1 Nā, i ngā rā i whakarite ai ngā kaiwhakarite, kua pā te matekai ki te whenua, ā, ka haere tētahi tangata o Pēterehema Hūrā ki te whenua o Moapa noho ai; a ia, tāna wahine, me āna tama tokorua. 2 Nā, ko te ingoa o taua tangata, ko Erimereke, ko Naomi hoki te ingoa o tāna wahine; ko ngā ingoa hoki o āna tama tokorua, ko Maharono, ko Kiriono, he Ēparati rātou, nō Pēterehema Hūrā. Nā, haere ana ki te whenua o Moapa, ā, noho ana i reira.
3 Nā, ka mate a Erimereke, te tahu a Naomi, ā, mahue iho ko ia, rātou ko āna tama tokorua. 4 Nā, ka tango wāhine rāua mā rāua i roto i ngā wāhine o Moapa; ko Oropa te ingoa o tētahi, ko Rutu te ingoa o tētahi, ā, noho ana i reira, kotahi tekau ngā tau. 5 Nā, ka mate rāua tokorua, ā, Maharono rāua ko Kiriono, ā, ko te wahine anake te putanga o āna tama tokorua, o tāna tahu.
6 Kātahi ia ka whakatika, rātou ko āna hunaonga, ā, hoki ana i te whenua o Moapa; i rongo hoki i te whenua o Moapa kua titiro mai a Ihowā ki tāna iwi, kua hoatu e ia he taro mā rātou. 7 Heoi, haere atu ana ia i te wāhi i noho ai, rātou tahi ko āna hunaonga tokorua, ā, haere ana i te ara, hoki ana ki te whenua o Hūrā.
8 Nā, ka mea a Naomi ki āna hunaonga tokorua, "E hoki ki ngā whare o ō kōrua whaea. Mā Ihowā kōrua e atawhai; kia rite tāna ki tā kōrua mahi ki ngā tūpāpaku, ki ahau hoki. 9 Mā Ihowā e hōmai ki a kōrua kia kite kōrua i te okiokinga i roto i te whare o tāna tahu, o tāna tahu."
Nā, ka kihi ia i a rāua, ā, rahi noa atu ō rātou reo ki te tangi. 10 Nā, ka mea rāua ki a ia, "Engari me hoki tahi tātou ki tōu iwi."
11 Anō rā ko Naomi, "Hoki atu, e āku tamāhine; kia haere tahi kōrua i ahau hei aha? He tama anō ianei ēnei kei roto i tōku kōpū hei tāne mā kōrua? 12 Hoki atu, e āku tamāhine, haere, kua rūruhitia nei hoki ahau, ā, e kore e whai tahu. Me i kī ahau, Kei te tūmanako ahau, tērā anō ahau e whai tāne i tēnei pō, ā, ka whānau anō he tama māku. 13 Tērā rānei kōrua e tatari ki a rāua kia kaumātua rā anō? Tērā rānei e mau tonu kōrua ki a rāua, ā, e whakakāhore ki te tāne? Kāhore, e āku tamāhine, nui noa atu hoki tōku pōuri ina whakaaro ki a kōrua; nā te ringa hoki o Ihowā kua puta mai nei ki ahau."
14 Nā, ka puaki anō tō rātou reo, ā, ka tangi. Nā, ka kihi a Oropa i tōna hungawai; ko Rutu ia i piri ki a ia.
15 Nā, ka mea ia, "Nanā, kua hoki tōu taokete ki tōna iwi, ki ōna atua; hoki atu, whāia tōu taokete."
16 Nā, ka mea a Rutu, "Kaua rā e tohe ki ahau kia whakarērea koe, kia hoki atu i te whai i a koe! Tā te mea ka haere ahau ki tāu wāhi e haere ai, ka noho hoki ki tāu wāhi e noho ai; ko tōu iwi hei iwi mōku, ko tōu Atua hei Atua mōku. 17 Ka mate ahau ki te wāhi e mate ai koe – ka tanumia hoki ki reira. Kia meatia tēnei e Ihowā ki ahau, ētahi atu mea anō hoki, inā, ko te mate anake hei wehe i a tāua." 18 Ā, i tōna kitenga e ū ana tōna ngākau kia haere tahi rāua, mutu ake tāna kōrero ki a ia.
19 Heoi, haere ana rāua tokorua, ā tae noa ki Pēterehema. Ā, ka tae rāua ki Pēterehema, nā, ka oho katoa te pā ki a rāua, ka mea ngā wāhine, "Ko Naomi tēnei?"
20 Nā, ka mea ia ki a rātou, "Kaua ahau e karangatia, ko Naomi; ko Mara tā koutou e karanga ai ki ahau; he kawa rawa hoki tā te Kaha Rawa mahi ki ahau. 21 Kī tonu ahau i tōku haerenga atu; nā, kua whakahokia kautia mai e Ihowā. Nā te aha ahau i karangatia ai ko Naomi e koutou, kua whakaaturia nei hoki tōku hē e Ihowā, kua tūkinotia ahau e te Kaha Rawa?"
22 Heoi, hoki mai ana a Naomi rāua tahi ko tāna hunaonga, ko Rutu Moapi hoki ana i te whenua o Moapa; ā, haere ana ki Pēterehema i te tīmatanga o te kotinga pārei.
1 No tempo que governavam os juízes, sobreveio uma fome na terra. Um homem partiu de Belém de Judá, com sua mulher e seus dois filhos, indo morar nos campos de Moab.
2 Chamava-se Elimelec e sua mulher Noemi; seus dois filhos chamavam-se Maalon e Quelion; eram efrateus de Belém de Judá. Chegados à terra de Moab, estabeleceram-se ali.
3 Elimelec, marido de Noemi, morreu, deixando-a com seus dois filhos.
4 Estes casaram com mulheres moabitas, chamadas uma Orfa e outra Rute. Viveram lá aproximadamente dez anos.
5 Maalon e Quelion morreram ficando Noemi só, sem seus dois filhos e sem seu marido.
6 Então, levantou-se Noemi e partiu da região de Moab com suas duas noras, porque ouviu dizer que o Senhor tinha visitado o seu povo e lhe tinha dado pão.
7 Deixou, pois, aquele lugar onde habitara com suas duas noras e pôs-se a caminho de volta para a terra de Judá.
8 "Ide, voltai para a casa de vossa mãe – disse ela às suas noras –. O Senhor use convosco de misericórdia, como vós usastes com os que morreram e comigo!
9 Que ele vos conceda paz em vossos lares, cada uma em casa de seu marido!" E beijou-as. Elas puseram-se a chorar:
10 "Nós iremos contigo para o teu povo – disseram elas.
11 "Ide, minhas filhas – replicou Noemi –. Por que haveis de vir comigo? Porventura, tenho eu ainda em meu seio filhos que possam tornar-se vossos maridos?
12 Voltai, minhas filhas, porque já estou demasiado velha para casar-me de novo. E ainda que eu tivesse alguma esperança e que esta noite mesmo me fosse dado ter marido e viesse a gerar filhos,
13 haveríeis de esperá-los crescer, sem vos casardes de novo, até que se tornassem grandes? Não, minhas filhas, minha dor é muito maior do que a vossa, porque a mão do Senhor pesou sobre mim".
14 Então, elas desataram de novo a chorar. Orfa beijou a sua sogra, porém Rute não quis separar-se dela.
15 "Eis que tua cunhada voltou para o seu povo e para os seus deuses – disse-lhe Noemi –. "Vai com ela!"
16 "Não insistas comigo – respondeu Rute – para que eu te deixe e me vá longe de ti. Aonde fores, eu irei; onde habitares, eu habitarei. O teu povo é meu povo e o teu Deus, meu Deus.
17 Na terra em que morreres, quero também eu morrer e aí ser sepultada. O Senhor trate-me com todo o rigor, se outra coisa, a não ser a morte, me separar de ti!"
18 Ante tal resolução, Noemi não insistiu mais.
19 Seguiram juntas o seu caminho até Belém. Ali chegando, comoveu-se toda a cidade e as mulheres diziam: "Eis aí Noemi!".
20 "Não me chameis mais Noemi – replicou ela –, mas chamai-me Mara, porque o Todo-poderoso me encheu de amargura.
21 Parti com as mãos cheias e o Senhor fez-me voltar com as mãos vazias. Por que me chamais Noemi, se o Senhor se declarou contra mim e o Onipotente me inundou de aflição?".
22 Foi assim que voltaram dos campos de Moab, Noemi e sua nora Rute, a moabita. Chegaram a Belém, quando começava a colheita da cevada.