1 And it came to pass in Iconium that they entered together into the synagogue of the Jews, and so spake that a great multitude of both Jews and Greeks believed. 2 But the Jews who did not believe stirred up the minds of those of the nations and made them evil-affected against the brethren. 3 They stayed therefore a good while, speaking boldly, confiding in the Lord, who gave witness to the word of his grace, giving signs and wonders to be done by their hands. 4 And the multitude of the city was divided, and some were with the Jews and some with the apostles. 5 And when an assault was making, both of those of the nations and the Jews with their rulers, to use them ill and stone them, 6 they, being aware of it, fled to the cities of Lycaonia, Lystra and Derbe, and the surrounding country, 7 and there they were announcing the glad tidings.

8 And a certain man in Lystra, impotent in his feet, sat, being lame from his mother’s womb, who had never walked. 9 This man heard Paul speaking, who, fixing his eyes on him, and seeing that he had faith to be healed, 10 said with a loud voice, Rise up straight upon thy feet: and he sprang up and walked. 11 But the crowds, who saw what Paul had done, lifted up their voices in Lycaonian, saying, The gods, having made themselves like men, are come down to us. 12 And they called Barnabas Jupiter, and Paul Mercury, because he took the lead in speaking. 13 And the priest of Jupiter who was before the city, having brought bulls and garlands to the gates, would have done sacrifice along with the crowds. 14 But the apostles Barnabas and Paul, having heard it, rent their garments, and rushed out to the crowd, crying 15 and saying, Men, why do ye these things? We also are men of like passions with you, preaching to you to turn from these vanities to the living God, who made the heaven, and the earth, and the sea, and all things in them; 16 who in the past generations suffered all the nations to go in their own ways, 17 though indeed he did not leave himself without witness, doing good, and giving to you from heaven rain and fruitful seasons, filling your hearts with food and gladness. 18 And saying these things, they with difficulty kept the crowds from sacrificing to them.

19 But there came Jews from Antioch and Iconium, and having persuaded the crowds and stoned Paul, drew him out of the city, supposing him to have died. 20 But while the disciples encircled him, he rose up and entered into the city. And on the morrow he went away with Barnabas to Derbe. 21 And having announced the glad tidings to that city, and having made many disciples, they returned to Lystra, and Iconium, and Antioch, 22 establishing the souls of the disciples, exhorting them to abide in the faith, and that through many tribulations we must enter into the kingdom of God. 23 And having chosen them elders in each assembly, having prayed with fastings, they committed them to the Lord, on whom they had believed. 24 And having passed through Pisidia they came to Pamphylia, 25 and having spoken the word in Perga, they came down to Attalia; 26 and thence they sailed away to Antioch, whence they had been committed to the grace of God for the work which they had fulfilled. 27 And having arrived, and having brought together the assembly, they related to them all that God had done with them, and that he had opened a door of faith to the nations. 28 And they stayed no little time with the disciples.

1 Ikoonionis läksid Paulus ja Barnabas nagu tavaliselt juudi sünagoogi. Nad kõnelesid seal nõnda, et suur hulk juute ja kreeklasi sai usklikuks. 2 Aga uskmatud juudid õhutasid üles ja ärritasid teiste rahvaste meeled vihale vendade vastu. 3 Nõnda jäid Paulus ja Barnabas sinna kauemaks, kuulutades julgesti Issandat, kes andis tunnistust oma armusõnale ja laskis sündida nende käte läbi tunnustähti ja imetegusid. 4 Aga linna elanikud jagunesid kaheks: mõned olid juutide, teised apostlite poolt. 5 Teised rahvad ja juudid tahtsid koos oma ülematega apostleid teotada ja nad kividega surnuks visata. 6 Aga nad said sellest teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda, 7 kus nad jätkasid evangeeliumi kuulutamist.

8 Ja Lüstras istus maas üks mees, kes oli sünnist saati jalust halvatud ja polnud kunagi kõndinud.

9 Ta kuulis Paulust kõnelemas. Kui Paulus talle otsa vaadates nägi, et tal oli usku terveks saada, 10 hüüdis ta: „Tõuse püsti oma jalgadele!" Ja mees hüppas kohe püsti ja kõndis.

11 Kui rahvahulgad nägid, mis Paulus oli teinud, tõstsid nad häält Lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste kujul alla tulnud meie juurde!" 12 Barnabast nad kutsusid Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet. 13 Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi pullid ja lillevanikud linnaväravate juurde, sest ta tahtis koos rahvaga neile ohvrit tuua.

14 Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahva hulka, hüüdes: 15 „Mehed, miks te seda teete? Meiegi oleme teiesugused inimesed. Me kuulutame teile evangeeliumi, et te neist kasututest asjadest pöörduksite elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees. 16 Varasematel aegadel on ta lasknud rahvastel oma teed minna. 17 Ja ometi ei ole jätnud andmata tunnistust iseendast, näidates oma headust: ta on andnud teile vihma taevast ja saaki nende aastaaegadel, andnud teile külluslikult toitu ja täitnud teie südant rõõmuga." 18 Isegi nende sõnadega oli neil raske hoida tagasi rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.

19 Siis Antiookiast ja Ikoonionist tulid mõned juudid ja võitsid rahvahulga enda poole. Nad loopisid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks. 20 Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus üles ja läks tagasi linna. Järgmisel päeval lahkusid tema ja Barnabas Derbesse.

21 Ja kui nad selles linnas olid evangeeliumi kuulutanud ja suur hulk oli jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse, 22 kinnitades jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse. „Me peame sisenema Jumala Kuningriiki läbi paljude katsumuste," ütlesid nad. 23 Ja kui Paulus ja Barnabas neile igas koguduses olid määranud vanemad, jätsid nad palvetades ja paastudes nemad Issanda hooleks, kellesse nad nüüd uskusid. 24 Pärast Pisiidia läbimist jõudsid nad Pamfüüliasse, 25 ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.

26 Ataaliast nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid usaldatud Jumala armu alla töö jaoks, mille nad nüüd olid lõpetanud. 27 Sinna jõudes kogusid nad koguduse kokku ja andsid aru kõigest, mis Jumal oli nende läbi teinud, ja et ta rahvastele oli avanud usu ukse. 28 Ja nad jäid sinna jüngritega kauemaks ajaks.