Pular para o conteúdo
Publicidade

2 Reis 5

LSG

Te Whakaoranga a Naamana

1 , ko Naamana, ko te rangatira ope a te kīngi o Hīria, he tangata nui i te aroaro o tōna ariki, e whakanuia ana hoki, te mea i waiho ia e Ihowā hei kaihōmai i te wikitōria ki a Hīria. He tangata mārohirohi anō ia, he toa, otiia he repera.

2 , i haere atu ngā torohē a ngā Hīriani, ā, riro pārau ana mai i a rātou tētahi kōtiro iti i te whenua o Īharaira; , ka waiho ia hei mahi ki te wahine a Naamana. 3 , ka mea tērā ki tōna rangatira, "Auē! Me i tata tōku ariki ki te poropiti i Hamaria ! Kātahi anō he kaiwhakaora tōna repera."

4 , kua haere tētahi, kua kōrero ki tōna ariki, kua mea, "Anei ngā kōrero a te kōtiro o te whenua o Īharaira." 5 , ka mea te kīngi o Hīria, "Haere mai, haere, me tuku pukapuka ahau ki te kīngi o Īharaira."

, haere ana ia, maua ana hoki i tōna ringa tekau ngā taranata hiriwa, e ono mano ngā hekere kōura, tekau ngā whakarua kākahu. 6 , kawea ana e ia te pukapuka ki te kīngi o Īharaira; ko te kōrero tēnei: "Ka tae atu tēnei pukapuka ki a koe, , kua ungā atu e ahau tāku tangata a Naamana ki a koe, kia whakaorangia e koe tōna repera."

7 Ā, i te kōrerotanga a te kīngi o Īharaira i te pukapuka, ka haea e ia ōna kākahu, ka mea, "He atua ianei ahau hei whakamate, hei whakaora, i tono mai ai tēnei tangata ki ahau kia whakaorangia te repera o te tangata?" , kia mōhio koutou, kia kite, e rapu ana ia he take riri ki ahau.

8 Ā, te rongonga o Eriha tangata a te Atua kua haea e te kīngi o Īharaira ōna kākahu, , ka unga tāngata ia ki te kīngi hei mea: "He aha i haea ai e koe ōu kākahu? Me haere mai ia ki ahau ināianei, ā, ka mōhio ia he poropiti tēnei kei a Īharaira."

9 Heoi, haere ana mai a Naamana, me ana hōiho, me ana hāriata, ā, ana i te tatau o te whare o Eriha. 10 , ka ungā he tangata e Eriha ki a ia hei mea, "Haere, kia whitu ngā horoinga ki Horano, ā, ka hoki ōu kikokiko ki a koe, ka koe."

11 Otirā, ka riri a Naamana, ka haere, ka mea, "Nanā, i mahara ahau, Tērā ia e puta mai ki ahau, e , e karanga ki te ingoa o Ihowā, o tōna Atua, ka whakahaere hoki i tōna ringa ki runga ki te wāhi, ā, ka whakaorangia te repera. 12 Ehara ianei a Apāna, a Pārapara, ngā awa o Ramahiku, i te pai atu i ngā wai katoa o Īharaira? Kaua ianei ahau e horoi ki ērā, kia ai ahau?" Heoi, tahuri ana ia, ā, haere riri ana.

13 , ka whakatata mai āna tāngata ka kōrero ki a ia, ka mea, "E tōku pāpā mehemea te poropiti i whai kupu ki a koe kia meatia tētahi mea nui, e kore ianei e meatia e koe? tērā noa ake rānei i a ia ka mai ki a koe, Horoi, kia ai?" 14 Kātahi ia ka haere ki raro, ā, ka rukuruku i a ia e whitu ngā rukuhanga ki Horano, pērā me te tangata a te Atua i kōrero ai; ā, hoki ana ōna kikokiko, ānō he kikokiko te tamaiti nohinohi, ā, kua ia.

15 , hoki ana ia ki te tangata a te Atua, a ia me tāna huihui katoa, ā, ka tae, ka i mua i a ia; ā, ka mea ia, "Nanā, kātahi ahau ka mōhio, kāhore he Atua i te whenua katoa, kei a Īharaira anake. , tēnā, kia tangohia e koe tētahi manaakitanga a tāu pononga."

16 Anō ko tērā, "E ora ana a Ihowā, kei tōna aroaro nei ahau e ana, e kore e tangohia e ahau." , tohe ana tērā ki a ia kia tangohia; otiia whakakāhore tonu ia.

17 Anō ko Naamana, "Ki te kāhore, kāti me hōmai ki tāu pononga he oneone, kia rite ki te kawenga ngā muera e rua; e kore hoki tāu pononga e mea i te tahunga tinana, i te patunga tapu rānei ā muri ake ētahi atua , engari Ihowā. 18 Ihowā e whakarere noa te hara o tāu pononga i tēnei mea; arā, ina haere tōku ariki ki te whare o Rimono ki te koropiko i reira, ā, ka whirinaki mai ia ki tōku ringa, ā, ka koropiko ahau i roto i te whare o Rimono. Ka koropiko ahau i roto i te whare o Rimono, me whakarere noa iho e Ihowā te hara o tēnei mea a tāu pononga."

19 Anō ko tērā ki a ia, "Haere mārie."

Te Touapo o Kehati

, mawehe atu ana ia i a ia he wāhi iti nei. 20 Otirā, ka mea a Kehati, te kaimahi a Eriha tangata a te Atua, ", kua āta hanga tōku ariki ki tēnei Naamana Hīriani, kīhai nei i tango i tōna ringa i ngā mea i mauria mai nei e ia; e ora ana a Ihowā, ka oma ahau i muri i a ia, ā, ka tango i tētahi mea i a ia."

21 Heoi, whai ana a Kehati i a Naamana. Ā, te kitenga o Naamana i tētahi e whai ana i muri i a ia, ka marere iho ia i te hāriata ki te whakatau i a ia mea, "He pai rānei?"

22 Anō ko tērā, "He pai. tōku ariki ahau i unga mai hei mea, , tēnei ētahi taitamariki tokorua kua tae mai ki ahau ināianei te whenua pukepuke o Ēparaima, ngā tama a ngā poropiti; hoatu koa rāua tētahi taranata hiriwa, kia rua hoki ngā whakarua kākahu."

23 , ka mea a Naamana, "Whakaae mai, ka tango kia rua taranata." , tohea ana ia e ia, ā, takaia ana e ia ngā taranata hiriwa e rua ki ngā pēke e rua, me ngā whakarua kākahu e rua, ā, whakawahā ana ki āna tāngata tokorua; ā, rāua i mau ki tōna aroaro.

24 Ā, tōna taenga ki te puke, ka tangohia mai e ia i ō rāua ringa, ā, whakatakotoria ana ki te whare. , tukua atu ana e ia aua tāngata, ā, haere ana rāua. 25 Otiia haere ana ia ki roto, ā, ana i te aroaro o tōna ariki.

, ka mea a Eriha ki a ia, "I haere mai koe i hea, e Kehati?"

Anō ko ia, "Kāhore noa iho tāu pononga i te haere."

26 , ka mea ia ki a ia, "Kīhai ianei tōku ngākau i haere tahi me koe, i te tahuritanga mai o taua tangata i runga i tōna hāriata ki te whakatau i a koe? He ianei tēnei te tango moni, te tango kākahu, māra ōriwa, māra wāina, hipi, kau, pononga tāne, pononga wāhine rānei? 27 reira ka piri ki a koe te repera o Naamana, ki tōu uri hoki, ā ake ake."

, haere atu ana ia i tōna aroaro, he repera, tonu me te hukarere.

Naaman, le Syrien, guéri de la lèpre

1 Naaman, chef de l’armée du roi de Syrie, jouissait de la faveur de son maître et d’une grande considération; car c’était par lui que l’Éternel avait délivré les Syriens. Mais cet homme fort et vaillant était lépreux. 2 Or les Syriens étaient sortis par troupes, et ils avaient emmené captive une petite fille du pays d’Israël, qui était au service de la femme de Naaman. 3 Et elle dit à sa maîtresse: Oh! Si mon seigneur était auprès du prophète qui est à Samarie, le prophète le guérirait de sa lèpre! 4 Naaman alla dire à son maître: La jeune fille du pays d’Israël a parlé de telle et telle manière. 5 Et le roi de Syrie dit: Va, rends-toi à Samarie, et j’enverrai une lettre au roi d’Israël. Il partit, prenant avec lui dix talents d’argent, six mille sicles d’or, et dix vêtements de rechange. 6 Il porta au roi d’Israël la lettre, il était dit: Maintenant, quand cette lettre te sera parvenue, tu sauras que je t’envoie Naaman, mon serviteur, afin que tu le guérisses de sa lèpre. 7 Après avoir lu la lettre, le roi d’Israël déchira ses vêtements, et dit: De 32:39.1 S 2:6.Suis-je un dieu, pour faire mourir et pour faire vivre, qu’il s’adresse à moi afin que je guérisse un homme de sa lèpre? Sachez donc et comprenez qu’il cherche une occasion de dispute avec moi. 8 Lorsqu’Élisée, homme de Dieu, apprit que le roi d’Israël avait déchiré ses vêtements, il envoya dire au roi: Pourquoi as-tu déchiré tes vêtements? Laisse-le venir à moi, et il saura qu’il y a un prophète en Israël. 9 Naaman vint avec ses chevaux et son char, et il s’arrêta à la porte de la maison d’Élisée. 10 Élisée lui fit dire par un messager: Va, et lave-toi sept fois dans le Jourdain; ta chair redeviendra saine, et tu seras pur. 11 Naaman fut irrité, et il s’en alla, en disant: Voici, je me disais: Il sortira vers moi, il se présentera lui-même, il invoquera le nom de l’Éternel, son Dieu, il agitera sa main sur la place et guérira le lépreux. 12 Les fleuves de Damas, l’Abana et le Parpar, ne valent-ils pas mieux que toutes les eaux d’Israël? Ne pourrais-je pas m’y laver et devenir pur? Et il s’en retournait et partait avec fureur. 13 Mais ses serviteurs s’approchèrent pour lui parler, et ils dirent: Mon père, si le prophète t’eût demandé quelque chose de difficile, ne l’aurais-tu pas fait? Combien plus dois-tu faire ce qu’il t’a dit: Lave-toi, et tu seras pur! 14 Il descendit alors et se plongea sept fois dans le Jourdain, selon la parole de l’homme de Dieu; Lu 4:27.et sa chair redevint comme la chair d’un jeune enfant, et il fut pur. 15 Naaman retourna vers l’homme de Dieu, avec toute sa suite. Lorsqu’il fut arrivé, il se présenta devant lui, et dit: Voici, je reconnais qu’il n’y a point de Dieu sur toute la terre, si ce n’est en Israël. Et maintenant, accepte, je te prie, un présent de la part de ton serviteur. 16 Élisée répondit: L’Éternel, dont je suis le serviteur, est vivant! Je n’accepterai pas. Naaman le pressa d’accepter, mais il refusa. 17 Alors Naaman dit: Puisque tu refuses, permets que l’on donne de la terre à ton serviteur, une charge de deux mulets; car ton serviteur ne veut plus offrir à d’autres dieux ni holocauste ni sacrifice, il n’en offrira qu’à l’Éternel. 18 Voici toutefois ce que je prie l’Éternel de pardonner à ton serviteur. Quand mon maître entre dans la maison de Rimmon pour s’y prosterner et qu’il s’appuie sur ma main, je me prosterne aussi dans la maison de Rimmon: veuille l’Éternel pardonner à ton serviteur, lorsque je me prosternerai dans la maison de Rimmon! 19 Élisée lui dit: Va en paix.

Guéhazi, serviteur d’Élisée, frappé de la lèpre

Lorsque Naaman eut quitté Élisée et qu’il fut à une certaine distance, 20 Guéhazi, serviteur d’Élisée, homme de Dieu, se dit en lui-même: Voici, mon maître a ménagé Naaman, ce Syrien, en n’acceptant pas de sa main ce qu’il avait apporté; l’Éternel est vivant! Je vais courir après lui, et j’en obtiendrai quelque chose. 21 Et Guéhazi courut après Naaman. Naaman, le voyant courir après lui, descendit de son char pour aller à sa rencontre, et dit: Tout va-t-il bien? 22 Il répondit: Tout va bien. Mon maître m’envoie te dire: Voici, il vient d’arriver chez moi deux jeunes gens de la montagne d’Éphraïm, d’entre les fils des prophètes; donne pour eux, je te prie, un talent d’argent et deux vêtements de rechange. 23 Naaman dit: Consens à prendre deux talents. Il le pressa, et il serra deux talents d’argent dans deux sacs, donna deux habits de rechange, et les fit porter devant Guéhazi par deux de ses serviteurs. 24 Arrivé à la colline, Guéhazi les prit de leurs mains et les déposa dans la maison, et il renvoya ces gens qui partirent. 25 Puis il alla se présenter à son maître. Élisée lui dit: D’où viens-tu, Guéhazi? Il répondit: Ton serviteur n’est allé ni d’un côté ni d’un autre. 26 Mais Élisée lui dit: Mon esprit n’était pas absent, lorsque cet homme a quitté son char pour venir à ta rencontre. Est-ce le temps de prendre de l’argent et de prendre des vêtements, puis des oliviers, des vignes, des brebis, des bœufs, des serviteurs et des servantes? 27 La lèpre de Naaman s’attachera à toi et à ta postérité pour toujours. No 12:10.2 Ch 26:19,20.Et Guéhazi sortit de la présence d’Élisée avec une lèpre comme la neige.

Veja também