Ka Īnoi a Horomona mō te Mātauranga
1 Nā, ka meinga a Horomona hei hunaonga ki a Parao kīngi o Īhipa; i tangohia hoki e ia te tamāhine a Parao māna, ā, kawea ana ki te pā o Rāwiri, kia oti rā anō te whare mōna te hanga, me te whare mō Ihowā, me te taiepa o Hiruhārama ā tawhio noa.
2 Ko te iwi ia patu whakahere ai i runga i ngā wāhi tiketike; kīanō hoki i hangā noatia te whare mō te ingoa o Ihowā ā tae noa ki aua rā. 3 Nā, i aroha a Horomona ki a Ihowā, i haere i ngā tikanga a tōna pāpā, a Rāwiri; otiia i patu whakahere, i tahu whakakakara ki ngā wāhi tiketike.
4 Nā, ka haere te kīngi ki Kipeono ki te patu whakahere ki reira; ko te tino wāhi tiketike hoki tērā. Kotahi mano ngā tahunga tinana i tāpaea e Horomona ki runga ki taua āta.
5 I puta a Ihowā ki a Horomona ki Kipeono, he mea moemoeā i te pō; ā, ka mea te Atua, "Īnoi mai ko te aha kia hoatu e ahau ki a koe."
6 Nā, ka mea a Horomona, "Nui atu te aroha i whakaputaina e koe ki tāu pononga, ki a Rāwiri, ki tōku pāpā, i a ia e haere ana i tōu aroaro i runga i te pono, i te tapu, i te ngākau tika ki a koe; i rongoātia anō e koe tēnei aroha nui mōna, i a koe i hōmai nei i tētahi tama ki a ia hei noho ki tōna torōna, hei pēnei me tēnei ināianei.
7 "Nā, kua meinga nei tāu pononga e koe, e Ihowā, e tōku Atua, hei kīngi i muri i a Rāwiri, i tōku pāpā; nā, he tamariki rawa ahau; kāhore e mōhio ki te haere atu, ki te haere mai. 8 Nā, kei waenganui tēnei tāu pononga i tāu iwi i whiriwhiria e koe, he iwi nui, e kore e taea te tatau, te tuhituhi rānei, i te tini. 9 Heoi, hōmai ki tāu pononga he ngākau e mahara ana ki te whakahaere tikanga ki tāu iwi, ki te wehe i te pai, i te kino; ko wai hoki e āhei te whakahaere tikanga mō tēnei iwi nui āu?"
10 Ā, pai tonu taua kupu ki te whakaaro o te Ariki; nō Horomona i tono ki tēnei mea. 11 Nā, ka mea te Atua ki a ia, "Nā, kua tono nei koe ki tēnei mea māu, ā, kīhai i tono kia maha ngā rā mōu; kīhai anō i tono ki te taonga mōu, kīhai hoki i tono kia whakamatea ōu hoariri; heoi tonoa ana e koe he mōhio ki te whakarongo ki ngā whakawā; 12 nanā, kua meatia e ahau tāu i kōrero nā. Nanā, kua hoatu e ahau he ngākau mahara, he ngākau mōhio ki a koe; kāhore he rite mōu i mua atu i a koe; e kore anō e ara ake he rite mōu i muri i a koe. 13 Ā, kua hoatu anō e ahau ki a koe ngā mea kīhai nā i tonoa mai e koe, te taonga, te korōria; ā, kāhore he tangata i roto i ngā kīngi hei rite mōu i ōu rā katoa. 14 Ā, ki te haere koe i āku ara, ki te rongo ki āku tikanga, ki āku whakahau, ki te pērā me te haere a tōu pāpā, a Rāwiri, nā, ka whakaroaina e ahau ōu rā."
15 Nā, ka oho ake a Horomona, nā, he moemoeā; ā, haere ana ia ki Hiruhārama, ka tū ki mua i te āka o te kawenata a Ihowā, tāpaea ana e ia he tahunga tinana, ā, meatia ana e ia he whakahere mō te pai, i tuku hoki i te hākari mā āna tāngata katoa.
He Whakawātia e Horomona he Take Uaua
16 Nā, ka haere mai ētahi wāhine tokorua ki reira, ki te kīngi, he wāhine kairau, ā, tū ana i tōna aroaro. 17 Nā, ka mea tētahi o ngā wāhine rā, "E tōku ariki, kotahi anō te whare i noho ai māua ko te wahine nei; ā, whānau ana ahau, ā, i roto anō ia i te whare. 18 Ā, i te toru o ngā rā o tōku whānautanga, ka whānau anō hoki tēnei wahine; i reira tahi anō māua; kāhore he tangata kē i a māua i roto i te whare; ko māua tokorua anake i roto i te whare.
19 "Nā, i te pō ka mate te tamaiti a te wahine nei; i tāmia hoki e ia. 20 Nā, ka whakatika ia i waenganui pō, ka tangohia tāku tamaiti i tōku taha, i tāu pononga e moe ana, ā, hikitia ana ki tōna uma, ko tāna tamaiti mate i whakatakotoria e ia ki tōku uma. 21 Ā, i tōku marangatanga ake i te ata ki te whakangote i tāku tamaiti, nā, kua mate; ā, ka āta tirohia e ahau i te ata, nā, ehara i tāku tamaiti i whānau nei i ahau."
22 Nā, ka mea tētahi o ngā wāhine, "Kāhore; engari nāku te tamaiti ora, nāu te tamaiti mate."
Ā, ka mea tēnei, "Kāhore; engari nāu te tamaiti mate, nāku hoki te tamaiti ora." Nā, kōrero pērā ana rāua i te aroaro o te kīngi.
23 Anō rā ko te kīngi, "E mea ana tēnei, ‘Nāku tēnei tamaiti ora, nāu te tamaiti mate’; e mea ana anō tēnei, ‘Kāhore; engari nāu te tamaiti mate, nāku hoki te tamaiti ora.’ "
24 Nā, ka mea te kīngi, "Tīkina atu he hoari māku." Ā, ka kawea mai e rātou he hoari ki te aroaro o te kīngi. 25 Nā, ka mea atu te kīngi: "Tapahia te tamaiti ora kia rua, ka hoatu i tētahi hāwhe ki tētahi o ngā wāhine, i tētahi hāwhe ki tētahi."
26 Nā, ko te kīanga atu a te wahine nāna nei te tamaiti ora ki te kīngi, he ōkaka hoki nō tōna puku aroha ki tāna tamaiti, ko tāna meatanga atu, "Auē, e tōku ariki, hoatu te pōtiki ora ki a ia; kaua rawa hoki e whakamatea!"
Ko tētahi ia i mea, "Kauaka māku, kauaka hoki māna; tapahia!"
27 Kātahi ka whakahoki te kīngi, ka mea, "Hoatu te pōtiki ora ki a ia, kaua rawa e whakamatea; ko tōna whaea ia."
28 Ā, ka rongo a Īharaira katoa ki te whakawā i whakarite ai te kīngi; heoi wehi ana rātou i te kīngi; i kite hoki rātou kei roto i a ia tō te Atua mōhio ki te whakawā.
Mariage de Salomon avec la fille du roi d’Égypte. Le songe de Salomon
1 Salomon s’allia par mariage avec Pharaon, roi d’Égypte. 1 R 7:8.Il prit pour femme la fille de Pharaon, et il l’amena dans la ville de David, jusqu’à ce qu’il eût achevé de bâtir sa maison, la maison de l’Éternel, et le mur d’enceinte de Jérusalem. 2 Le peuple ne sacrifiait que sur les hauts lieux, car De 12:5.jusqu’à cette époque il n’avait point été bâti de maison au nom de l’Éternel. 3 Salomon aimait l’Éternel, et suivait les coutumes de David, son père. Seulement c’était sur les hauts lieux qu’il offrait des sacrifices et des parfums. 4 2 Ch 1:3.Le roi se rendit à Gabaon pour y sacrifier, car c’était le principal des hauts lieux. Salomon offrit mille holocaustes sur l’autel. 5 1 Ch 9:2.A Gabaon, l’Éternel apparut en songe à Salomon pendant la nuit, et Dieu lui dit: Demande ce que tu veux que je te donne. 6 Salomon répondit: Tu as traité avec une grande bienveillance ton serviteur David, mon père, parce qu’il marchait en ta présence dans la fidélité, dans la justice, et dans la droiture de cœur envers toi; tu lui as conservé cette grande bienveillance, et tu lui as donné un fils qui est assis sur son trône, comme on le voit aujourd’hui. 7 2 Ch 1:8.Maintenant, Éternel mon Dieu, tu as fait régner ton serviteur à la place de David, mon père; et moi je ne suis qu’un jeune homme, je n’ai point d’expérience. 8 2 Ch 1:9.Ton serviteur est au milieu du peuple que tu as choisi, peuple immense, qui ne peut être ni compté ni nombré, à cause de sa multitude. 9 Accorde donc à ton serviteur un cœur intelligent pour juger ton peuple, pour discerner le bien du mal! Car qui pourrait juger ton peuple, ce peuple si nombreux? 10 Cette demande de Salomon plut au Seigneur. 11 2 Ch 1:11.Et Dieu lui dit: Puisque c’est là ce que tu demandes, puisque tu ne demandes pour toi ni une longue vie, ni les richesses, ni la mort de tes ennemis, et que tu demandes de l’intelligence pour exercer la justice, 12 voici, j’agirai selon ta parole. Ec 1:16.Je te donnerai un cœur sage et intelligent, de telle sorte qu’il n’y aura eu personne avant toi et qu’on ne verra jamais personne de semblable à toi. 13 Mt 6:33.Ép 3:20.Je te donnerai, en outre, ce que tu n’as pas demandé, des richesses et de la gloire, de telle sorte qu’il n’y aura pendant toute ta vie aucun roi qui soit ton pareil. 14 Et si tu marches dans mes voies, en observant mes lois et mes commandements, comme l’a fait David, ton père, je prolongerai tes jours. 15 Salomon s’éveilla. Et voilà le songe. Salomon revint à Jérusalem, et se présenta devant l’arche de l’alliance de l’Éternel. Il offrit des holocaustes et des sacrifices d’actions de grâces, et il fit un festin à tous ses serviteurs.
Le jugement de Salomon
16 Alors deux femmes prostituées vinrent chez le roi, et se présentèrent devant lui. 17 L’une des femmes dit: Pardon! Mon seigneur, moi et cette femme nous demeurions dans la même maison, et je suis accouchée près d’elle dans la maison. 18 Trois jours après, cette femme est aussi accouchée. Nous habitions ensemble, aucun étranger n’était avec nous dans la maison, il n’y avait que nous deux. 19 Le fils de cette femme est mort pendant la nuit, parce qu’elle s’était couchée sur lui. 20 Elle s’est levée au milieu de la nuit, elle a pris mon fils à mes côtés tandis que ta servante dormait, et elle l’a couché dans son sein; et son fils qui était mort, elle l’a couché dans mon sein. 21 Le matin, je me suis levée pour allaiter mon fils; et voici, il était mort. Je l’ai regardé attentivement le matin; et voici, ce n’était pas mon fils que j’avais enfanté. 22 L’autre femme dit: Au contraire! C’est mon fils qui est vivant, et c’est ton fils qui est mort. Mais la première répliqua: Nullement! C’est ton fils qui est mort, et c’est mon fils qui est vivant. C’est ainsi qu’elles parlèrent devant le roi. 23 Le roi dit: L’une dit: C’est mon fils qui est vivant, et c’est ton fils qui est mort; et l’autre dit: Nullement! C’est ton fils qui est mort, et c’est mon fils qui est vivant. 24 Puis il ajouta: Apportez-moi une épée. On apporta une épée devant le roi. 25 Et le roi dit: Coupez en deux l’enfant qui vit, et donnez-en la moitié à l’une et la moitié à l’autre. 26 Alors la femme dont le fils était vivant sentit ses entrailles s’émouvoir pour son fils, et elle dit au roi: Ah! Mon seigneur, donnez-lui l’enfant qui vit, et ne le faites point mourir. Mais l’autre dit: Il ne sera ni à moi ni à toi; coupez-le! 27 Et le roi, prenant la parole, dit: Donnez à la première l’enfant qui vit, et ne le faites point mourir. C’est elle qui est sa mère. 28 Tout Israël apprit le jugement que le roi avait prononcé. Et l’on craignit le roi, car on vit que la sagesse de Dieu était en lui pour le diriger dans ses jugements.