1 VARONES 22.1 cp. 7.2.hermanos y padres, oid la razón que ahora os doy.
2 (Y como oyeron que les hablaba 22.2 cp. 21.40.en lengua hebrea, guardaron más silencio.) Y dijo:
3 Yo de cierto soy 22.3 Ro. 11.1. 2 Co. 11.22. Fil. 3.5.Judío, nacido en Tarso de Cilicia, mas criado en esta ciudad á los pies de 22.3 cp. 5.34.Gamaliel, enseñado conforme á la verdad de la ley de la patria, celoso de Dios, como todos vosotros sois hoy.
1 Pablo habla á los Judíos.
2 Su ciudadanía romana.
4 Que 22.4 cp. 8.3.he perseguido 22.4 cp. 9.2.este camino hasta la muerte, prendiendo y entregando en cárceles hombres y mujeres:
5 Como también el príncipe de los sacerdotes me es testigo, y todos los ancianos; 22.5 cp. 9.2 y 26.10-12.de los cuales también tomando letras á los hermanos, iba á Damasco para traer presos á Jerusalem aun á los que estuviesen allí, para que fuesen castigados.
6 Mas 22.6 cp. 9.3-8 y cp. 26.12-18.aconteció que yendo yo, y llegando cerca de Damasco, como á medio día, de repente me rodeó mucha luz del cielo:
7 Y caí en el suelo, y oí una voz que me decía: Saulo, Saulo, ¿por qué me persigues?
8 Yo entonces respondí: ¿Quién eres, Señor? Y me dijo: Yo soy Jesús de Nazaret, á quién tú persigues.
9 Y los que estaban conmigo vieron á la verdad la luz, y se espantaron; 22.9 cp. 9.7.mas no oyeron la voz del que hablaba conmigo.
10 Y dije: ¿Qué haré, Señor? Y el Señor me dijo: Levántate, y ve á Damasco, y allí te será dicho todo lo que te está señalado hacer.
11 Y como yo no viese por causa de la claridad de la luz, llevado de la mano por los que estaban conmigo, vine á Damasco.
12 Entonces 22.12 cp. 9.10.un Ananías, varón pío conforme á la ley, que tenía buen testimonio de todos los Judíos que allí moraban,
13 22.13 cp. 9.17,18. Viniendo á mí, y acercándose, me dijo: Hermano Saulo, recibe la vista. Y yo en aquella hora le miré.
14 Y él dijo: 22.14 cp. 3.13 y 5.30.El Dios de nuestros padres te ha predestinado para que conocieses su voluntad, y vieses 22.14 cp. 3.14.a aquel Justo, y oyeses la voz de su boca.
15 Porque has de ser testigo suyo á todos los hombres, de 22.15 cp. 26.16.lo que has visto y oído.
16 Ahora pues, ¿por qué te detienes? Levántate, y 22.16 cp. 2.38 y 9.18. He. 10.22.bautízate, y lava tus pecados, invocando su nombre.
17 Y me aconteció, 22.17 cp. 9.26.vuelto á Jerusalem, que orando en el templo, fuí 22.17 cp. 10.10 y 11.5. 2 Co. 12.1-4.arrebatado fuera de mí.
18 Y le vi que me decía: Date prisa, y sal prestamente fuera de Jerusalem; porque no recibirán tu testimonio de mí.
19 Y yo dije: Señor, ellos saben que yo encerraba en cárcel, y hería por las sinagogas á los que creían en ti;
20 Y cuando se derramaba la sangre de Esteban tu testigo, yo también estaba presente, y 22.20 cp. 8.1.consentía á su muerte, y 22.20 cp. 7.58.guardaba las ropas de los que le mataban.
21 Y me dijo: Ve, 22.21 cp. 9.15 y 28.28.porque yo te tengo que enviar lejos á los Gentiles.
22 Y le oyeron hasta esta palabra: entonces alzaron la voz, diciendo: 22.22 cp. 21.36.Quita de la tierra á un tal hombre, porque no conviene 22.22 cp. 25.24.que viva.
23 Y dando ellos voces, y arrojando sus ropas y echando polvo al aire,
24 Mandó el tribuno que le llevasen á 22.24 cp. 21.34.la fortaleza, y ordenó que fuese examinado con azotes, para saber por qué causa clamaban así contra él.
25 Y como le ataron con correas, Pablo dijo al centurión que estaba presente: 22.25 cp. 16.37.¿Os es lícito azotar á un hombre Romano sin ser condenado?
26 Y como el centurión oyó esto, fué y dió aviso al tribuno, diciendo ¿Qué vas á hacer? porque este hombre es Romano.
27 Y viniendo el tribuno, le dijo: Dime, ¿eres tú Romano? Y él dijo: Sí.
28 Y respondió el tribuno: Yo con grande suma alcancé esta ciudadanía. Entonces Pablo dijo: Pero yo lo soy de nacimiento.
29 Así que, luego se apartaron de él los que le habían de atormentar: y aun el tribuno también 22.29 cp. 16.38.tuvo temor, entendido que era Romano, por haberle atado.
30 Y al día siguiente, queriendo saber de cierto la causa por qué era acusado de los Judíos, le soltó de las prisiones, y 22.30 cp. 23.1,6.mandó venir á los príncipes de los sacerdotes, y á todo su concilio: y sacando á Pablo, le presentó delante de ellos.
1 „Vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!"
2 Kui nad kuulsid teda heebrea keeles rääkimas, jäid nad väga vaikseks.
Ja Paulus ütles: 3 „Mina olen juut, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvanud siin selles linnas. Ma õppisin Gamalieli käe all ja sain põhjaliku väljaõppe meie esivanemate Seadusest. Ma olin pühendunud Jumalale nagu igaüks teist on täna. 4 Ja sellisena ma kiusasin taga usutee järgijaid kuni nende surmani, pannes ahelaisse ja heites vanglasse nii mehi kui naisi, 5 nagu ülempreester ja kogu nõukogu võivad teile tunnistada. Nende käest ma sain isegi kirju nende kaaslaste jaoks Damaskuses, ja ma läksin sinna kavatsusega tuua ka need inimesed vangidena Jeruusalemma, et neid karistataks.
6 Lõuna paiku Damaskuse lähedale jõudes välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast. 7 Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlemas: „Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad?"
8 „Kes sa oled, Issand?" küsisin ma. „Mina olen Naatsareti Jeesus, keda sa taga kiusad!" vastas ta. 9 Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis.
10 „Mida pean ma tegema, Issand?" küsisin ma.
„Tõuse üles," ütles Issand, „ja mine Damaskusesse. Seal öeldakse sulle, mis sul on määratud teha." 11 Kuna ma selle ereda valguse pärast ei näinud, juhtisid mu kaaslased mind kättpidi Damaskusesse.
12 Minu juurde tuli mees nimega Ananias. Ta oli pühendunud Seaduse järgija ja kõrgelt austatud kõigi seal elavate juutide poolt. 13 Ta seisatas minu kõrval ja ütles: „Vend Saul, näe jälle!" Ja selsamal hetkel ma nägin teda.
14 Siis ta ütles: „Meie esivanemate Jumal on sind valinud tundma tema tahet ja nägema seda Õiget ning kuulma sõnu tema suust. 15 Sina oled tema tunnistaja kõikidele inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud. 16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles, lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!"
17 Aga kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja templis palvetasin, olin ma nagu enesest ära 18 ja nägin Issandat minuga rääkimas: „Ruttu!" ütles ta, „Lahku kohe Jeruusalemmast, sest siinsed inimesed ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta."
19 „Issand," vastasin mina, „nad ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad. 20 Ja kui sinu märtri Stefanose verd valati, olin ma seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes teda tapsid."
21 Ja Issand ütles mulle: „Mine, ma läkitan su kaugele võõraste rahvaste sekka!" "
Paulus, Rooma kodanik
22 Kuni selle sõnani rahvas kuulas teda. Siis aga tõstsid nad häält ja karjusid: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!"
23 Ja kui nad karjusid ja viskasid maha oma kuued, tolmu üles pildudes, 24 käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse. Ta käskis teda peksta ja välja uurida, miks inimesed tema peale sellisel kombel karjusid. 25 Aga kui nad ta peksmiseks pikali tõmbasid, ütles Paulus tema juures seisvale sadakonna ülemale: „Kas see on seaduslik, et te peksate Rooma kodanikku, keda pole süüdi mõistetud?"
26 Kui sadakonna ülem seda kuulis, läks ta ja kandis ülempealikule ette. „Mida sa kavatsed teha?" küsis ta, „See mees on Rooma kodanik!"
27 Ülempealik tuli Pauluse juurde ja küsis: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?"
„Jah, olen!" vastas Paulus.
28 Ülempealik vastas: „Mina olen endale kodakondsuse hankinud suure raha eest."
„Aga mina olen sellesse sündinud," vastas Paulus.
29 Sedamaid lahkusid need, kes olid teda üle kuulanud. Ülempealik lõi ise aga kartma, kui ta sai teada, et ta oli pannud Pauluse, Rooma kodaniku, ahelaisse.
Paulus Suurkohtu ees
30 Aga järgmisel päeval, tahtes teada saada, milles täpselt juudid Paulust süüdistavad, vabastas ta tema ahelatest ja käskis ülempreestritel ja kõigil Suurkohtu liikmetel kokku tulla. Ja ta viis Pauluse nende ette.