1 And Agrippa said to Paul, It is permitted thee to speak for thyself. Then Paul stretching out his hand answered in his defence: 2 I count myself happy, king Agrippa, in having to answer to-day before thee concerning all of which I am accused by the Jews, 3 especially because thou art acquainted with all the customs and questions which are among the Jews; wherefore I beseech thee to hear me patiently. 4 My manner of life then from my youth, which from its commencement was passed among my nation in Jerusalem, know all the Jews, 5 who knew me before from the outset of my life, if they would bear witness, that according to the strictest sect of our religion I lived a Pharisee. 6 And now I stand to be judged because of the hope of the promise made by God to our fathers, 7 to which our whole twelve tribes serving incessantly day and night hope to arrive; about which hope, O king, I am accused of the Jews. 8 Why should it be judged a thing incredible in your sight if God raises the dead? 9 I indeed myself thought that I ought to do much against the name of Jesus the Nazaraean. 10 Which also I did in Jerusalem, and myself shut up in prisons many of the saints, having received the authority from the chief priests; and when they were put to death I gave my vote. 11 And often punishing them in all the synagogues, I compelled them to blaspheme. And, being exceedingly furious against them, I persecuted them even to cities out of our own land.

12 And when, engaged in this, I was journeying to Damascus, with authority and power from the chief priests, 13 at mid-day, on the way, I saw, O king, a light above the brightness of the sun, shining from heaven round about me and those who were journeying with me. 14 And, when we were all fallen to the ground, I heard a voice saying to me in the Hebrew tongue, Saul, Saul, why persecutest thou me? it is hard for thee to kick against goads. 15 And I said, Who art thou, Lord? And the Lord said, I am Jesus whom thou persecutest: 16 but rise up and stand on thy feet; for, for this purpose have I appeared to thee, to appoint thee to be a servant and a witness both of what thou hast seen, and of what I shall appear to thee in, 17 taking thee out from among the people, and the nations, to whom I send thee, 18 to open their eyes, that they may turn from darkness to light, and from the power of Satan to God, that they may receive remission of sins and inheritance among them that are sanctified by faith in me. 19 Whereupon, king Agrippa, I was not disobedient to the heavenly vision; 20 but have, first to those both in Damascus and Jerusalem, and to all the region of Judaea, and to the nations, announced that they should repent and turn to God, doing works worthy of repentance. 21 On account of these things the Jews, having seized me in the temple, attempted to lay hands on and destroy me. 22 Having therefore met with the help which is from God, I have stood firm unto this day, witnessing both to small and great, saying nothing else than those things which both the prophets and Moses have said should happen, 23 namely, whether Christ should suffer; whether he first, through resurrection of the dead, should announce light both to the people and to the nations.

24 And as he answered for his defence with these things, Festus says with a loud voice, Thou art mad, Paul; much learning turns thee to madness. 25 But Paul said, I am not mad, most excellent Festus, but utter words of truth and soberness; 26 for the king is informed about these things, to whom also I speak with all freedom. For I am persuaded that of these things nothing is hidden from him; for this was not done in a corner. 27 King Agrippa, believest thou the prophets? I know that thou believest. 28 And Agrippa said to Paul, In a little thou persuadest me to become a Christian. 29 And Paul said, I would to God, both in little and in much, that not only thou, but all who have heard me this day, should become such as I also am, except these bonds. 30 And the king stood up, and the governor and Bernice, and those who sat with them, 31 and having gone apart, they spoke to one another saying, This man does nothing worthy of death or of bonds. 32 And Agrippa said to Festus, This man might have been let go if he had not appealed to Caesar.

1 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida."

Paulus viipas käega ja alustas oma kaitsekõnet: 2 „Ma pean end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma saan täna sinu ees seista ja kõigi juutide esitatud süüdistuste vastu ennast kaitsta, 3 sest sina tunned hästi juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Seepärast ma palun, et sa mind kannatlikult ära kuulaksid!

4 Kõik juudid teavad, kuidas ma olen lapsest saati elanud, oma elu algul omal kodumaal ja samuti Jeruusalemmas. 5 Nad tunnevad mind juba pikka aega ja võivad soovi korral tunnistada, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema usulahu nõuete järgi. 6 Ja nüüd ma olen täna kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele. 7 Selle tõotuse täitumist loodavad näha meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat siiralt ööd ja päevad. Kuningas Agrippa, selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid. 8 Miks peaks keegi teist uskumatuks pidama, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina olin veendunud, et pean tegema kõik, mis võimalik, et seista vastu Naatsareti Jeesuse nimele. 10 Ja täpselt seda ma tegin Jeruusalemmas. Ülempreestrite meelevalla all ma panin palju Issanda pühi inimesi vangi ja kui neid tapeti, andsin oma hääle selle poolt. 11 Ja ma karistasin neid sageli, käies ühest sünagoogist teise, ja püüdsin sundida neid Jumalat teotama. Ma olin nende tagakiusamisest nii haaratud, et jahtisin neid isegi võõrastes linnades.

12 Ühel neist rännakutest suundusin ülempreestrite volituse ja ülesandega Damaskusesse. 13 Umbes keskpäeva paiku tee peal, kuningas Agrippa, nägin ma päikesest eredamat valgust taevast, säramas minu ja minu kaaslaste ümber. 14 Me kõik kukkusime maha ja ma kuulsin häält minuga kõnelemas heebrea keeles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!"

15 Mina aga küsisin: „Kes sa oled, Isand?"

„Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad," vastas Issand. 16 „Aga nüüd tõuse üles ja seisa jalgadele. Ma olen sulle ilmunud selleks, et sind määrata sulaseks ja tunnistajaks sellele, mida sa minust oled näinud ja saad veel nägema. 17 Ma päästan sind su rahva ja paganate käest. Nende juurde ma sind nüüd läkitan, 18 avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid patud andeks ja koha nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse."

19 Niisiis, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse suhtes. 20 Ma kuulutasin esmalt neile, kes olid Damaskuses, siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal, ning seejärel kuulutasin mittejuudi rahvastele, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma ning näitama meeleparandust oma tegudega. 21 Sellepärast on juudid mind templis kinni võtnud ja püüdnud tappa. 22 Aga et Jumal on mind aidanud tänase päevani, siis ma seisan ja tunnistan nii väikestele kui suurtele, ega ütle midagi enamat kui seda, mida prohvetid ja Mooses on rääkinud, mis sünnib: 23 et Messias pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama sõnumit valgusest nii juutidele kui kõikidele rahvastele."

24 Siinkohal katkestas Festus Pauluse kaitsekõne. „Sa ole arust ära, Paulus," hüüdis ta, „sa oled suurest õppimisest hulluks läinud!"

25 „Ma ei ole hull, üliauline Festus," vastas Paulus. „Kõik, mis ma räägin, on tõsine ja arukas. 26 Kuningas teab neid asju ja ma võin temaga julgesti rääkida. Olen veendunud, et ta on kõike seda tähele pannud, sest see ei ole ju kuskil nurga taga toimunud. 27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"

28 Aga Agrippa ütles Paulusele: „Kas sa arvad, et suudad mind meelitada selle lühikese ajaga hakkama kristlaseks?"

29 „Lühike või pikk aeg – ma palun Jumalat, et mitte ainult sina vaid teie kõik, kes te mind täna kuulate, võiksite saada selliseks, nagu mina olen, välja arvatud need ahelad!"

30 Kuningas ja maavanem ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid püsti. 31 Kui nad olid saalist lahkunud, rääkisid nad üksteisele: „See mees ei tee midagi, mis vääriks surma või vangistust."

32 Agrippa ütles Festusele: „Selle mehe oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut!"