1 But after the tumult had ceased, Paul having called the disciples to him and embraced them, went away to go to Macedonia. 2 And having passed through those parts, and having exhorted them with much discourse, he came to Greece. 3 And having spent three months there, a treacherous plot against him having been set on foot by the Jews, as he was going to sail to Syria, the resolution was adopted of returning through Macedonia. 4 And there accompanied him as far as Asia, Sopater son of Pyrrhus, a Berean; and of Thessalonians, Aristarchus and Secundus, and Gaius and Timotheus of Derbe, and of Asia, Tychicus and Trophimus. 5 These going before waited for us in Troas; 6 but we sailed away from Philippi after the days of unleavened bread, and we came to them to Troas in five days, where we spent seven days.

7 And the first day of the week, we being assembled to break bread, Paul discoursed to them, about to depart on the morrow. And he prolonged the discourse till midnight. 8 And there were many lights in the upper room where we were assembled. 9 And a certain youth, by name Eutychus, sitting at the window-opening, overpowered by deep sleep, while Paul discoursed very much at length, having been overpowered by the sleep, fell from the third story down to the bottom, and was taken up dead. 10 But Paul descending fell upon him, and enfolding him in his arms, said, Be not troubled, for his life is in him. 11 And having gone up, and having broken the bread, and eaten, and having long spoken until daybreak, so he went away. 12 And they brought away the boy alive, and were no little comforted.

13 And we, having gone before on board ship, sailed off to Assos, going to take in Paul there; for so he had directed, he himself being about to go on foot. 14 And when he met with us at Assos, having taken him on board, we came to Mitylene; 15 and having sailed thence, on the morrow arrived opposite Chios, and the next day put in at Samos; and having stayed at Trogyllium, the next day we came to Miletus: 16 for Paul thought it desirable to sail by Ephesus, so that he might not be made to spend time in Asia; for he hastened, if it was possible for him, to be the day of Pentecost at Jerusalem.

17 But from Miletus having sent to Ephesus, he called over to him the elders of the assembly. 18 And when they were come to him, he said to them, Ye know how I was with you all the time from the first day that I arrived in Asia, 19 serving the Lord with all lowliness, and tears, and temptations, which happened to me through the plots of the Jews; 20 how I held back nothing of what is profitable, so as not to announce it to you, and to teach you publicly and in every house, 21 testifying to both Jews and Greeks repentance towards God, and faith towards our Lord Jesus Christ. 22 And now, behold, bound in my spirit I go to Jerusalem, not knowing what things shall happen to me in it; 23 only that the Holy Spirit testifies to me in every city, saying that bonds and tribulations await me. 24 But I make no account of my life as dear to myself, so that I finish my course, and the ministry which I have received of the Lord Jesus, to testify the glad tidings of the grace of God. 25 And now, behold, I know that ye all, among whom I have gone about preaching the kingdom of God, shall see my face no more. 26 Wherefore I witness to you this day, that I am clean from the blood of all, 27 for I have not shrunk from announcing to you all the counsel of God. 28 Take heed therefore to yourselves, and to all the flock, wherein the Holy Spirit has set you as overseers, to shepherd the assembly of God, which he has purchased with the blood of his own. 29 ForI know this, that there will come in amongst you after my departure grievous wolves, not sparing the flock; 30 and from among your own selves shall rise up men speaking perverted things to draw away the disciples after them. 31 Wherefore watch, remembering that for three years, night and day, I ceased not admonishing each one of you with tears. 32 And now I commit you to God, and to the word of his grace, which is able to build you up and give to you an inheritance among all the sanctified. 33 I have coveted the silver or gold or clothing of no one. 34 Yourselves know that these hands have ministered to my wants, and to those who were with me. 35 I have shewed you all things, that thus labouring we ought to come in aid of the weak, and to remember the words of the Lord Jesus, that he himself said, It is more blessed to give than to receive.

36 And having said these things, he knelt down and prayed with them all. 37 And they all wept sore; and falling upon the neck of Paul they ardently kissed him, 38 specially pained by the word which he had said, that they would no more see his face. And they went down with him to the ship.

1 Kui rahutused olid lõppenud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja olles neid julgustanud, jättis ta nendega hüvasti ning asus teele Makedooniasse. 2 Ta käis läbi selle piirkonna, rääkis inimestele palju julgustavaid sõnu ja jõudis lõpuks Kreekasse. 3 Ta jäi sinna kolmeks kuuks. Kuna juudid kavandasid tema vastu kurja samal ajal, kui tema valmistus purjetama Süüriasse, otsustas ta tagasi pöörduda Makedoonia kaudu. 4 Temaga koos olid Soopatros, Pürrose poeg Bereast, Aristarhos ja Sekundus Tessaloonikast, Gaius Derbest, samuti Timoteos, ning Tühhikos ja Trofimos Aasia maakonnast. 5 Need mehed läksid ette ja ootasid meid Troases. 6 Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade pühi Filippist ära ja ühinesime teistega viis päeva hiljem Troases. Me jäime sinna seitsmeks päevaks.

7 Nädala esimesel päeval me kogunesime leiba murdma. Paulus kõneles inimestele. Ja kuna ta plaanis järgmisel päeval lahkuda, jätkas ta kõnelemist südaööni. 8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. 9 Aknal istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus rääkis ja rääkis. Kui ta oli sügavalt magama jäänud, kukkus ta kolmandalt korruselt alla ja kui ta üles tõsteti, oli ta surnud. 10 Paulus läks alla, heitis ennast noormehe peale ja haaras ta ümbert kinni. „Ärge kartke," ütles ta, „ta on elus!" 11 Siis ta läks üles, murdis leiba ja sõi. Kui ta oli kõnelnud kaua, kuni koiduni, ta lahkus. 12 Aga rahvas viis noormehe koju elusana ja tundis suurt lohutust.

13 Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse peale võtma. Ta oli niiviisi korraldanud, sest ta tahtis sinna jalgsi tulla. 14 Kui ta meiega Assoses kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse. 15 Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saare lähedale. Teisel päeval aga purjetasime Samose saarele ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse. 16 Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et mitte Aasia provintsis aega viita, sest ta kiirustas, et kui vähegi võimalik, nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17 Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde. 18 Kui nad saabusid, ütles ta neile:

„Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasia maakonda saabusin, ma kogu selle aja teie juures olen elanud. 19 Ma teenisin Issandat suure alandlikkusega ja pisaratega ja ränkade katsumustega juutide kurjade vastuplaanide keskel. 20 Te teate, et ma pole kõhelnud teile kuulutada ühtki asja, mis võiks teile kasulik olla, vaid olen õpetanud avalikult ja majast majja käies. 21 Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele, et nad peavad meeleparanduseks pöörduma Jumala poole ja uskuma Issandasse Jeesusesse.

22 Ja nüüd lähen ma Vaimust ajendatuna Jeruusalemma ega tea, mis minuga seal võib juhtuda. 23 Tean ainult seda, mida Püha Vaim igas linnas hoiatab ja ütleb, et vangistused ja raskused ootavad mind. 24 Siiski ma ei pea oma elu endale kalliks. Minu ainus eesmärk on lõpetada võidujooks ja täita ülesanne, mille Issand Jeesus on mulle andnud: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

25 Ma tean, et mitte keegi teist, kelle hulgas ma olen kuningriiki kuulutanud, ei näe mind enam kunagi. 26 Seetõttu tunnistan ma teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest. 27 Sest ma pole kartnud teile kuulutada kogu Jumala tahet. 28 Sellepärast pange tähele iseennast ja kõike karja, mille ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud. Olge karjased Jumala kogudusele, mille ta on saanud iseenese vere läbi. 29 Ma tean, et pärast minu lahkumist tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa. 30 Isegi teie eneste seast tõusevad mehed ja moonutavad tõde, et meelitada jüngreid eneste järele. 31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

32 Nüüd ma jätan teid Jumala ja tema armusõna hooleks; tema ehitab teid üles ja annab teile pärandi kõigi pühitsetute seas. 33 Kellegi hõbedat ega kulda ega rõivaid ei ole ma kadestanud. 34 Te teate, et need mu käed on teinud tööd ja teeninud minule ja minu kaaslastele seda, mis vajalik. 35 Kõiges, mida ma tegin, näitasin teile, et sellise raske tööga peame aitama nõrgemaid, pidades meeles sõnu, mida Issand Jeesus ise ütles: „Õndsam on anda kui võtta!" "

36 Kui Paulus oli kõne lõpetanud, põlvitas ta nende kõikidega maha ja palvetas. 37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ja andsid talle suud. 38 Kõige rohkem kurvastas neid väide, et nad ei näe tema nägu enam kunagi. Siis saatsid nad ta laevale.