1 And when, having got away from them, we at last sailed away, we came by a direct course to Cos, and on the morrow to Rhodes, and thence to Patara. 2 And having found a ship passing over into Phoenicia, we went on board and sailed; 3 and having sighted Cyprus, and left it on the left hand, we sailed to Syria, and made the land at Tyre, for there the ship was to discharge her cargo. 4 And having found out the disciples, we remained there seven days; who said to Paul by the Spirit not to go up to Jerusalem. 5 But when we had completed the days, we set out and took our journey, all of them accompanying us, with wives and children, till we were out of the city. And kneeling down upon the shore we prayed. 6 And having embraced one another, we went on board ship, and they returned home. 7 And we, having completed the voyage, arrived from Tyre at Ptolemais, and having saluted the brethren, we remained one day with them.

8 And leaving on the morrow, we came to Caesarea; and entering into the house of Philip the evangelist, who was of the seven, we abode with him. 9 Now this man had four virgin daughters who prophesied. 10 And as we stayed there many days, a certain man, by name Agabus, a prophet, came down from Judaea, 11 and coming to us and taking the girdle of Paul, and having bound his own hands and feet, said, Thus saith the Holy Spirit, The man whose this girdle is shall the Jews thus bind in Jerusalem, and deliver him up into the hands of the Gentiles. 12 And when we heard these things, both we and those of the place besought him not to go up to Jerusalem. 13 But Paul answered, What do ye, weeping and breaking my heart? for I am ready not only to be bound, but also to die at Jerusalem for the name of the Lord Jesus. 14 And when he would not be persuaded, we were silent, saying, The will of the Lord be done.

15 And after these days, having got our effects ready, we went up to Jerusalem. 16 And some of the disciples from Caesarea went with us, bringing with them a certain Mnason, a Cyprian, an old disciple, with whom we were to lodge. 17 And when we arrived at Jerusalem the brethren gladly received us. 18 And on the morrow Paul went in with us to James, and all the elders came there. 19 And having saluted them, he related one by one the things which God had wrought among the nations by his ministry. 20 And they having heard it glorified God, and said to him, Thou seest, brother, how many myriads there are of the Jews who have believed, and all are zealous of the law. 21 And they have been informed concerning thee, that thou teachest all the Jews among the nations apostasy from Moses, saying that they should not circumcise their children, nor walk in the customs. 22 What is it then? a multitude must necessarily come together, for they will hear that thou art come. 23 This do therefore that we say to thee: We have four men who have a vow on them; 24 take these and be purified with them, and pay their expenses, that they may have their heads shaved; and all will know that of those things of which they have been informed about thee nothing is true; but that thou thyself also walkest orderly, keeping the law. 25 But concerning those of the nations who have believed, we have written, deciding that they should observe no such thing, only to keep themselves both from things offered to idols, and from blood, and from things strangled, and from fornication. 26 Then Paul, taking the men, on the next day, having been purified, entered with them into the temple, signifying the time the days of the purification would be fulfilled, until the offering was offered for every one of them.

27 And when the seven days were nearly completed, the Jews from Asia, having seen him in the temple, set all the crowd in a tumult, and laid hands upon him, 28 crying, Israelites, help! this is the man who teaches all everywhere against the people, and the law, and this place, and has brought Greeks too into the temple, and profaned this holy place. 29 For they had before seen Trophimus the Ephesian with him in the city, whom they supposed that Paul had brought into the temple. 30 And the whole city was moved, and there was a concourse of the people; and having laid hold on Paul they drew him out of the temple, and immediately the doors were shut. 31 And as they were seeking to kill him, a representation came to the chiliarch of the band that the whole of Jerusalem was in a tumult; 32 who, taking with him immediately soldiers and centurions, ran down upon them. But they, seeing the chiliarch and the soldiers, ceased beating Paul. 33 Then the chiliarch came up and laid hold upon him, and commanded him to be bound with two chains, and inquired who he might be, and what he had done. 34 And different persons cried some different thing in the crowd. But he, not being able to know the certainty on account of the uproar, commanded him to be brought into the fortress. 35 But when he got upon the stairs it was so that he was borne by the soldiers on account of the violence of the crowd. 36 For the multitude of the people followed, crying, Away with him. 37 But as he was about to be led into the fortress, Paul says to the chiliarch, Is it allowed me to say something to thee? And he said, Dost thou know Greek? 38 Thou art not then that Egyptian who before these days raised a sedition and led out into the wilderness the four thousand men of the assassins? 39 But Paul said, I am a Jew of Tarsus, citizen of no insignificant city of Cilicia, and I beseech of thee, allow me to speak to the people. 40 And when he had allowed him, Paul, standing on the stairs, beckoned with his hand to the people; and a great silence having been made, he addressed them in the Hebrew tongue, saying,

1 Kui me olime neist lahkunud ja merele läinud, purjetasime otsekohe Koosi saarele. Järgmisel päeval aga Roodosele ja sealt edasi Patarasse. 2 Seal me leidsime laeva, mis oli teel Foiniikiasse. Astusime laevale ja sõitsime minema. 3 Pärast seda, kui Küpros meile paistma hakkas, möödusime sellest lõuna poolt ja purjetasime Süüriasse. Ma randusime Tüüroses, kus pidi laev lossitama. 4 Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma. 5 Kui aeg kätte jõudis, lahkusime ja jätkasime oma teed. Ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me põlvitasime ranna ääres ning palvetasime. 6 Pärast seda, kui me olime üksteisega hüvasti jätnud, astusime laeva, nemad aga pöördusid tagasi koju.

7 Meie jätkasime aga reisi Tüürosest Ptolemaisi, kus me tervitasime vendi ja õdesid ning jäime üheks päevaks nende juurde. 8 Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja peatusime evangelist Filippuse kodus. Filippus oli üks neist seitsmest. 9 Tal oli neli vallalist tütart, kes kõnelesid prohvetlikult.

10 Kui olime seal mitu päeva olnud, tuli Juudamaalt alla prohvet Agabos. 11 Ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus sellega kinni oma käed ja jalad ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas kinni ja annavad üle rahvaste kätte!"

12 Kui me seda kuulsime, püüdsime meie ja ka teised veenda Paulust, et ta ei läheks üles Jeruusalemma. 13 Seepeale vastas Paulus: „Miks te nutate ja murrate mu südant? Ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast." 14 Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, me loobusime ja ütlesime: „Issanda tahtmine sündigu!"

15 Pärast seda alustasime oma teed Jeruusalemma. 16 Meid saatsid mõned jüngrid Kaisareast ja viisid meid Mnaasoni koju, kus me pidime peatuma. Ta oli Küproselt pärit mees ja üks varajastest jüngritest.

17 Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad ja õed meid soojalt vastu. 18 Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jaakobuse juurde ja kõik vanemad tulid ka sinna. 19 Paulus tervitas neid ja kirjeldas üksikasjalikult, mida Jumal tema teenimise läbi oli teiste rahvaste seas teinud.

20 Seda kuuldes ülistasid nad Jumalat. Ja nad ütlesid Paulusele: „Näed, vend, kui mitmed tuhanded juudid on saanud usklikuks, ja nad kõik on Seaduse pidajad! 21 Neile on räägitud, et sa õpetavat võõraste rahvaste seas elavaid juute Moosesest ära taganema, öeldes, et neil ei ole vaja oma lapsi ümber lõigata ega elada meie kommete kohaselt. 22 Mida nüüd teha? Kindlasti saavad nad teada, et sa oled tulnud, 23 seepärast tee nüüd seda, mis me sulle ütleme. Meil on neli meest, kes on andnud tõotuse. 24 Võta need mehed enesega ning puhasta ennast koos nendega ja kata nende kulud, et nad saaksid oma juuksed maha ajada. Siis näevad kõik, et see on tühi jutt, mis nad sinust on kuulnud, ja et ka sina elad Seadust pidades. 25 Mis puudutab usklikke teiste rahvaste hulgast, siis neile oleme saatnud kirja oma otsusest, et neil on vaja hoiduda ebajumalate ohvrilihast, verest, lämbunud loomade lihast ja sugukõlvatusest."

26 Järgmisel päeval võttis Paulus mehed ja laskis ennast koos nendega puhastada. Siis läks ta templisse, et teatada, millal puhastuspäevad lõpevad ja nende igaühe eest tuuakse ohver.

27 Kui seitse päeva hakkasid jõudma lõpule, nägid Aasia maakonnast pärit juudid Paulust templis. Nad ässitasid üles kogu rahva ja võtsid ta kinni, 28 hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on mees, kes igal pool õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu! Ja lisaks on ta toonud kreeklased templisse ja selle püha paiga rüvetanud!" 29 Sest nad olid enne näinud linnas Paulusega koos efeslast Trofimust ja arvasid, et Paulus oli ta toonud templisse.

30 Ja kogu linn tõusis liikvele ning inimesi tuli joostes igast suunast. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning vedasid ta templist välja, ja otsekohe lukustati väravad. 31 Samal ajal, kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum Rooma vägede ülemani, et kogu Jeruusalemm on möllamas. 32 Ta võttis sedamaid sõdureid ja pealikke kaasa ja tuli joostes alla rahva juurde. Kui märatsejad nägid ülempealikku ja tema sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.

33 Ülempealik vahistas Pauluse ja käskis ta kahe ketiga aheldada. Ja siis ta küsis, et kes ta on ja mis ta on teinud. 34 Aga rahva hulgast hüüdsid ühed üht ja teised teist, ja kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis käskis ta Pauluse viia kindlusse. 35 Aga kui Paulus jõudis treppide juurde, tuli sõduritel rahva vägivaldse käitumise pärast teda kätel kanda. 36 Sest nende järel käiv rahvahulk karjus: „Hukka ta ära!"

37 Kui sõdurid olid Paulust kindlusse viimas, küsis ta ülempealikult: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?"

„Kas sa räägid kreeka keelt?" vastas tema, 38 „Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu alustas ja viis kõrbe neli tuhat mõrtsukat?"

39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!"

40 Saanud ülempealiku nõusoleku, astus Paulus trepiastmeile ja viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles: