1 And again he began to teach by the sea. And a great crowd was gathered together to him, so that going on board ship he sat in the sea, and all the crowd were close to the sea on the land. 2 And he taught them many things in parables. And he said to them in his doctrine, 3 Hearken: Behold, the sower went forth to sow. 4 And it came to pass as he sowed, one fell by the wayside, and the birds came and devoured it. 5 And another fell on the rocky ground, where it had not much earth, and immediately it sprung up out of the ground because it had no depth of earth; 6 and when the sun arose it was burnt up, and because of its not having any root, it withered. 7 And another fell among the thorns, and the thorns grew up and choked it, and it yielded no fruit. 8 And another fell into the good ground, and yielded fruit, growing up and increasing; and bore, one thirty, and one sixty, and one a hundred. 9 And he said, He that has ears to hear, let him hear. 10 And when he was alone, those about him with the twelve asked him as to the parables. 11 And he said to them, To you is given to know the mystery of the kingdom of God; but to them who are without, all things are done in parables, 12 that beholding they may behold and not see, and hearing they may hear and not understand, lest it may be, they should be converted and they should be forgiven. 13 And he says to them, Do ye not know this parable? and how will ye be acquainted with all the parables? 14 The sower sows the word: 15 and these are they by the wayside where the word is sown, and when they hear, immediately Satan comes and takes away the word that was sown in them. 16 And these are they in like manner who are sown upon the rocky places, who when they hear the word, immediately receive it with joy, 17 and they have no root in themselves, but are for a time: then, tribulation arising, or persecution on account of the word, immediately they are offended. 18 And others are they who are sown among the thorns: these are they who have heard the word, 19 and the cares of life, and the deceitfulness of riches, and the lusts of other things, entering in, choke the word, and it becomes unfruitful. 20 And these are they who have been sown on the good ground, such as hear the word and receive it, and bear fruit; one thirty, and one sixty, and one a hundred fold.

21 And he said to them, Does the lamp come that it should be put under the bushel or under the couch? Is it not that it should be set upon the lamp-stand? 22 For there is nothing hidden which shall not be made manifest; nor does any secret thing take place, but that it should come to light. 23 If any one have ears to hear, let him hear. 24 And he said to them, Take heed what ye hear; with what measure ye mete, it shall be meted to you; and there shall be more added to you. 25 For whosoever has, to him shall be given; and he who has not, even what he has shall be taken from him. 26 And he said, Thus is the kingdom of God, as if a man should cast the seed upon the earth, 27 and should sleep and rise up night and day, and the seed should sprout and grow, he does not know how. 28 The earth bears fruit of itself, first the blade, then an ear, then full corn in the ear. 29 But when the fruit is produced, immediately he sends the sickle, for the harvest is come. 30 And he said, How should we liken the kingdom of God, or with what comparison should we compare it? 31 As to a grain of mustard seed, which, when it is sown upon the earth, is less than all seeds which are upon the earth, 32 and when it has been sown, mounts up and becomes greater than all herbs, and produces great branches, so that the birds of heaven can roost under its shadow. 33 And with many such parables he spoke the word to them, as they were able to hear, 34 but without a parable spoke he not to them; and in private he explained all things to his disciples.

35 And on that day, when evening was come, he says to them, Let us go over to the other side: 36 and having sent away the crowd, they take him with them, as he was, in the ship. But other ships also were with him. 37 And there comes a violent gust of wind, and the waves beat into the ship, so that it already filled. 38 And he was in the stern sleeping on the cushion. And they awake him up and say to him, Teacher, dost thou not care that we are perishing? 39 And awaking up he rebuked the wind, and said to the sea, Silence; be mute. And the wind fell, and there was a great calm. 40 And he said to them, Why are ye thus fearful? how is it ye have not faith? 41 And they feared with great fear, and said one to another, Who then is this, that even the wind and the sea obey him?

1 Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Tema juurde kogunes nii palju rahvast, et ta pidi astuma paati ja istuma selles järvel, samal ajal kui inimesed seisid piki kallast vee serval. 2 Ta õpetas neile palju asju tähendamissõnadega ja rääkis neile oma õpetuses: 3 „Kuulake! Põllumees läks välja külvama. 4 Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle. 5 Osa kukkus kivisele maale, kus ei olnud palju mulda, ja see idanes kohe, sest muld ei olnud sügav. 6 Aga kui päike tõusis, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt. 7 Osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad sirgusid ja lämmatasid taimed, nii et need ei kandnud vilja. 8 Aga osa seemet kukkus heasse mulda. See idanes ja kasvas ja kandis vilja: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

9 Ja ta ütles: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!"

10 Kui Jeesus üksi oli, küsisid kaksteist jüngrit, ja teised tema ümber, temalt seletust tähendamissõnade kohta. 11 Ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi saladus, aga neile, kes on väljas, räägitakse kõike tähendamissõnadega,

12 „et nad vaataksid ega näeks

ja kuuleksid ega mõistaks,

sest muidu nad pöörduksid, ja neile antaks andeks." "

13 Siis ütles Jeesus neile: „Kas te ei mõista selle tähendamissõna tähendust? Kuidas te siis võiksite mõista ühtki tähendamissõna? 14 Külvaja külvab sõna. 15 Mõned inimesed on nagu teeveered, kuhu sõna langeb. Niipea kui nad seda kuulevad, tuleb saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna. 16 Kivisele maale külvatu sarnased on need, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, 17 ent neil pole juurt ja nad püsivad lühikest aega. Kui siis sõna pärast tuleb tüli või tagakius, langevad nad kiiresti. 18 Ohakate sekka külvatu sarnased on need, kes sõna küll kuulevad, 19 ent elumured ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud soovid tulevad ja lämmatavad sõna nii, et see jääb viljatuks. 20 Kuid heasse mulda külvatu on need, kes sõna kuulevad ja selle vastu võtavad ja vilja kannavad: mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend, mõni sada korda rohkem."

21 Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et see panna vaka või voodi alla? Eks panda see pigem lambijalale? 22 Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjatu vaid ilmsiks tulemiseks. 23 Kui kellelgi on kõrvad kuulda, see kuulgu!"

24 Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja enamgi veel. 25 Kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse seegi, mis tal on."

26 Jeesus ütles ka: „Just selline on Jumala riik: mees viskab seemne mulda. 27 Ta heidab magama või ärkab üles, öösel ja päeval, ning seeme idaneb ja kasvab, kuid ta ei tea, kuidas. 28 Maa kannab vilja iseenesest, esmalt orast, siis päid, siis täit tera viljapea sees. 29 Aga niipea kui vili on küps, saadab ta sirbi, sest lõikusaeg on käes."

30 Ja Jeesus ütles: „Millega võiks võrrelda Jumala riiki või millise tähendamissõnaga seda kujutada? 31 See on nagu sinepiseeme, mis on väikseim kõigist seemneist maa peal. 32 Ent kui see on külvatud, siis see võrsub ja kasvab suuremaks kõigist aiataimedest ja kasvatab suured oksad, nii et taeva linnud võivad pesitseda selle varjus."

33 Ja Jeesus rääkis neile Jumala sõna paljude selliste tähendamissõnadega, nii palju kui nad suutsid mõista. 34 Aga ilma tähendamissõnata ei rääkinud ta neile midagi. Kuid omavahel olles seletas ta jüngritele kõike.

35 Samal päeval õhtu jõudes ütles Jeesus jüngritele: „Lähme vastaskaldale!" 36 Nad jätsid rahvahulga maha ning võtsid Jeesuse kaasa, nii nagu ta paadis oli; ka teisi paate oli temaga. 37 Järsku tõusis tugev raju ja lained lõid üle paadi, nii et paat juba täitus veest. 38 Aga Jeesus magas paadipäras, pea padjal. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me upume?" hüüdsid jüngrid teda üles äratades.

39 Jeesus tõusis püsti, sõitles tuult ja ütles lainetele: „Vait! Olge tasa!" Ja tuul rauges ning järvepind muutus täiesti tasaseks.

40 Jeesus ütles jüngritele: „Miks te olete nii hirmul? Kuidas teil ei ole usku?"

41 Neid valdas aga suur aukartus ja nad küsisid üksteiselt: „Kes see mees küll on, et isegi tuul ja lained kuuletuvad talle?"