1 Kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage juurde Õlimäel, läkitas Jeesus kaks jüngrit 2 ja ütles: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate seal kinniseotud eesli koos säluga. Siduge nad lahti ja tooge mulle! 3 Kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake, et Issand vajab neid ja ta läkitab nad peatselt tagasi."

4 Aga see on sündinud, et läheks täide, mida on öeldud prohveti suu läbi:

5 „Teatage Siioni tütrele:

„Vaata, su kuningas tuleb sinu juurde,

alandlikult eesli seljas,

veolooma poja, sälu seljas." "

6 Jüngrid läksid ja tegid, nagu Jeesus oli juhatanud. 7 Nad tõid eesli ja sälu, katsid nad oma kuubedega ning Jeesus istus sinna. 8 Väga suur rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised lõikasid oksi puudelt ja laotasid tee peale. 9 Aga rahvahulgad, kes kõndisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:

„Hoosanna*21:9 Heebrea väljend hošianna tähendas algselt „Päästa!" või „Aita!", hiljem kasutati seda ülistavas tähenduses. Taaveti Pojale!"

„Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!"

„Hoosanna kõrgeimas taevas!"

10 Kui Jeesus Jeruusalemma jõudis, läks kogu linn elevile. „Kes see on?" küsisid nad.

11 „Tema on prohvet Jeesus Naatsaretist Galileas!" vastas rahvahulk.

12 Jeesus aga läks templisse, ajas välja kõik, kes ostsid ja müüsid seal ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. 13 Ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks," aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!"

14 Templis tuli Jeesuse juurde pimedaid ja jalutuid ja ta tegi nad terveks. 15 Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid Jeesuse imetegusid ning lapsi, kes templis hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!", siis nad said vihaseks 16 ja küsisid temalt: „Kas sa kuuled, mida need lapsed ütlevad?"

„Jah," vastas Jeesus. „Kas te pole kunagi lugenud:

„väikelaste ja imikute suust

sina, Issand, lased kõlada kiitust"?"

17 Ja jättes nad sinnapaika, läks ta linnast välja Betaaniasse ja ööbis seal.

18 Varahommikul linna tagasi pöördudes tundis Jeesus nälga, 19 ja nähes viigipuud tee ääres, läks ta selle juurde. Ent leidmata sealt midagi peale lehtede, ütles ta viigipuule: „Ära iialgi enam kanna vilja!" Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.

20 Kui jüngrid seda nägid, küsisid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii kiiresti ära kuivas?"

21 Aga Jeesus vastas: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil on usku ja te ei kahtle, siis te ei tee üksnes nii nagu mina viigipuuga, vaid ütlete sellele mäele: „Tõuse paigast ja lange merre!", ja see sünnib. 22 Kui te usute, siis te saate kõike, mida te palves küsite!"

23 Jeesus tuli templisse, ja kui ta hakkas õpetama, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja küsisid: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?"

24 Aga Jeesus vastas neile: „Ka mina küsin teilt midagi. Kui te mulle vastate, ütlen minagi teile, millise meelevallaga ma seda teen. 25 Kust pärines Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?"

„Kui me ütleme, et taevast," arutasid nad omavahel, „küsib ta meilt: „Miks te siis ei uskunud teda?" 26 Kui me aga ütleme, et inimestest, siis tuleb meil karta rahvast, sest kõik peavad Johannest prohvetiks."

27 Ja nad vastasid Jeesusele: „Me ei tea!"

Tema vastas omakorda: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda teen.

28 Aga mis te sellest arvate? Ühel mehel oli kaks poega. Ta läks esimese juurde ja ütles: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!"

29 „Ma ei lähe," vastas ta, aga hiljem muutis ta meelt ja läks.

30 Isa läks teise poja juurde ja ütles talle sedasama.

„Ma lähen, isand," vastas poeg, kuid ta ei läinud.

31 Kumb neist kahest täitis isa tahet?"

„Esimene," vastasid nad.

„Tõesti, ma ütlen teile," ütles Jeesus, „maksukogujad ja hoorad pääsevad enne teid Jumala riiki!*21:31 Konteksti põhjal tuleks seda mõista: „Maksukogujad ja hoorad pääsevad Jumala riiki, aga teie mitte!" 32 Sest Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, aga teie ei uskunud teda, kuid maksukogujad ja hoorad uskusid. Ja ehk te küll seda nägite, ei parandanud te meelt ega uskunud teda.

33 Kuulake veel ühte tähendamissõna. Oli kord mees, kes istutas viinamäe. Ta piiras selle aiaga, õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis viinamäe rentnike kätte ja reisis ära. 34 Kui saagiaeg kätte jõudis, saatis ta sulaseid rentnike juurde oma saagiosa vastu võtma.

35 Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni – ühte nad peksid, teise tapsid, kolmanda viskasid kividega surnuks. 36 Nüüd saatis peremees teised sulased, rohkem kui eelmisel korral, aga rentnikud tegid nendega samamoodi. 37 Viimaks ta läkitas nende juurde oma poja. „Minu poega nad austavad!" mõtles ta.

38 Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: „Tema ongi pärija. Lähme, tapame ta ära, siis saame ta pärandi endale!" 39 Nad võtsid ta kinni, viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.

40 Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?"

41 „Ta hukkab need kurjad kurjal kombel," ütlesid nad, „ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes tasuvad ta saagiosa õigel ajal."

42 „Kas te ei ole kunagi lugenud Pühakirjast," ütles Jeesus neile,

„ „Kivi, mille ehitajad pidasid kõlbmatuks,

on saanud nurgakiviks.

See tuli Issandalt

ja on imeline meie silmis."

43 Seepärast ma ütlen teile, Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse rahvale, kes selle vilja kannab. 44 Kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, ja kelle peale see kivi langeb, selle see purustab."

45 Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, mõistsid nad, et ta räägib seda nende kohta. 46 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulka, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.

1 And when they drew nigh unto Jerusalem, and were come to Bethphage, unto the mount of Olives, then sent Jesus two disciples, 2 Saying unto them, Go into the village over against you, and straightway ye shall find an ass tied, and a colt with her: loose them, and bring them unto me. 3 And if any man say ought unto you, ye shall say, The Lord hath need of them; and straightway he will send them. 4 All this was done, that it might be fulfilled which was spoken by the prophet, saying, 5 Tell ye the daughter of Sion, Behold, thy King cometh unto thee, meek, and sitting upon an ass, and a colt the foal of an ass. 6 And the disciples went, and did as Jesus commanded them, 7 And brought the ass, and the colt, and put on them their clothes, and they set him thereon. 8 And a very great multitude spread their garments in the way; others cut down branches from the trees, and strawed them in the way. 9 And the multitudes that went before, and that followed, cried, saying, Hosanna to the Son of David: Blessed is he that cometh in the name of the Lord; Hosanna in the highest. 10 And when he was come into Jerusalem, all the city was moved, saying, Who is this? 11 And the multitude said, This is Jesus the prophet of Nazareth of Galilee.

12 And Jesus went into the temple of God, and cast out all them that sold and bought in the temple, and overthrew the tables of the moneychangers, and the seats of them that sold doves, 13 And said unto them, It is written, My house shall be called the house of prayer; but ye have made it a den of thieves. 14 And the blind and the lame came to him in the temple; and he healed them. 15 And when the chief priests and scribes saw the wonderful things that he did, and the children crying in the temple, and saying, Hosanna to the Son of David; they were sore displeased, 16 And said unto him, Hearest thou what these say? And Jesus saith unto them, Yea; have ye never read, Out of the mouth of babes and sucklings thou hast perfected praise?

17 And he left them, and went out of the city into Bethany; and he lodged there. 18 Now in the morning as he returned into the city, he hungered. 19 And when he saw a fig tree in the way, he came to it, and found nothing thereon, but leaves only, and said unto it, Let no fruit grow on thee henceforward for ever. And presently the fig tree withered away. 20 And when the disciples saw it, they marvelled, saying, How soon is the fig tree withered away! 21 Jesus answered and said unto them, Verily I say unto you, If ye have faith, and doubt not, ye shall not only do this which is done to the fig tree, but also if ye shall say unto this mountain, Be thou removed, and be thou cast into the sea; it shall be done. 22 And all things, whatsoever ye shall ask in prayer, believing, ye shall receive.

23 And when he was come into the temple, the chief priests and the elders of the people came unto him as he was teaching, and said, By what authority doest thou these things? and who gave thee this authority? 24 And Jesus answered and said unto them, I also will ask you one thing, which if ye tell me, I in like wise will tell you by what authority I do these things. 25 The baptism of John, whence was it? from heaven, or of men? And they reasoned with themselves, saying, If we shall say, From heaven; he will say unto us, Why did ye not then believe him? 26 But if we shall say, Of men; we fear the people; for all hold John as a prophet. 27 And they answered Jesus, and said, We cannot tell. And he said unto them, Neither tell I you by what authority I do these things.

28 But what think ye? A certain man had two sons; and he came to the first, and said, Son, go work to day in my vineyard. 29 He answered and said, I will not: but afterward he repented, and went. 30 And he came to the second, and said likewise. And he answered and said, I go, sir: and went not. 31 Whether of them twain did the will of his father? They say unto him, The first. Jesus saith unto them, Verily I say unto you, That the publicans and the harlots go into the kingdom of God before you. 32 For John came unto you in the way of righteousness, and ye believed him not: but the publicans and the harlots believed him: and ye, when ye had seen it, repented not afterward, that ye might believe him.

33 Hear another parable: There was a certain householder, which planted a vineyard, and hedged it round about, and digged a winepress in it, and built a tower, and let it out to husbandmen, and went into a far country: 34 And when the time of the fruit drew near, he sent his servants to the husbandmen, that they might receive the fruits of it. 35 And the husbandmen took his servants, and beat one, and killed another, and stoned another. 36 Again, he sent other servants more than the first: and they did unto them likewise. 37 But last of all he sent unto them his son, saying, They will reverence my son. 38 But when the husbandmen saw the son, they said among themselves, This is the heir; come, let us kill him, and let us seize on his inheritance. 39 And they caught him, and cast him out of the vineyard, and slew him. 40 When the lord therefore of the vineyard cometh, what will he do unto those husbandmen? 41 They say unto him, He will miserably destroy those wicked men, and will let out his vineyard unto other husbandmen, which shall render him the fruits in their seasons. 42 Jesus saith unto them, Did ye never read in the scriptures, The stone which the builders rejected, the same is become the head of the corner: this is the Lord’s doing, and it is marvellous in our eyes? 43 Therefore say I unto you, The kingdom of God shall be taken from you, and given to a nation bringing forth the fruits thereof. 44 And whosoever shall fall on this stone shall be broken: but on whomsoever it shall fall, it will grind him to powder. 45 And when the chief priests and Pharisees had heard his parables, they perceived that he spake of them. 46 But when they sought to lay hands on him, they feared the multitude, because they took him for a prophet.