1 Pärast seda aega rändas Tema linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas Evangeeliumi Jumala Riigist. Ja need kaksteistkümmend olid Temaga,

2 ja m

3 ja Johanna, Heroodese varahoidja Kuusa naine, ja Susanna ja palju muid, kes Teda toetasid oma varaga.

4 Aga kui palju rahvast kogunes ja k

5 „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre ja tallati ära, ja taeva linnud s

6 Ja muist kukkus kaljule. Ja kui see tärkas, kuivas see ära, sest sellel ei olnud niiskust.

7 Ja muist kukkus ohakate keskele, ja ohakad kasvasid ühtlasi üles ja lämmatasid selle.

8 Ja muist kukkus heale maale, ja kui see tärkas, kandis see sajakordse vilja." Seda üteldes Ta hüüdis: „Kellel k

9 Siis küsisid Tema jüngrid Temalt, mida see tähendamiss

10 Tema ütles: „Teile on antud m

11 Ent tähendamiss

12 Teeäärsed on need, kes kuulevad; pärast tuleb kurat ja v

13 Kaljupealsed on need, kes kuuldes s

14 Mis ohakate sekka kukkus, need on need, kes kuulevad ja lähevad ära ning lämbuvad muredest ja rikkusest ja elu l

15 Aga mis on heas maas, on need, kes s

16 Ūkski, kes süütab küünla, ei kata seda astjaga kinni ega pane voodi alla, vaid asetab selle küünlajalale, et sissetulijad näeksid valgust.

17 Sest midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks.

18 Katsuge siis, kuidas te kuulete; sest kellel iganes on, sellele antakse, ja kellel iganes ei ole, sellelt v

19 Aga Tema juure tulid Ta ema ja vennad ega v

20 Ja Temale teatati: „Sinu Ema ja Su vennad seisavad

21 Aga Ta kostis ning ütles neile: „Minu Ema ja Mu vennad on need, kes Jumala s

22 Ja ühel päeval astusid Tema ja Ta jüngrid paati, ja Ta ütles neile: „Lähme teisele poole järve!" Ja nad s

23 Ja kui nad paadiga purjetasid, uinus Ta magama. Siis t

24 Siis nad tulid Tema juure, äratasid Ta üles ja ütlesid: „

25 Aga Tema ütles neile: „Kus on teie usk?" Ent nad kartsid ja imestasid ning ütlesid üksteisele: „Kes see

26 Ja nad purjetasid gerasalaste maale, mis on Galilea vastas.

27 Aga kui Tema astus maale, tuli linnast Talle vastu mees, kelle sees oli kurje vaime; ja ta ei olnud ammust ajast kuube selga pannud ega asunud majas, vaid surnuhaudades.

28 Jeesust nähes ta hakkas karjuma, heitis Tema ette maha ning ütles suure häälega: „Mis on mul tegemist Sinuga,

29 Sest Ta käskis rüvedat vaimu väljuda inimesest. See oli teda juba kaua aega vaevanud, ja teda oli ahelatega seotud ja peetud jalgrau’us, aga ta oli rauad katki kiskunud ja kuri vaim oli teda ajanud k

30 Jeesus küsis temalt: „Mis su nimi on?" Tema vastas: „Leegion!" Sest palju kurje vaime oli läinud tema sisse.

31 Ja need palusid Teda, et Ta neid ei käsiks minna ära p

32 Aga seal oli suur seakari mäel söömas. Ja nad palusid Teda, et Ta neid lubaks minna nende sisse. Ja Ta andis neile loa.

33 Aga kui kurjad vaimud olid inimesest väljunud, läksid nad sigade sisse, ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt järve ning uppus.

34 Kui karjatsejad nägid, mis sündis, p

35

36 Siis jutustasid neile need, kes olid näinud, kuidas seestunu oli terveks saanud.

37 Ja kogu rahvahulk gerasalaste maa ümbruskonnast palus Teda, et Ta läheks ära nende juurest. Sest suur hirm oli neid vallanud. Tema aga astus paati ja pöördus tagasi.

38 Aga mees, kellest kurjad vaimud olid välja läinud, palus Teda, et ta v

39 „Mine tagasi koju ja jutusta, mis suuri asju Jumal sulle on teinud!" Ja ta läks ära ja kuulutas mööda kogu linna, kui suuri asju Jeesus temale oli teinud.

40 Aga kui Jeesus tagasi tuli, v

41 Ja vaata, siis tuli mees, Jairus nimi, ja see oli kogudusekoja ülem; ja ta heitis Jeesuse jalge ette ning palus Teda tulla enese kotta.

42 Sest tal oli ainus tütar, kaksteistkümmend aastat vana, ja see oli suremas. Aga Tema sinna minnes tungis rahvas Temale peale.

43 Ja keegi naine, kes oli kaksteistkümmend aastat p

44 tuli Tema selja taha ja puudutas Ta kuue palistust, ja sedamaid lakkas ta verejooks.

45 Ja Jeesus ütles: „Kes puudutas Mind?" Aga kui k

46 Kuid Jeesus ütles: „Keegi puudutas Mind, sest Ma tundsin väe Enesest välja minevat!"

47 Kui nüüd naine nägi, et ta ei olnud varjule jäänud, tuli ta värisedes ja heitis Tema ette maha ja teatas Temale k

48 Siis Ta ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind aidanud, mine rahuga!"

49 Kui Tema alles rääkis, tuli kogudusekoja ülema perest keegi ning ütles: „Su tütar on surnud, ära tülita enam

50 Aga seda kuuldes vastas Jeesus temale: „Ara karda, usu vaid, siis ta saab abi!"

51 Kui Ta siis j

52 Ja k

53 Ja nad naersid Teda, teades, et lapsuke on surnud.

54 Ent Tema haaras lapse käest kinni ja ütles hüüdes: „Tütarlaps, t

55 Ja tema vaim tuli tagasi, ja ta t

56 Ja tütarlapse vanemad kohkusid; aga Tema keelas neid ühelegi rääkimast seda, mis oli sündinud.

1 Ed avvenne in appresso che egli andava attorno di città in città e di villaggio in villaggio, predicando ed annunziando la buona novella del regno di Dio;

2 e con lui erano i dodici e certe donne che erano state guarite da spiriti maligni e da infermità: Maria, detta Maddalena, dalla quale erano usciti sette demoni,

3 e Giovanna, moglie di Cuza, amministratore d’Erode, e Susanna ed altre molte che assistevano Gesù ed i suoi coi loro beni.

4 Or come si raunava gran folla e la gente d’ogni città accorreva a lui, egli disse in parabola:

5 Il seminatore uscì a seminar la sua semenza; e mentre seminava, una parte del seme cadde lungo la strada, e fu calpestato e gli uccelli del cielo lo mangiarono.

6 Ed un’altra cadde sulla roccia; e come fu nato seccò perché non avea umore.

7 Ed un’altra cadde in mezzo alle spine; e le spine, nate insieme col seme, lo soffocarono.

8 Ed un’altra parte cadde nella buona terra; e nata che fu, fruttò il cento per uno. Dicendo queste cose, esclamava: Chi ha orecchi da udire, oda.

9 E i suoi discepoli gli domandarono che volesse dir questa parabola.

10 Ed egli disse: A voi è dato di conoscere i misteri del regno di Dio; ma agli altri se ne parla in parabole, affinché vedendo non veggano, e udendo non intendano.

11 Or questo è il senso della parabola: Il seme è la parola di Dio.

12 Quelli lungo la strada son coloro che hanno udito; ma poi viene il diavolo e porta via la Parola dal cuor loro, affinché non credano e non siano salvati.

13 E quelli sulla roccia son coloro i quali, quando hanno udito la Parola, la ricevono con allegrezza; ma costoro non hanno radice, credono per un tempo, e quando viene la prova, si traggono indietro.

14 E quel ch’è caduto fra le spine, son coloro che hanno udito, ma se ne vanno e restan soffocati dalle cure e dalle ricchezze e dai piaceri della vita, e non arrivano a maturità.

15 E quel ch’è in buona terra, son coloro i quali, dopo aver udita la Parola, la ritengono in un cuore onesto e buono, e portan frutto con perseveranza.

16 Or niuno, accesa una lampada, la copre con un vaso, o la mette sotto il letto; anzi la mette sul candeliere, acciocché chi entra vegga la luce.

17 Poiché non v’è nulla di nascosto che non abbia a diventar manifesto, né di segreto che non abbia a sapersi ed a farsi palese.

18 Badate dunque come ascoltate: perché a chi ha sarà dato; ma a chi non ha, anche quel che pensa d’avere gli sarà tolto.

19 Or sua madre e i suoi fratelli vennero a lui; e non poteano avvicinarglisi a motivo della folla.

20 E gli fu riferito: Tua madre e i tuoi fratelli son là fuori, che ti voglion vedere.

21 Ma egli, rispondendo, disse loro: Mia madre e miei fratelli son quelli che ascoltano la parola di Dio e la mettono in pratica.

22 Or avvenne, in un di quei giorni, ch’egli entrò in una barca co’ suoi discepoli, e disse loro: Passiamo all’altra riva del lago. E presero il largo.

23 E mentre navigavano, egli si addormentò; e calò sul lago un turbine di vento, talché la barca s’empiva d’acqua, ed essi pericolavano.

24 E accostatisi, lo svegliarono, dicendo: Maestro, Maestro, noi periamo! Ma egli, destatosi, sgridò il vento e i flutti che s’acquetarono, e si fe’ bonaccia.

25 Poi disse loro: Dov’è la fede vostra? Ma essi, impauriti e maravigliati, diceano l’uno all’altro: Chi è mai costui che comanda anche ai venti ed all’acqua e gli ubbidiscono?

26 E navigarono verso il paese dei Geraseni che è dirimpetto alla Galilea.

27 E quando egli fu smontato a terra, gli si fece incontro un uomo della città, il quale era posseduto da demoni, e da lungo tempo non indossava vestito, e non abitava casa ma stava ne’ sepolcri.

28 Or quando ebbe veduto Gesù, dato un gran grido, gli si prostrò dinanzi, e disse con gran voce: Che v’è fra me e te, o Gesù, Figliuolo dell’Iddio altissimo? Ti prego, non mi tormentare.

29 Poiché Gesù comandava allo spirito immondo d’uscir da quell’uomo; molte volte infatti esso se n’era impadronito; e benché lo si fosse legato con catene e custodito in ceppi, avea spezzato i legami, ed era portato via dal demonio ne’ deserti.

30 E Gesù gli domandò: Qual è il tuo nome? Ed egli rispose: Legione; perché molti demoni erano entrati in lui.

31 Ed essi lo pregavano che non comandasse loro d’andar nell’abisso.

32 Or c’era quivi un branco numeroso di porci che pascolava pel monte; e que’ demoni lo pregarono di permetter loro d’entrare in quelli. Ed egli lo permise loro.

33 E i demoni, usciti da quell’uomo, entrarono ne’ porci; e quel branco si avventò a precipizio giù nel lago ed affogò.

34 E quando quelli che li pasturavano videro ciò ch’era avvenuto, se ne fuggirono e portaron la notizia in città e per la campagna.

35 E la gente uscì fuori a veder l’accaduto; e venuta a Gesù, trovò l’uomo, dal quale erano usciti i demoni, che sedeva a’ piedi di Gesù, vestito ed in buon senno; e s’impaurirono.

36 E quelli che aveano veduto, raccontarono loro come l’indemoniato era stato liberato.

37 E l’intera popolazione della circostante regione de’ Geraseni pregò Gesù che se n’andasse da loro; erch’eran presi da grande spavento. Ed egli, montato nella barca, se ne tornò indietro.

38 E l’uomo dal quale erano usciti i demoni, lo pregava di poter stare con lui, ma Gesù lo licenziò, dicendo:

39 Torna a casa tua, e racconta le grandi cose che Iddio ha fatte per te. Ed egli se ne andò per tutta la città, proclamando quanto grandi cose Gesù avea fatte per lui.

40 Al suo ritorno, Gesù fu accolto dalla folla, perché tutti lo stavano aspettando.

41 Ed ecco venire un uomo, chiamato Iairo, che era capo della sinagoga; e gittatosi ai piedi di Gesù, lo pregava d’entrare in casa sua,

42 perché avea una figlia unica di circa dodici anni, e quella stava per morire. Or mentre Gesù v’andava, la moltitudine l’affollava.

43 E una donna che avea un flusso di sangue da dodici anni ed avea spesa ne’ medici tutta la sua sostanza senza poter esser guarita da alcuno,

44 accostatasi per di dietro, gli toccò il lembo della veste; e in quell’istante il suo flusso ristagnò.

45 E Gesù domandò: Chi m’ha toccato? E siccome tutti negavano, Pietro e quelli ch’eran con lui, risposero: Maestro, le turbe ti stringono e t’affollano.

46 Ma Gesù replicò: Qualcuno m’ha toccato, perché ho sentito che una virtù è uscita da me.

47 E la donna, vedendo che non era rimasta inosservata, venne tutta tremante, e gittatasi a’ suoi piedi, dichiarò, in presenza di tutto il popolo, per qual motivo l’avea toccato e com’era stata guarita in un istante.

48 Ma egli le disse: Figliuola, la tua fede t’ha salvata; vattene in pace.

49 Mentr’egli parlava ancora, venne uno da casa del capo della sinagoga, a dirgli: La tua figliuola è morta; non incomodar più oltre il Maestro.

50 Ma Gesù, udito ciò, rispose a Iairo: Non temere; solo abbi fede, ed ella sarà salva.

51 Ed arrivato alla casa, non permise ad alcuno d’entrarvi con lui, salvo che a Pietro, a Giovanni, a iacomo e al padre e alla madre della fanciulla.

52 Or tutti piangevano e facean cordoglio per lei. Ma egli disse: Non piangete; ella non è morta, ma dorme.

53 E si ridevano di lui, sapendo ch’era morta.

54 Ma egli, presala per la mano, disse ad alta voce: Fanciulla, lèvati!

55 E lo spirito di lei tornò; ella s’alzò subito, ed egli comandò che le si desse da mangiare.

56 E i gentori di lei sbigottirono: ma egli ordinò loro di non dire ad alcuno quel che era accenuto.