1 Samal päeval läks Jeesus majast välja ja istus mere äärde. 2 Tema juurde kogunes nii suur rahvahulk, et ta pidi astuma paati ja istuma seal, samal ajal kui rahvas seisis kaldal. 3 Ja ta rääkis neile palju asju tähendamissõnadega, öeldes: „Põllumees läks välja külvama. 4 Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle. 5 Osa kukkus kivisele pinnale, kus ei olnud palju mulda, ja tärkas kohe, sest muld ei olnud sügav. 6 Ent kui päike tõusis ja kõrvetas, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt. 7 Ja osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. 8 Aga osa seemet kukkus heasse mulda ja kandis vilja – mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend korda rohkem kui külvati. 9 Kellel kõrvad on, see kuulgu!"

10 „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?" tulid jüngrid Jeesuselt küsima.

11 Jeesus vastas: „Teile on antud teada taevariigi saladusi, neile aga ei ole. 12 Kellel on, sellele antakse rohkem, ja tal on küllaga; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on. 13 Sellepärast räägin ma neile tähendamissõnadega:

„Kuigi nad vaatavad, nad ei näe;

kuigi nad kuulevad, nad ei mõista."

14 Nende kohta läheb tõesti täide prohvet Jesaja ettekuulutus:

„Te küll kuulate, aga ei mõista,

te küll vaatate, aga ei näe.

15 Selle rahva süda on kalestunud

ja nende kõrvakuulmine on nüri

ja nad on sulgenud oma silmad.

Muidu nad näeksid oma silmadega

ja kuuleksid oma kõrvadega

ja mõistaksid südamega

ning pöörduksid, ja ma teeksin nad terveks."

16 Aga õnnistatud on teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. 17 Tõesti, ma ütlen teile, paljud prohvetid ja õiged on igatsenud näha seda, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.

18 Kuulake, kuidas mõista tähendamissõna külvajast! 19 Igaühe juurde, kes sõnumit Kuningriigist kuuleb, kuid ei mõista, tuleb kurat ja röövib külvatu ta südamest. See on seeme, mis teeveerele külvati. 20 Seeme, mis kivisele maale külvati, on inimene, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab. 21 Aga kuna tal endas ei ole juurt, püsib ta lühikest aega. Kui teda tabab mure või tagakius, langeb ta kiiresti ära. 22 Ohakaisse külvatud seeme on inimene, kes sõnumit küll kuuleb, ent ajaliku elu mured ja rikkuse petlik võlu lämmatavad selle ja see jääb viljatuks. 23 Heasse mulda külvatud seeme on aga inimene, kes sõnumit kuuleb ja mõistab. Tema on see, kes vilja kannab ja saaki annab: kes sada, kes kuuskümmend, kes kolmkümmend korda rohkem kui külvati."

24 Ta rääkis neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on kui mees, kes külvas oma põllule head seemet. 25 Aga kui kõik magasid, tuli ta vaenlane, külvas raiheina nisuseemne sekka ja läks minema. 26 Kui oras võrsus ja looma hakkas, ilmus ka raihein nähtavale. 27 Peremehe sulased tulid nüüd tema juurde ja küsisid:

„Isand, eks sa külvanud ju oma põllule head seemet. Kust siis tuli sinna raihein?"

28 Tema aga vastas neile:

„See on vaenlase töö."

„Kas sa tahad, et me läheme ja need välja korjame?" küsisid sulased.

29 „Ei," vastas peremees, „sest raiheina korjates te kisuksite üles ka nisu. 30 Las mõlemad kasvavad lõikuseni ja siis ma ütlen lõikajaile: korjake esmalt raihein, siduge kimpu põletamiseks, vili aga koguge mu aita!" "

31 Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: „Taevariik on kui sinepiseeme, mille mees võttis ja külvas oma põllule. 32 Kuigi see on väikseim kõigist seemneist, kasvab aiataimedest suurimaks ja sirgub puuks, mille okstele tulevad linnud ja teevad pesa."

33 Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: „Taevariik on kui juuretis, mille naine võttis ja segas umbes kolmekümne kilogrammi jahu sekka, kuni kogu taigen läks hapnema."

34 Seda kõike rääkis Jeesus rahvale tähendamissõnades, ja tähendamissõnu kasutamata ei rääkinud ta neile midagi. 35 Nõnda läks täide, mis on öeldud prohveti suu läbi:

„Ma hakkan kõnelema tähendamissõnadega,

ütlen välja asju, mis on varjatud maailma loomisest peale."

36 Siis saatis Jeesus rahva minema ja tuli koju. Jüngrid tulid tema juurde ja ütlesid:

„Seleta meile tähendamissõna raiheinast põllul!"

37 Jeesus vastas: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. 38 Põld on maailm, hea seeme tähistab kuningriigi inimesi. Raihein on kurjad inimesed, 39 ja vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Lõikusaeg on ajastu lõpp, lõikajad on inglid.

40 Nõnda nagu raihein korjatakse ja tules põletatakse, nii on ka selle ajastu lõpul. 41 Inimese Poeg läkitab oma inglid, kes korjavad tema Kuningriigist kõik, mis põhjustab pattu ja kes teevad kurja 42 ja heidavad need põlevasse ahju; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. 43 Siis säravad õiged otsekui päike oma Isa Kuningriigis. Kellel kõrvad on, see kuulgu!

44 Taevariik on kui põllumaasse peidetud aare, mille inimene leidis. Ta peitis selle jälle ning läks ja müüs rõõmuga maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.

45 Veel on taevariik kui kaupmees, kes otsis ilusaid pärleid. 46 Kui ta oli leidnud ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis endale selle.

47 Veel on taevariik kui noot, mis heideti järve ja püüdis mitmesuguseid kalu. 48 Kui noot sai täis, tõmbasid kalurid selle kaldale, istusid maha ja kogusid head kalad korvidesse, halvad aga viskasid ära. 49 Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad õelad õigete keskelt 50 ning heidavad nad põlevasse ahju; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.

51 Kas te saite aru sellest kõigest?" küsis Jeesus.

„Jah," vastasid nad.

52 Ja ta ütles neile: „Seepärast on iga kirjatundja, kellest on saanud taevariigi jünger, kui majaperemees, kes toob oma varakambrist välja uusi ja vanu aardeid."

53 Kui Jeesus oli need tähendamissõnad lõpetanud, lahkust ta sealt. 54 Ta läks oma kodulinna ja õpetas sealses sünagoogis, nii et inimesed küsisid hämmastunult: „Kust on saanud see mees säärase tarkuse ja imelise väe? 55 Eks ta ole see puusepa poeg? Eks ta ema nimi ole Maarja ning ta vennad Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas? 56 Ja eks ta õed ela kõik siin meie juures? Kust ta siis kõik selle on saanud?" 57 Ja nad said tema peale vihaseks.

Jeesus aga ütles neile: „Kuskil ei peeta prohvetist nii vähe lugu kui tema kodukohas ja ta oma majas!"

58 Ja ta ei teinud seal kuigi palju imetegusid nende uskmatuse tõttu.

1 The same day went Jesus out of the house, and sat by the sea side. 2 And great multitudes were gathered together unto him, so that he went into a ship, and sat; and the whole multitude stood on the shore. 3 And he spake many things unto them in parables, saying, Behold, a sower went forth to sow; 4 And when he sowed, some seeds fell by the way side, and the fowls came and devoured them up: 5 Some fell upon stony places, where they had not much earth: and forthwith they sprung up, because they had no deepness of earth: 6 And when the sun was up, they were scorched; and because they had no root, they withered away. 7 And some fell among thorns; and the thorns sprung up, and choked them: 8 But other fell into good ground, and brought forth fruit, some an hundredfold, some sixtyfold, some thirtyfold. 9 Who hath ears to hear, let him hear. 10 And the disciples came, and said unto him, Why speakest thou unto them in parables? 11 He answered and said unto them, Because it is given unto you to know the mysteries of the kingdom of heaven, but to them it is not given. 12 For whosoever hath, to him shall be given, and he shall have more abundance: but whosoever hath not, from him shall be taken away even that he hath. 13 Therefore speak I to them in parables: because they seeing see not; and hearing they hear not, neither do they understand. 14 And in them is fulfilled the prophecy of Esaias, which saith, By hearing ye shall hear, and shall not understand; and seeing ye shall see, and shall not perceive: 15 For this people’s heart is waxed gross, and their ears are dull of hearing, and their eyes they have closed; lest at any time they should see with their eyes, and hear with their ears, and should understand with their heart, and should be converted, and I should heal them. 16 But blessed are your eyes, for they see: and your ears, for they hear. 17 For verily I say unto you, That many prophets and righteous men have desired to see those things which ye see, and have not seen them; and to hear those things which ye hear, and have not heard them.

18 Hear ye therefore the parable of the sower. 19 When any one heareth the word of the kingdom, and understandeth it not, then cometh the wicked one, and catcheth away that which was sown in his heart. This is he which received seed by the way side. 20 But he that received the seed into stony places, the same is he that heareth the word, and anon with joy receiveth it; 21 Yet hath he not root in himself, but dureth for a while: for when tribulation or persecution ariseth because of the word, by and by he is offended. 22 He also that received seed among the thorns is he that heareth the word; and the care of this world, and the deceitfulness of riches, choke the word, and he becometh unfruitful. 23 But he that received seed into the good ground is he that heareth the word, and understandeth it; which also beareth fruit, and bringeth forth, some an hundredfold, some sixty, some thirty.

24 Another parable put he forth unto them, saying, The kingdom of heaven is likened unto a man which sowed good seed in his field: 25 But while men slept, his enemy came and sowed tares among the wheat, and went his way. 26 But when the blade was sprung up, and brought forth fruit, then appeared the tares also. 27 So the servants of the householder came and said unto him, Sir, didst not thou sow good seed in thy field? from whence then hath it tares? 28 He said unto them, An enemy hath done this. The servants said unto him, Wilt thou then that we go and gather them up? 29 But he said, Nay; lest while ye gather up the tares, ye root up also the wheat with them. 30 Let both grow together until the harvest: and in the time of harvest I will say to the reapers, Gather ye together first the tares, and bind them in bundles to burn them: but gather the wheat into my barn.

31 Another parable put he forth unto them, saying, The kingdom of heaven is like to a grain of mustard seed, which a man took, and sowed in his field: 32 Which indeed is the least of all seeds: but when it is grown, it is the greatest among herbs, and becometh a tree, so that the birds of the air come and lodge in the branches thereof.

33 Another parable spake he unto them; The kingdom of heaven is like unto leaven, which a woman took, and hid in three measures of meal, till the whole was leavened. 34 All these things spake Jesus unto the multitude in parables; and without a parable spake he not unto them: 35 That it might be fulfilled which was spoken by the prophet, saying, I will open my mouth in parables; I will utter things which have been kept secret from the foundation of the world. 36 Then Jesus sent the multitude away, and went into the house: and his disciples came unto him, saying, Declare unto us the parable of the tares of the field. 37 He answered and said unto them, He that soweth the good seed is the Son of man; 38 The field is the world; the good seed are the children of the kingdom; but the tares are the children of the wicked one; 39 The enemy that sowed them is the devil; the harvest is the end of the world; and the reapers are the angels. 40 As therefore the tares are gathered and burned in the fire; so shall it be in the end of this world. 41 The Son of man shall send forth his angels, and they shall gather out of his kingdom all things that offend, and them which do iniquity; 42 And shall cast them into a furnace of fire: there shall be wailing and gnashing of teeth. 43 Then shall the righteous shine forth as the sun in the kingdom of their Father. Who hath ears to hear, let him hear.

44 Again, the kingdom of heaven is like unto treasure hid in a field; the which when a man hath found, he hideth, and for joy thereof goeth and selleth all that he hath, and buyeth that field.

45 Again, the kingdom of heaven is like unto a merchant man, seeking goodly pearls: 46 Who, when he had found one pearl of great price, went and sold all that he had, and bought it.

47 Again, the kingdom of heaven is like unto a net, that was cast into the sea, and gathered of every kind: 48 Which, when it was full, they drew to shore, and sat down, and gathered the good into vessels, but cast the bad away. 49 So shall it be at the end of the world: the angels shall come forth, and sever the wicked from among the just, 50 And shall cast them into the furnace of fire: there shall be wailing and gnashing of teeth. 51 Jesus saith unto them, Have ye understood all these things? They say unto him, Yea, Lord. 52 Then said he unto them, Therefore every scribe which is instructed unto the kingdom of heaven is like unto a man that is an householder, which bringeth forth out of his treasure things new and old.

53 And it came to pass, that when Jesus had finished these parables, he departed thence. 54 And when he was come into his own country, he taught them in their synagogue, insomuch that they were astonished, and said, Whence hath this man this wisdom, and these mighty works? 55 Is not this the carpenter’s son? is not his mother called Mary? and his brethren, James, and Joses, and Simon, and Judas? 56 And his sisters, are they not all with us? Whence then hath this man all these things? 57 And they were offended in him. But Jesus said unto them, A prophet is not without honour, save in his own country, and in his own house. 58 And he did not many mighty works there because of their unbelief.