1 But a certain man in Caesarea, — by name Cornelius, a centurion of the band called Italic, 2 pious, and fearing God with all his house, both giving much alms to the people, and supplicating God continually, 3 — saw plainly in a vision, about the ninth hour of the day, an angel of God coming unto him, and saying to him, Cornelius. 4 But he, having fixed his eyes upon him, and become full of fear, said, What is it, Lord? And he said to him, Thy prayers and thine alms have gone up for a memorial before God. 5 And now send men to Joppa and fetch Simon, who is surnamed Peter. 6 He lodges with a certain Simon, a tanner, whose house is by the sea. 7 And when the angel who was speaking to him had departed, having called two of his household and a pious soldier of those who were constantly with him, 8 and related all things to them, he sent them to Joppa.

9 And on the morrow, as these were journeying and drawing near to the city, Peter went up on the house to pray, about the sixth hour. 10 And he became hungry and desired to eat. But as they were making ready an ecstasy came upon him: 11 and he beholds the heaven opened, and a certain vessel descending, as a great sheet, bound by the four corners and let down to the earth; 12 in which were all the quadrupeds and creeping things of the earth, and the fowls of the heaven. 13 And there was a voice to him, Rise, Peter, slay and eat. 14 And Peter said, In no wise, Lord; for I have never eaten anything common or unclean. 15 And there was a voice again the second time to him, What God has cleansed, do not thou make common. 16 And this took place thrice, and the vessel was straightway taken up into heaven. 17 And as Peter doubted in himself what the vision which he had seen might mean, behold also the men who were sent by Cornelius, having sought out the house of Simon, stood at the gate, 18 and having called some one, they inquired if Simon who was surnamed Peter was lodged there.

19 But as Peter continued pondering over the vision, the Spirit said to him, Behold, three men seek thee; 20 but rise up, go down, and go with them, nothing doubting, because I have sent them. 21 And Peter going down to the men said, Behold, I am he whom ye seek: what is the cause for which ye come? 22 And they said, Cornelius, a centurion, a righteous man, and fearing God, and borne witness to by the whole nation of the Jews, has been divinely instructed by a holy angel to send for thee to his house, and hear words from thee. 23 Having therefore invited them in, he lodged them. And on the morrow, rising up he went away with them, and certain of the brethren from Joppa went with him. 24 And on the morrow they came to Caesarea. But Cornelius was looking for them, having called together his kinsmen and his intimate friends. 25 And when Peter was now coming in, Cornelius met him, and falling down did him homage. 26 But Peter made him rise, saying, Rise up: I myself also am a man. 27 And he went in, talking with him, and found many gathered together. 28 And he said to them, Ye know how it is unlawful for a Jew to be joined or come to one of a strange race, and to me God has shewn to call no man common or unclean. 29 Wherefore also, having been sent for, I came without saying anything against it. I inquire therefore for what reason ye have sent for me. 30 And Cornelius said, Four days ago I had been fasting unto this hour, and the ninth I was praying in my house, and lo, a man stood before me in bright clothing, 31 and said, Cornelius, thy prayer has been heard, and thy alms have come in remembrance before God. 32 Send therefore to Joppa and fetch Simon, who is surnamed Peter; he lodges in the house of Simon, a tanner, by the sea who when he is come will speak to thee. 33 Immediately therefore I sent to thee, and thou hast well done in coming. Now therefore we are all present before God to hear all things that are commanded thee of God.

34 And Peter opening his mouth said, Of a truth I perceive that God is no respecter of persons, 35 but in every nation he that fears him and works righteousness is acceptable to him. 36 The word which he sent to the sons of Israel, preaching peace by Jesus Christ, (he is Lord of all things,) 37 ye know; the testimony which has spread through the whole of Judaea, beginning from Galilee after the baptism which John preached — 38 Jesus who was of Nazareth: how God anointed him with the Holy Spirit and with power; who went through all quarters doing good, and healing all that were under the power of the devil, because God was with him. 39 We also are witnesses of all things which he did both in the country of the Jews and in Jerusalem; whom they also slew, having hanged him on a cross. 40 This man God raised up the third day and gave him to be openly seen, 41 not of all the people, but of witnesses who were chosen before of God, us who have eaten and drunk with him after he arose from among the dead. 42 And he commanded us to preach to the people, and to testify that he it is who was determinately appointed of God to be judge of living and dead. 43 To him all the prophets bear witness that every one that believes on him will receive through his name remission of sins.

44 While Peter was yet speaking these words the Holy Spirit fell upon all those who were hearing the word. 45 And the faithful of the circumcision were astonished, as many as came with Peter, that upon the nations also the gift of the Holy Spirit was poured out: 46 for they heard them speaking with tongues and magnifying God. Then Peter answered, 47 Can any one forbid water that these should not be baptised, who have received the Holy Spirit as we also did? 48 And he commanded them to be baptised in the name of the Lord. Then they begged him to stay some days.

1 Kaisareas elas üks mees nimega Korneelius, kes oli sadakonna ülem Itaalia rügemendis. 2 Tema ja kogu ta perekond olid vagad ja jumalakartlikud. Ta jagas abivajajatele heldelt ande ja palus järjekindlalt Jumalat. 3 Kui ta ühel päeval umbes üheksandal tunnil*10:3 Üheksas tund on kell kolm pärastlõunal. palvetas, sai ta selge nägemuse. Ta nägi, et tema juurde tuli Jumala ingel ja ütles: „Korneelius!"

4 Korneelius vaatas teda hirmunult ja küsis: „Mis on, isand?"

Ingel vastas: „Sinu palved ja annetused vaestele on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. 5 Läkita nüüd mehed Joppesse, et tuua siia mees nimega Siimon, keda kutsutakse Peetruseks. 6 Ta peatub nahkur Siimoni juures, kelle maja on mere ääres. Tema räägib sulle, mida sul on vaja teha."

7 Kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus Korneelius kaks teenrit ja ühe ustava sõduri nende hulgast, kes alati ta juures olid. 8 Ta jutustas neile kõigest ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval umbes kuuendal tunnil*10:9 Kuues tund on keskpäev., kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama. 10 Talle tuli nälg ja ta tahtis süüa. Aga samal ajal kui talle toitu valmistati, läks ta otsekui enesest ära. 11 Ta nägi taeva olevat avatud ja sealt laskus alla anum, nagu suur palverätik, mida neljast nurgast seotuna alla maa peale lasti. 12 Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde. 13 Ja talle ütles hääl: „Tõuse, Peetrus! Ohverda ja söö!"

14 „Kindlasti mitte, Issand!" vastas Peetrus, „Ma ei ole kunagi söönud midagi keelatut või roojast!"*10:14 Juutidel oli keelatud süüa neljajalgseid loomi, kellel polnud sõrgu, roomajaid ja linde. Neid toite peeti ebapuhtaks. Juudid uskusid ka, et kõik teised rahvad olid ebapuhtad. Issand saadab aga Peetrusele selle nägemuse, et kutsuda Peetrust teisi rahvaid Jumala Kuningriiki tooma.

15 Hääl ütles talle teist korda: „Mida Jumal on puhtaks kuulutanud, seda sina ära pea roojaseks!"

16 See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum tagasi taevasse.

17 Samal ajal kui Peetrus juurdles nägemuse tähenduse üle, olid Korneeliuse läkitatud mehed juba Siimoni maja üles otsinud ja seisid all värava taga. 18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kes on tuntud kui Peetrus, peatub seal.

19 Peetrus alles mõtles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, Siimon, kolm meest küsivad sinu järele. 20 Tõuse üles ja mine alla! Ära kõhkle nendega kaasa minemast, sest mina olen nad saatnud!"

21 Peetrus läks alla meeste juurde ja ütles: „Mina olen see, keda te otsite. Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Mehed vastasid: „Me oleme tulnud sadakonna ülema Korneeliuse juurest. Ta on õiglane ja jumalakartlik mees, keda kõik juudid austavad. Tema sai pühalt inglilt käsu sind oma majja kutsuda ja kuulata sinu sõnu." 23 Siis Peetrus kutsus mehed sisse oma külalisteks.

Järgmisel päeval asus Peetrus nendega teele ja mõned Joppe usklikud ühes temaga.

24 Järgmisel päeval saabusid nad Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba. Ta oli sugulased ja lähedased sõbrad kokku kutsunud. 25 Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardus ta jalge ette maha. 26 Aga Peetrus palus tal püsti tõusta ja ütles: „Tõuse üles, ka mina olen vaid inimene!"

27 Ja temaga vesteldes astus Peetrus sisse ja leidis eest suure hulga inimesi. 28 Ta ütles neile: „Te kindlasti teate, et juudi jaoks on seadusevastane käia läbi võõramaalasega või minna talle külla. Aga Jumal on mulle näidanud, et ühtegi inimest ei tohi pidada halvaks ega roojaseks. 29 Sellepärast olen ma ka igasuguse vastupanuta tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin, mis põhjusel te olete mind kutsunud."

30 Korneelius vastas: „Neli päeva tagasi ma olin üheksandal tunnil oma majas palvetamas. Järsku seisis minu ees üks mees säravas rõivas 31 ning ütles: „Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud. 32 Läkita nüüd mehed Joppesse Siimoni järele, keda kutsutakse Peetruseks. Tema on võõrsil nahkur Siimoni kojas mere ääres. Kui ta siia jõuab, räägib ta sinuga." 33 Nõnda ma saatsin otsekohe sinu järele ja on hea, et sa tulid. Nüüd me oleme siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Issand sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus hakkas rääkima: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei eelista kedagi, 35 vaid võtab kõigi rahvaste hulgast vastu selle, kes teda kardab ja teeb õigust. 36 See on sõna, mille Jumal on läkitanud Iisraeli rahvale, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. 37 Te teate seda, mis on sündinud tervel Juudamaal, alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas, 38 kuidas Jumal Naatsareti Jeesuse võidis Püha Vaimu ja väega ning kuidas tema käis mööda maad head tehes ja tervendades kõiki kuradi rõhutuid, sest Jumal oli temaga.

39 Meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud Juudamaal ja Jeruusalemmas. Nad tapsid tema ristile riputades. 40 Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud surnuist ja lasknud tal saada avalikuks. 41 Mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ettemääratud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. 42 Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. 43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõnumit kuulsid. 45 Ja kõik need ümber lõigatud usklikud, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu and valati välja ka teiste rahvaste peale. 46 Sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkimas ja Jumalat ülistamas.

Siis Peetrus ütles: 47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu täpselt nagu meie?" 48 Ja ta käskis neid ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Siis nad palusid Peetrust jääda veel mõneks päevaks nende juurde.