1 Ühel päeval, kui Jeesus rahvast templis õpetas ja evangeeliumi kuulutas, tulid ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega tema juurde 2 ja küsisid: „Ütle, millise meelevallaga sa neid asju teed? Kes sulle selle meelevalla on andnud?"
3 Jeesus vastas: „Mina tahan ka teie käest midagi küsida: 4 kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest?"
5 Nad aga arutasid omavahel: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta küsib: „Miks te siis ei uskunud teda?" 6 Aga kui me ütleme, et inimestest, siis rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet."
7 Nii nad vastasid: „Me ei tea, kust see oli."
8 Jeesus ütles: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda teen."
9 Ta jätkas ja rääkis rahvale selle tähendamissõna: „Üks mees istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ja reisis ära. 10 Viljakoristamise ajal läkitas ta sulase tööliste juurde, et need annaksid talle osa tema viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega. 11 Ta saatis veel teise sulase, aga ka teda nad peksid, käitusid häbiväärselt ning saatsid minema tühjade kätega. 12 Ta saatis veel kolmandagi, aga nad haavasid ka teda ja tõukasid välja.
13 Siis mõtles viinamäe omanik: „Mis ma nüüd teen? Ma saadan oma armsa poja, ehk nad austavad teda."
14 Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: „See on pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!" 15 Nii nad viskasid ta viinamäelt välja ja tapsid.
Mida nüüd viinamäe omanik teeb nendega? 16 Ta tuleb ja tapab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte."
Seda kuuldes nad ütlesid: „Seda ei tohi juhtuda!"
17 Jeesus küsis neile otsa vaadates: „Mida siis tähendab see kirjasõna:
„Kivi, mille ehitajad pidasid kõlbmatuks,
on saanud nurgakiviks?"
18 Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, ja kelle peale see kivi langeb, selle see purustab."
19 Kirjatundjad ja ülempreestrid otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid nad kartsid inimesi. Nad said aru, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta.
20 Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhid, kes teesklesid siiraid inimesi, et teda tabada sõnadelt ja teda ära anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda. 21 Ja nuhid küsitlesid teda: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega ole erapoolik, vaid õpetad Jumala teed kooskõlas tõega. 22 Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?"
23 Aga Jeesus nägi nende salakavaluse läbi ja ütles ta neile: 24 „Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?" „Keisri," vastasid nemad.
25 Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
26 Ja nad ei saanud teda lõksu püüda sellega, mis ta oli avalikult öelnud. Ja olles hämmastunud tema vastusest, jäid nad vait.
27 Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 28 „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui mehe vend sureb ja maha jääb naine, aga ei jää lapsi, siis peab see mees abielluma lesega ja vennale järglasi kasvatama. 29 Oli kord seitse venda. Esimene neist võttis naise ja suri lasteta. 30 Siis teine 31 ja kolmas abiellusid temaga ja samamoodi kõik seitse surid, jätmata järele ühtki last. 32 Lõpuks suri ka naine. 33 Kuidas on surnute ülestõusmisel: kelle naine ta on, sest kõik seitse olid temaga abielus?"
34 Jeesus vastas: „Selle maailma inimesed võtavad naisi ja lähevad mehele. 35 Kuid need, keda peetakse vääriliseks olema tulevases ajastus ja surnute ülestõusmises, ei võta naisi ega lähe mehele, 36 sest nad ei saa ka enam surra; nad on inglite sarnased. Nemad on Jumala lapsed, sest nad on ülestõusmise lapsed. 37 Aga et surnud tõusevad üles, seda näitas isegi Mooses põleva põõsa loos, kui ta ütleb, et Issand on Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. 38 Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest tema jaoks on kõik elus."
39 Siis mõned kirjatundjad kostsid: „Hästi öeldud, Õpetaja!" 40 Ja keegi ei tihanud rohkem midagi küsida.
41 Siis Jeesus ütles neile: „Miks öeldakse, et Messias on Taaveti poeg? 42 Taavet ise ütleb Laulude raamatus:
„Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
43 kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla jalajäriks." "
44 Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?"
45 Aga ta ütles kogu rahva kuuldes jüngritele: 46 „Hoiduge kirjatundjate eest! Neile meeldib kõndida lendlevates kuubedes ja nad armastavad aupaklikke tervitusi turuplatsidel ja esimesi istmeid sünagoogides ja aukohti pidulauas. 47 Nad neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks peavad pikki palveid. Nad saavad seda rängema karistuse."
1 Lc 20.1-8;Mt 21.23-27;Mc 11.27-33Em um dos dias em que Jesus Mt 26.55;Lc 19.47ensinava ao povo no templo e Lc 8.1anunciava o evangelho, At 4.1;6.12sobrevieram os principais sacerdotes e os escribas, juntamente com os anciãos, 2 e falaram-lhe nestes termos: Dize-nos: Com que autoridade fazes essas coisas ou quem é o que te deu esta autoridade? 3 Respondeu-lhes: Também eu vos farei uma pergunta; respondei-me: 4 O batismo de João era do céu ou dos homens? 5 Eles, consultando entre si, diziam: Se dissermos que era do céu, ele dirá: Por que, então, não lhe destes crédito? 6 Mas, se dissermos que era dos homens, todo o povo nos apedrejará, porque está convencido de que João era Mt 11.9; cp.Lc 7.29-30profeta. 7 Responderam, por fim, que não sabiam donde era. 8 Replicou-lhes Jesus: Nem eu vos digo com que autoridade faço essas coisas.
9 Lc 20.9-19;Mt 21.33-46;Mc 12.1-12Começou a propor ao povo esta parábola: Um homem plantou uma vinha, arrendou-a a alguns lavradores e partiu para outro país, onde se demorou muito. 10 No tempo próprio, mandou um servo aos lavradores, para que lhe dessem do fruto da vinha; os lavradores, porém, depois de o espancarem, mandaram-no embora sem coisa alguma. 11 Tornou a enviar outro servo; e a este, depois de o espancarem e ultrajarem, despediram vazio. 12 Enviou ainda outro, e feriram também a este e enxotaram-no. 13 Então, disse o dono da vinha: Que farei? Enviarei meu filho amado; a ele talvez Lc 18.2(Gr.)respeitarão. 14 Mas, quando os lavradores o viram, discorreram entre si, dizendo: Este é o herdeiro; matemo-lo para que a herança seja nossa. 15 Lançaram-no fora da vinha e o mataram. Que lhes fará, pois, o dono da vinha? 16 Virá, e cp.Lc 19.27;Mt 21.41;Mc 12.9exterminará esses lavradores, e dará a vinha a outros. Ao ouvirem isso, disseram: Rm 3.4,6,31;6.2,15;7.7,13;9.14;11.1,11;1Co 6.15;Gl 2.17;3.21;6.14(Gr.)Tal não aconteça! 17 Mas Jesus, olhando para eles, disse: Que quer, então, dizer o que está escrito:
Sl 118.22A pedra que os edificadores rejeitaram,
esta foi posta como cp.Ef 2.20;1Pe 2.6a pedra angular?
18 Mt 21.44Todo o que cair sobre esta pedra ficará em pedaços; mas aquele sobre quem ela cair será reduzido a pó.
19 Naquela mesma hora, os escribas e os principais sacerdotes Lc 19.47procuraram pôr-lhe as mãos, mas temeram o povo; pois perceberam que, em referência a eles, havia dito esta parábola. 20 Lc 20.20-26;Mt 22.15-22;Mc 12.13-17Observando-o, Mc 3.2enviaram-lhe emissários que se fingiram justos, Lc 11.54;Lc 20.26para o apanhar em alguma palavra, de modo que o pudessem entregar à jurisdição e à autoridade do Mt 27.2governador. 21 E perguntaram-lhe: Mestre, sabemos que falas, e ensinas retamente, e não te deixas levar de respeitos humanos, mas ensinas o caminho de Deus segundo a verdade; 22 é-nos lícito ou não Lc 23.2;Mt 17.25pagar tributo a César? 23 Mas Jesus, percebendo a astúcia deles, disse-lhes: 24 Mostrai-me um denárioUm denário valia 315 réis, moeda brasileira.. De quem é a efígie e a inscrição que ele tem? Responderam: De César. 25 Disse-lhes Jesus: Dai, Mt 22.21;Mc 12.17pois, a César o que é de César e a Deus o que é de Deus. 26 Não puderam apanhá-lo em palavra alguma diante do povo; e, maravilhados da sua resposta, calaram-se.
27 Lc 20.27-40;Mt 22.23-33;Mc 12.18-27Chegando alguns dos saduceus, homens que negam a ressurreição, 28 perguntaram-lhe: Mestre, Dt 25.5Moisés nos deixou escrito que, se morrer um homem casado e não deixar filhos, seu irmão case com a viúva e dê sucessão ao falecido. 29 Havia, pois, sete irmãos: o primeiro casou e morreu sem filhos; 30 o segundo 31 e o terceiro casaram com a viúva; e, assim, os sete e morreram sem deixarem filhos. 32 Por fim, morreu também a mulher. 33 De qual deles, pois, será a mulher na ressurreição? Porque os sete casaram com ela. 34 Respondeu-lhes Jesus: Os filhos Mt 12.32;Lc 16.8deste mundo casam-se e dão-se em casamento; 35 mas aqueles que são julgados dignos de alcançar o mundo vindouro e a ressurreição dentre os mortos não se casam, nem se dão em casamento. 36 Pois não podem mais morrer, porque são iguais aos anjos e são cp.Rm 8.16s.;1Jo 3.1-2filhos de Deus, sendo filhos da ressurreição. 37 Mas que os mortos ressuscitam, Moisés o indicou Êx 3.6;Mc 12.26na passagem a respeito da sarça, onde se diz que o Senhor é o Deus de Abraão, o Deus de Isaque e o Deus de Jacó. 38 Mt 22.32;Mc 12.27Ora, Deus não é Deus de mortos, mas de vivos; pois cp.Rm 14.8todos vivem para ele. 39 Alguns dos escribas disseram: Mestre, respondeste bem. 40 Mt 22.46; cp.Lc 14.6Não ousaram mais perguntar-lhe coisa alguma.
41 Lc 20.41-44;Mt 22.41-46;Mc 12.35-37Perguntou-lhes Jesus: Como dizem que o Cristo Mt 9.27é filho de Davi? 42 Porque o próprio Davi disse no livro dos Salmos:
Sl 110.1Disse o Senhor ao meu Senhor:
Senta-te à minha mão direita,
43 até que eu ponha os teus inimigos por escabelo dos teus pés.
44 Assim, pois, Davi lhe chama Senhor e como é ele seu filho?
45 Lc 20.45-47;Mt 23.1-7;Mc 12.38-40Ouvindo-o todo o povo, disse Jesus a seus discípulos: 46 Guardai-vos dos escribas, Lc 11.43; cp.14.7que querem andar com vestes compridas, gostam das saudações nas praças, dos primeiros assentos nas sinagogas e dos primeiros lugares nos banquetes; 47 os quais devoram as casas das viúvas e fazem, por pretexto, longas orações; estes hão de receber muito maior condenação.