1 Nā, i tangi tētahi o ngā wāhine a ngā tama a ngā poropiti ki a Eriha, i mea, "Kua mate tāu pononga, tāku tahu; ā, e mōhio ana koe i wehi tāu pononga i a Ihowā. Nā, kua tae mai te kaiwhakatārewa moni ki te tango i āku tama tokorua hei pononga māna."
2 Nā, ka mea a Eriha ki a ia, "Ko te aha kia meatia e ahau māu? Whakaaturia mai; he aha tāu i roto i te whare?"
Anō rā ko tērā, "Kāhore he mea a tāu pononga i roto i te whare, heoti rawa he pāta hinu."
3 Kātahi ia ka mea, "Haere, tonoa ētahi oko māu i waho, i ōu hoa tata katoa, hei ngā oko tahanga; kei torutoru. 4 Ā, ka haere koe ki roto, ka tūtaki i te tatau ki a koutou ko āu tama, ā, ka riringi ki aua oko katoa; ā, me waiho ake i rahaki te mea kua kī."
5 Nā, haere ana ia, ā, tūtakina ana te tatau ki a rātou ko āna tama; ā, kawea ana mai ngā oko ki a ia, ā, ko ia hei riringi ki roto. 6 Ā, ka kī ngā oko, ka mea atu ia ki tāna tama, "Mauria mai anō he oko ki ahau."
Ā, ka mea tērā ki a ia, "Kāhore atu he oko." Nā, mutu ake te hinu.
7 Kātahi ia ka haere, ka kōrero ki te tangata a te Atua. Anō rā ko tērā, "Haere, hokona taua hinu, ka utu i tāu moni tārewa, ā, ko te toenga hei oranga mō koutou ko āu tama."
8 Nā, i tētahi rā ka haere a Eriha ki Huneme, i reira hoki tētahi wahine nui; ā, tohea ana e tērā kia kai taro ia. Nā reira, i ōna haerenga katoa atu mā reira, peka ai ia ki reira ki te kai taro.
9 Nā, ka mea tērā ki tāna tahu, "Nanā, e mōhio ana ahau he tangata tapu nā te Atua tēnei e kōpikopiko nei mā tō tāua wāhi. 10 Me hanga e tātou tētahi rūma nohinohi ki runga i te taiepa; ā, me whakapai he moenga mōna ki reira, he tēpu, he nohoanga, he tūranga rama; mō tōna haere mai ki a tātou, nā, ka peka ki reira."
11 Nā, i tētahi rā ka tae mai ia ki reira, ā, peka ana ki taua rūma, takoto ana ki reira. 12 Nā, ka mea ia ki tāna tangata, ki a Kehati, "Karangatia te Hunami nei." Nā, karangatia ana e ia, ā, tū ana tērā ki tōna aroaro. 13 Nā, ka mea ia ki te tangata, "Mea atu ki a ia, ‘Nanā, nāu katoa ēnei whakaaro i whakaaro mai ki a māua; ko te aha kia meatia māu? E mea ana rānei koe kia kōrerotia koe ki te kīngi, ki te rangatira ope rānei?’ "
Anō rā ko tērā, "Kei waenganui nei ahau i tōku iwi e noho ana."
14 Nā, ka mea ia, "Ko te aha rā kia meatia māna?"
Anō rā ko Kehati, "Hore rawa āna tama, he koroheke anō hoki tāna tahu."
15 Nā, ka mea ake ia, "Karangatia ia." Nā, karangatia ana ia e ia, ā, tū ana tērā i te kūwaha. 16 Nā, ka mea ia, "Kei tēnei wā, kia taka mai anō te wā, ka awhi koe i te tama."
Anō rā ko tērā, "Kaua, e tōku ariki, e te tangata a te Atua, kaua e teka ki tāu pononga wahine."
17 Ā, ka hapū te wahine rā, ā, ka whānau he tama i taua wā, i te takanga mai anō, i tā Eriha i kōrero ai ki a ia.
18 Ā, ka kaumātua te tamaiti, i tētahi rā ka haere ia ki tōna pāpā ki ngā kaikotikoti. 19 Nā, ka mea ia ki tōna pāpā, "Tōku mātenga, tōku mātenga!"
Nā, ka mea tērā ki tētahi taitama, "Kawea ki tōna whaea." 20 Ā, nō tāna mauranga i a ia, ā, ka tae ki tōna whaea, ka noho ia i runga i ōna turi, ā, poutūmārō noa te rā; kātahi ka mate. 21 Nā, haere ana ia ki runga, whakatakotoria ana ia ki te moenga o te tangata a te Atua, ā, tūtakina ana tērā e ia ki roto, puta ana ki waho.
22 Nā, ka karanga ia ki tāna tahu, ka mea, "Tēnā, ungā mai tētahi o ngā taitama nā ki ahau, me tētahi o ngā kāihe, kia rere ai ahau ki te tangata a te Atua, ka hoki mai ai."
23 Anō rā ko tērā, "He aha koe i haere ai ki a ia ināianei? Ehara nei hoki i te kōwhititanga marama, i te hāpati rānei."
Ka mea ia, "He pai."
24 Kātahi ka whakanohoia e ia te kāihe, ā, ka mea ki tāna tangata, "Ārahina atu, haere tonu; kaua e whakangāwaritia tāu rere mōku, kia mea atu rā anō ahau ki a koe." 25 Nā, haere ana ia, ā, ka tae ki te tangata a te Atua, ki Maunga Karamere.
Ā, nō te kitenga atu o te tangata a te Atua i a ia i tawhiti, ka mea ia ki tāna tangata ki a Kehati, "Nanā, ko te Hunami rā. 26 Nā, rere atu ki te whakatau i a ia. Ka mea ki a ia, ‘Kei te pai rānei koe? Kei te pai tāu tahu? Kei te pai rānei te tamaiti?’ "
Anō rā ko ia, "Kei te pai."
27 Ā, nō tōna taenga ki te tangata a te Atua, ki te puke, hopukia ana e ia ōna waewae. Nā, ka haere a Kehati ki te pana i a ia. Otiia ka mea te tangata a te Atua, "Waiho rā, e mamae ana hoki tōna ngākau; i hunā hoki tēnei e Ihowā i ahau, kīhai i whakaaturia ki ahau."
28 Kātahi ka mea tērā, "I tonoa rānei e ahau tētahi tama i tōku ariki? Kīhai ianei ahau i mea, ‘Kaua ahau e tinihangatia’?"
29 Kātahi ia ka mea ki a Kehati, "Whītikiria tōu hope, maua atu hoki tāku tokotoko i tōu ringa, ā, haere. Ki te tūtaki koe ki te tangata, kaua e owha ki a ia; ki te owha tētahi ki a koe, kaua e whakahoki kupu ki a ia; ā, whakatakotoria tāku tokotoko ki te mata o te tamaiti."
30 Nā, ka mea te whaea o te tamaiti, "E ora ana a Ihowā, e ora ana hoki tōu wairua, e kore ahau e whakarere i a koe." Nā, whakatika ana ia, haere ana, i muri i te wahine.
31 Nā, ko Kehati kua pahemo i mua i a rāua, ā, whakatakotoria ana e ia te tokotoko ki te mata o te tamaiti; otiia kāhore he reo, kāhore hoki he ohonga ake. Heoi, hoki ana ia ki te whakatau i a ia, ā, ka kōrero ki a ia, ka mea, "Kīhai i korikori te tamaiti."
32 Ā, nō te taenga o Eriha ki te whare, nā, kua mate te tamaiti, e takoto ana i tōna moenga. 33 Heoi, haere ana ia ki roto, tūtakina ana mai te tatau ki ā rāua tokorua, kei te īnoi ki a Ihowā. 34 Nā, piki ana ia ki runga, ā, takoto ana ki runga ki te tamaiti, ā, meatia iho ana tōna māngai ki tō tērā, ōna kanohi ki runga ki o tērā kanohi, ōna ringa ki runga ki o tērā ringa; nā, whārōrō ana ia ki runga ki a ia. Nā, kua mahana haere ngā kiko o te tamaiti. 35 Kātahi ia ka hoki iho, ka haere i roto i te whare, kotahi kōpikotanga; ā, ka piki ki runga, ka whārōrō ki runga ki a ia; nā, kua tihe te tamaiti, e whitu ngā tihetanga, kua titiro ngā kanohi o te tamaiti.
36 Kātahi tērā ka karanga ki a Kehati, ka mea, "Karangatia te Hunami nei. Heoi, karangatia ana e ia." Nō te taenga mai o tērā ki a ia, ka mea ia, "Tangohia tāu tama."
37 Kātahi ka haere mai tērā, ka hinga ki ōna waewae, piko ana ki te whenua. Nā, hāpainga ana e ia tāna tama, puta atu ana.
38 Nā, ka tae anō a Eriha ki Kirikara; ā, he matekai i te whenua; ā, i tōna aroaro ngā tama a ngā poropiti e noho ana; ā, ka mea ia ki tāna tangata, "Whakaekea te kōhua nui, kōhuatia he kai mā ngā tama a ngā poropiti."
39 Nā, ka haere tētahi ki te pārae ki te kohi pūwhā, ka kite i te hue māori, ka kohia e ia he hue māori, kī tonu tōna kākahu; haere ana, katokatohia ana ki roto ki te kōhua, ki ngā mea i kōhuatia rā; kīhai hoki i mōhiotia e rātou.
40 Heoi, ringihia ana e rātou hei kai mā ngā tāngata. Heoi, i a rātou e kai ana i te mea i kōhuatia rā, ka karanga rātou, ka mea, "He mate kei roto i te kōhua, e te tangata a te Atua!" Nā, kīhai i taea te kai.
41 Otiia i mea ia, "Tēnā, kawea mai he parāoa." Nā, makā ana e ia ki roto ki te kōhua; ā, ka mea ia, "Ringihia mā te hunga nei, kia kai rātou." Nā, kua kore he hē i roto i te kōhua.
42 Nā, ka tae mai tētahi tangata o Paara-Hariha, ka mauria mai he taro mātāmua mā te tangata a te Atua, e rua tekau ngā taro, he mea pārei, me ētahi hua wīti i roto i tāna kōpaki. Ā, ka mea ia, "Hoatu ki te hunga nei, kia kai rātou."
43 Anō rā ko tāna tuari, "Ha, me hoatu rānei tēnei e ahau mā ngā tāngata kotahi rau?"
Anō rā ko ia, "Hoatu mā te iwi, kia kai rātou; ko tā Ihowā kupu hoki tēnei, ‘Ka kai rātou, ā, toe ake.’ "
44 Heoi, hoatu ana e ia ki tō rātou aroaro, ā, kainga ana e rātou, ā, toe ake; i rite tonu ki tā Ihowā kupu.
1 A mulher de um dos filhos dos profetas clamou a Eliseu, dizendo: "Meu marido, teu servo, morreu e sabes que ele temia o Senhor. Ora, eis que veio o credor tomar os meus dois filhos para fazê-los seus escravos".
2 Eliseu disse-lhe: "Que posso eu fazer por ti? Dize-me: ‘O que tens em tua casa?’." Ela respondeu: "Tua serva só tem em sua casa uma garrafa de óleo".
3 "Vai – replicou Eliseu –, pede emprestadas às tuas vizinhas ânforas vazias em grande quantidade.
4 Depois entra, fecha a porta atrás de ti e de teus filhos e enche com o óleo estas ânforas, pondo-as de lado à medida que estiverem cheias!"
5 Partiu a mulher e fechou a porta atrás de si e de seus filhos. Estes traziam-lhe as ânforas e ela as enchia.
6 Tendo enchido as ânforas, disse ela ao seu filho: "Dá-me mais uma ânfora". "Não há mais" – respondeu ele. E o óleo cessou de correr.
7 A mulher foi e contou tudo ao homem de Deus. Este disse-lhe: "Vai e vende esse óleo para pagar a tua dívida. Depois disso, tu e teus filhos vivereis do resto".
8 Certo dia em que Eliseu atravessava Sunão, veio uma mulher rica do lugar e insistiu com ele para comer em sua casa. Depois disso, cada vez que ele passava por aquele lugar, dirigia-se à casa daquela mulher para tomar ali a sua refeição.
9 Ela disse ao seu marido: "Escuta, eu sei que esse homem que passa sempre por nossa casa é um santo homem de Deus.
10 Preparemos-lhe em cima um quarto, obra de pedreiro, onde poremos uma cama, uma mesa, uma cadeira e uma lâmpada; assim poderá acomodar-se ali quando vier à nossa casa".
11 Ora, aconteceu que um dia, passando Eliseu por Sunão, retirou-se ao quarto de cima para dormir.
12 E disse a Giezi, seu servo: "Chama essa sunamita". Giezi chamou-a e ela apresentou-se diante dele.
13 "Pergunta-lhe – disse Eliseu – o que posso fazer por ela em reconhecimento do desvelo com que nos tem tratado. Talvez ela queira que se fale ao rei ou ao general do exército sobre algum negócio seu." "Eu habito no meio de meu povo" – respondeu ela.
14 Eliseu então disse: "Que se pode fazer por ela?". "Ela não tem filhos – respondeu Giezi – e seu marido é idoso."
15 "Chama-a’’ – disse Eliseu. Giezi chamou-a e ela apareceu à porta.
16 Eliseu disse-lhe: "Por esse tempo, daqui a um ano, acariciarás um filho". "Não, meu senhor – respondeu ela –, não zombes de tua escrava, ó homem de Deus!"
17 E a mulher, no ano seguinte, à mesma época, como tinha predito Eliseu, deu à luz um filho.
18 O menino cresceu. Um dia em que ele fora ter com seu pai junto dos ceifadores,
19 disse-lhe: "Ai, minha cabeça, minha cabeça!". "Leva-o à sua mãe" – disse o pai a um escravo.
20 Este levou-o e entregou-o à sua mãe. O menino ficou nos joelhos da mãe até meio-dia e morreu.
21 Ela subiu, colocou o menino na cama do homem de Deus, fechou a porta e saiu.
22 Chamou o marido e disse-lhe: "Manda comigo um escravo e uma jumenta para que eu vá à casa do homem de Deus e volte".
23 Ele disse-lhe: "Por que vais ter com ele hoje? Não é lua nova nem sábado". "Fica tranquilo" – respondeu ela.
24 Mandou selar a jumenta e disse ao escravo: "Conduze-me, apressa-te, não me detenhas em caminho sem que eu te diga".
25 Ela partiu e chegou aonde estava o homem de Deus, no monte Carmelo. O homem de Deus, vendo-a de longe, disse ao seu servo Giezi: "Aí vem a sunamita;
26 corre-lhe ao encontro e pergunta-lhe se ela vai bem, como vai o seu marido e o seu filho". Ela respondeu: "Tudo vai bem".
27 Mas chegando junto do homem de Deus na montanha, pegou-lhe os pés. Giezi aproximou-se para afastá-la, mas o homem de Deus disse-lhe: "Deixa-a; sua alma está cheia de amargura e o Senhor me oculta o motivo, nada me revelou".
28 A mulher disse: "Pedi eu, porventura, um filho ao meu senhor? Não te disse que não zombasses de mim?".
29 Eliseu disse a Giezi: "Põe o teu cinto, toma na mão o meu bastão e parte. Se encontrares alguém, não o saúdes; e se alguém te saudar, não lhe respondas. Porás o meu bastão no rosto do menino".
30 A mãe do menino exclamou: "Por Deus e pela tua vida, não te deixarei!". Então, Eliseu seguiu-a.
31 Entretanto, Giezi, que os tinha precedido, pôs o bastão no rosto do menino; mas não houve voz, nem sinal de vida. Ele voltou a Eliseu e disse-lhe: "O menino não despertou".
32 Eliseu entrou na casa, onde estava o menino morto em cima da cama.
33 Entrou, fechou a porta atrás de si e do morto e orou ao Senhor.
34 Depois, subiu à cama, deitou-se em cima do menino, colocou seus olhos sobre os olhos dele, suas mãos sobre as mãos dele e enquanto estava assim estendido, o corpo do menino aqueceu-se.
35 Eliseu levantou-se, deu algumas voltas pelo quarto, tornou a subir e estendeu-se sobre o menino. Este espirrou sete vezes e abriu os olhos.
36 Eliseu chamou Giezi e disse-lhe: "Chama a sunamita". Ele a chamou. Ela entrou e Eliseu disse-lhe: "Toma o teu filho".
37 Então, ela veio e lançou-se aos pés de Eliseu, prostrando-se por terra. Em seguida, tomou o filho e saiu.
38 Quando Eliseu voltou a Gálgala, a fome devastava a terra. Estando os filhos dos profetas sentados diante dele, disse ao seu servo: "Toma uma panela grande e prepara uma sopa para os filhos dos profetas".
39 Foi um deles ao campo para colher legumes e encontrou uma planta silvestre. Colheu dela coloquíntidas selvagens, encheu o manto, voltou para casa e cortou-as em pedaços dentro da panela da sopa, sem saber o que era.
40 Serviu-se a refeição aos homens. Logo, porém, que provaram da sopa, puseram-se a gritar: "Homem de Deus, a morte está na panela!". E não puderam comer.
41 Eliseu disse-lhes: "Trazei-me farinha". Jogou farinha na panela e disse: "Serve agora, para que todos comam". E não havia mais nada ruim na panela.
42 Veio um homem de Baal-Salisa, que trazia ao homem de Deus, à guisa de primícias, vinte pães de cevada e trigo novo no seu saco. "Dá-os a esses homens – disse Eliseu –, para que comam."
43 Seu servo respondeu: "Como poderei servir com isso a cem pessoas?". "Dá-os a esses homens – repetiu Eliseu –, para que comam. Eis o que diz o Senhor: ‘Comerão e ainda sobrará’."
44 E deu-os ao povo. Comeram e ainda sobrou, como o Senhor tinha dito.