1 And after five days came down the high priest Ananias, with the elders, and a certain orator called Tertullus, and laid their informations against Paul before the governor. 2 And he having been called, Tertullus began to accuse, saying, Seeing we enjoy great peace through thee, and that excellent measures are executed for this nation by thy forethought, 3 we receive it always and everywhere, most excellent Felix, with all thankfulness. 4 But that I may not too much intrude on thy time, I beseech thee to hear us briefly in thy kindness. 5 For finding this man a pest, and moving sedition among all the Jews throughout the world, and a leader of the sect of the Nazaraeans; 6 who also attempted to profane the temple; whom we also had seized, and would have judged according to our law;7 but Lysias, the chiliarch, coming up, took him away with great force out of our hands,8 having commanded his accusers to come to thee; of whom thou canst thyself, in examining him, know the certainty of all these things of which we accuse him. 9 And the Jews also joined in pressing the matter against Paul, saying that these things were so.

10 But Paul, the governor having beckoned to him to speak, answered, Knowing that for many years thou hast been judge to this nation, I answer readily as to the things which concern myself. 11 As thou mayest know that there are not more than twelve days since I went up to worship at Jerusalem, 12 and neither in the temple did they find me discoursing to any one, or making any tumultuous gathering together of the crowd, nor in the synagogues, nor in the city; 13 neither can they make good the things of which they now accuse me. 14 But this I avow to thee, that in the way which they call sect, so I serve my fathers' God, believing all things which are written throughout the law, and in the prophets; 15 having hope towards God, which they themselves also receive, that there is to be a resurrection both of just and unjust. 16 For this cause I also exercise myself to have in everything a conscience without offence towards God and men. 17 And after a lapse of many years I arrived, bringing alms to my nation, and offerings. 18 Whereupon they found me purified in the temple, with neither crowd nor tumult. But it was certain Jews from Asia, 19 who ought to appear before thee and accuse, if they have anything against me; 20 or let these themselves say what wrong they found in me when I stood before the council, 21 other than concerning this one voice which I cried standing amongst them: I am judged this day by you touching the resurrection of the dead.

22 And Felix, knowing accurately the things concerning the way, adjourned them, saying, When Lysias the chiliarch is come down I will determine your affair; 23 ordering the centurion to keep him, and that he should have freedom, and to hinder none of his friends to minister to him. 24 And after certain days, Felix having arrived with Drusilla his wife, who was a Jewess, he sent for Paul and heard him concerning the faith in Christ. 25 And as he reasoned concerning righteousness, and temperance, and the judgment about to come, Felix, being filled with fear, answered, Go for the present, and when I get an opportunity I will send for thee; 26 hoping at the same time that money would be given him by Paul: wherefore also he sent for him the oftener and communed with him. 27 But when two years were completed, Felix was relieved by Porcius Festus as his successor; and Felix, desirous to oblige the Jews, to acquire their favour, left Paul bound.

1 Viis päeva hiljem tuli alla Kaisareasse ülempreester Ananias koos mõne vanema ja advokaadiga, keda hüüti Tertulluseks, ning nad esitasid maavanemale Pauluse vastu süüdistuse. 2 Kui Paulus oli sisse kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet Feeliksi ees: „Meie oleme sinu valitsuse all, auline Feeliks, nautinud pikka aega rahu ja sinu ettenägelikkus on toonud muutust meie rahva hulgas. 3 Ja seda me tunnustame igal pool ja igal viisil sügava tänuga. 4 Et sind aga kauem mitte väsitada, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.

5 Sest me oleme leidnud, et see mees tekitab tüli, õhutades mässu kõigi juutide seas kogu maailmas. Ta on Naatsaretlaste usulahu juht 6 ja ta on püüdnud isegi templit rüvetada. Sellepärast me ta kinni võtsimegi et tema üle kohut mõista meie Seaduse järgi. 7 Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära, 8 käskides süüdistajaid tulla sinu juurde. Kui sa teda ise üle kuulad, siis saad teada, et meie esitatud süüdistused tema vastu on tõde."

9 Ja juudid ühinesid sellega, kinnitades, et see on nõnda.

10 Kui maavanem Paulusele märku andis rääkida, vastas ta: „Ma tean, et sa oled palju aastaid olnud selle rahva kohtunik; nii et ma kaitsen end julgesti. 11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama. 12 Minu süüdistajad ei ole näinud mind templis kellegagi vaidlemas või rahvast üles ässitamas, ei sünagoogis ega ka kusagil mujal linnas. 13 Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind süüdistavad. 14 Aga ma võtan omaks, et ma usuteed mööda, mida nemad kutsuvad lahkusuks, teenin meie esivanemate Jumalat. Ma usun kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud, 15 ja mul on sama lootus Jumala peale nagu nendel meestel, et tuleb nii õigete ja kui ka ülekohtuste ülestõusmine. 16 Just sellepärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.

17 Pärast mitmeaastast äraolekut tulin Jeruusalemma, et tuua annetusi oma rahvale ja ohverdada. 18 Just seda leidsid mind mõned juudid templis tegemast. Minuga ei olnud ühtegi rahvahulka ega mingit korratust. 19 Aga Aasia maakonnast olid mõned juudid, kes peaksid siin sinu ees olema ja süüdistusi esitama, kui neil on midagi minu vastu. 20 Või ütelgu need mehed siin ise, mis süüd nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees. 21 Kui see just pole see üks asi, mis ma nende ees seistes hüüdsin: te mõistate täna minu üle kohut surnute ülestõusmise pärast?"

22 Feeliks aga, olles usuteega hästi kursis, lükkas kohtuasja edasi ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb, siis ma otsustan teie asja!" 23 Ta andis sadakonna ülemale korralduse hoida Paulust vahi all, kuid jätta talle mõned vabadused ning lubada ta sõpradel teda teenida.

24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks oma naise Drusillaga, kes oli juuditar. Ta kutsus Pauluse ja kuulas ta kõnet usust Jeesusesse Kristusesse. 25 Aga kui Paulus kõneles õiglusest, enesekontrollist ja tulevasest kohtust, lõi Feeliks kartma ja vastas: „See on selleks korraks kõik! Sa võid ära minna. Kui mul on rohkem aega, siis ma lasen sind jälle kutsuda." 26 Samal ajal ta lootis, et Paulus pakub talle altkäemaksu. Seepärast kutsus ta teda tihti enese juurde ja vestles temaga.

27 Ent kui kaks aastat sai täis, tuli Feeliksi asemele Porkius Festus. Ja et Feeliks tahtis olla juutidele meelepärane, jättis ta Pauluse vangi.