Atos 27

1 MAS como fué determinado que habíamos de navegar para Italia, entregaron á Pablo y algunos otros presos á un centurión, llamado Julio, de la compañía Augusta.

2 Así que, embarcándonos en una nave Adrumentina, partimos, estando con nosotros ✝27.2 cp. 19.29.Aristarco, Macedonio de ✝27.2 cp. 20.4.Tesalónica, para navegar junto á los lugares de Asia.

3 Y otro día llegamos á Sidón; y Julio, tratando á Pablo con humanidad, ✝27.3 cp. 24.23 y 28.16.permitióle que fuese á los amigos, para ser de ellos asistido.

4 Y haciéndonos á la vela desde allí, navegamos bajo de Cipro, porque los vientos eran contrarios.

5 Y habiendo pasado la mar de Cilicia y Pamphylia, arribamos á Mira, ciudad de Licia.

6 Y hallando allí el centurión ✝27.6 cp. 28.11.una nave Alejandrina que navegaba á Italia, nos puso en ella.

7 Y navegando muchos días despacio, y habiendo apenas llegado delante de Gnido, no dejándonos el viento, navegamos bajo de Creta, junto á Salmón.

8 Y costeándola difícilmente, llegamos á un lugar que llaman Buenos Puertos, cerca del cual estaba la ciudad de Lasea.

9 Y pasado mucho tiempo, y siendo ya peligrosa la navegación, porque ya era pasado ✝27.9 Lv. 23.27,29.el ayuno, Pablo amonestaba,

1 Naufragio de la nave

2 que conducía á Pablo.

10 Diciéndoles: Varones, veo que con trabajo y mucho daño, no sólo de la cargazón y de la nave, mas aun de nuestras personas, habrá de ser la navegación.

11 Mas el centurión creía más al piloto y al patrón de la nave, que á lo que Pablo decía.

12 Y no habiendo puerto cómodo para invernar, muchos acordaron pasar aún de allí, por si pudiesen arribar á Fenice é invernar allí, que es un puerto de Creta que mira al Nordeste y Sudeste.

13 Y soplando el austro, pareciéndoles que ya tenían lo que deseaban, alzando velas, iban cerca de la costa de Creta.

14 Mas no mucho después dió en ella un viento repentino, que se llama Euroclidón.

15 Y siendo arrebatada la nave, y no pudiendo resistir contra el viento, la dejamos, y erámos llevados.

16 Y habiendo corrido á sotavento de una pequeña isla que se llama Clauda, apenas pudimos ganar el esquife:

17 El cual tomado, usaban de remedios, ciñendo la nave; y teniendo temor de que diesen en la Sirte, abajadas las velas, eran así llevados.

18 Mas siendo atormentados de una vehemente tempestad, al siguiente día ✝27.18 Jon. 1.5.alijaron;

19 Y al tercer día nosotros con nuestras manos arrojamos los aparejos de la nave.

20 Y no pareciendo sol ni estrellas por muchos días, y viniendo una tempestad no pequeña, ya era perdida toda la esperanza de nuestra salud.

21 Entonces Pablo, habiendo ya mucho que no comíamos, puesto en pie en medio de ellos, dijo: Fuera de cierto conveniente, oh varones, haberme oído, y no partir de Creta, y evitar este inconveniente y daño.

22 Mas ahora os amonesto que tengáis buen ánimo; porque ninguna pérdida habrá de persona de vosotros, sino solamente de la nave.

23 Porque ✝27.23 cp. 18.9 y 23.11.esta noche ha estado conmigo el ángel del Dios del cual yo soy, ✝27.23 Ro. 1.9. 2 Ti. 1.3.y al cual sirvo,

24 Diciendo: Pablo, no temas; es menester que seas presentado delante de César; y he aquí, Dios te ha dado todos los que navegan contigo.

25 Por tanto, oh varones, tened buen ánimo; ✝27.25 Lc. 1.45. Ro. 4.20,21. 2 Ti. 1.12.porque yo confío en Dios que será así como me ha dicho;

26 Si bien ✝27.26 cp. 28.1.es menester que demos en una isla.

27 Y venida la décimacuarta noche, y siendo llevados por el mar Adriático, los marineros á la media noche sospecharon que estaban cerca de alguna tierra;

28 Y echando la sonda, hallaron veinte brazas; y pasando un poco más adelante, volviendo á echar la sonda, hallaron quince brazas.

29 Y habiendo temor de dar en lugares escabrosos, echando cuatro anclas de la popa, deseaban que se hiciese de día.

30 Entonces procurando los marineros huir de la nave, echado que hubieron ✝27.30 ver. 16el esquife á la mar, aparentando como que querían largar las anclas de proa,

31 Pablo dijo al centurión y á los soldados: Si éstos no quedan en la nave, vosotros no podéis salvaros.

32 Entonces los soldados cortaron los cabos del esquife, y dejáronlo perder.

33 Y como comenzó á ser de día, Pablo exhortaba á todos que comiesen, diciendo: Este es el décimocuarto día que esperáis y permanecéis ayunos, no comiendo nada.

34 Por tanto, os ruego que comáis por vuestra salud: que ✝27.34 1 R. 1.52. Mt. 10.30. Lc. 12.7 y 21.18.ni aun un cabello de la cabeza de ninguno de vosotros perecerá.

35 Y habiendo dicho esto, tomando el pan, ✝27.35 Mt. 15.36.hizo gracias á Dios en presencia de todos, y partiendo, comenzó á comer.

36 Entonces todos teniendo ya mejor ánimo, comieron ellos también.

37 Y éramos todas las personas en la nave doscientas setenta y seis.

38 Y satisfechos de comida, aliviaban la nave, echando el grano á la mar.

1 Pablo en Melita.

2 Llegada á Roma.

39 Y como se hizo de día, no conocían la tierra; mas veían un golfo que tenía orilla, al cual acordaron echar, si pudiesen, la nave.

40 Cortando pues las anclas, las dejaron en la mar, largando también las ataduras de los gobernalles; y alzada la vela mayor al viento, íbanse á la orilla.

41 Mas dando en un lugar de dos aguas, ✝27.41 2 Co. 11.25.hicieron encallar la nave; y la proa, hincada, estaba sin moverse, y la popa se abría con la fuerza de la mar.

42 Entonces el acuerdo de los soldados era que matasen los presos, porque ninguno se fugase nadando.

43 Mas el centurión, queriendo salvar á Pablo, estorbó este acuerdo, y mandó que los que pudiesen nadar, se echasen los primeros, y saliesen á tierra;

44 Y los demás, parte en tablas, parte en cosas de la nave. Y así aconteció ✝27.44 ver. 22que todos se salvaron saliendo á tierra.

Paulus purjetab Rooma

1 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle sadakonna ülemale Juuliusele, kes kuulus keiserlikku väesalka. 2 Me astusime Adramüttionist laeva peale, mis pidi sõitma Aasia provintsi ranniku sadamatesse, ja me lahkusime merele. Meiega oli Tessaloonikast pärit makedoonlane Aristarhos.

3 Järgmisel päeval me randusime Siidonis; ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas tal minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolt kanda. 4 Sealt me läksime uuesti merele ja purjetasime Küprose varjus, sest tuuled olid vastu. 5 Kui olime Kiliikia ja Pamfüülia ranniku lähedal üle avamere purjetanud, saabusime Müürasse Lüükias. 6 Ja kui sadakonna ülem leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale. 7 Palju päevi liikusime vaevaliselt edasi ja meil oli raskusi saada Knidose kohale. Ja kui tuul ei lasknud meid randa, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal. 8 Liikusime vaevaga mööda rannajoont ning jõudsime paika, mida kutsutakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.

9 Me olime kaotanud palju aega ja laevasõit oli muutunud ohtlikuks, sest lepituspäev oli möödas. Nii hoiatas Paulus neid: 10 „Mehed, ma näen, et meie reis saab olema katastroofiline ja toob suurt kahju laevale ja lastile ning ka meie enda elule." 11 Kuid sadakonna ülem järgis tüürimehe ja laevaomaniku nõuandeid, selle asemel et Paulust kuulata. 12 Ja et sadam oli talvitamiseks kõlbmatu, otsustas enamus, et peaksime edasi sõitma, lootes jõuda Fööniksisse ja seal talvituda. See oli Kreetal asuv sadam, mis oli avatud edelasse ja loodesse.

Torm

13 Aga kui õrn lõunatuul hakkas puhuma, nägid nad oma võimalust. Nad hiivasid ankru ja liikusid mööda Kreeta rannajoont. 14 Aga üsna pea sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks. 15 See kiskus laeva endaga kaasa. Kuna kursil püsimine oli võimatu, siis lihtsalt triivisime. 16 Väikese Kauda saare varjus oli torm natuke vaiksem ja me suutsime hädavaevu toime tulla päästepaadiga. 17 Mehed tõmbasid selle pardale. Seejärel tõmmati köied laeva alt läbi, et seda koos hoida. Ja kuna kardeti paiskuda Sürtise liivaribadel madalikule, võeti purjed maha ja jäeti laev triivima. 18 Aga laev sai tormist nii palju vintsutada, et järgmisel päeval loopisid nad osa lasti merre. 19 Kolmandal päeval heitsid nad oma kätega üle parda ka laeva varustuse. 20 Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, kaotasime lõpuks lootuse jääda ellu.

21 Pärast seda, kui nad olid pikka aega olnud söömata, tõusis Paulus nende ette ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja Kreetalt mitte väljuma. Siis te oleks vältinud neid purustusi ja kahju. 22 Nüüd ma aga kutsun teid olema julged, sest keegi teie seast ei hukku, hukkub ainult laev. 23 Täna öösel seisis minu kõrval selle Jumala ingel, kelle oma ma olen ja keda ma ka teenin 24 ja ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette; ja Jumal on sulle kinkinud kõigi nende elud, kes koos sinuga sõidavad." 25 Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik sünnib täpselt nii, nagu mulle on öeldud! 26 Sellegipoolest peame ühel saarel maale minema."

Laevahukk

27 Neljateistkümnendal ööl triivisime me ikka veel Aadria merel, kui südaöö paiku tajusid meremehed, et me läheneme maale. 28 Loodimisel nad leidsid, et vesi oli umbes nelikümmend meetrit sügav. Kui nad natukese aja pärast olid edasi jõudnud, loodisid nad uuesti ja leidsid, et vesi oli kolmkümmend meetrit sügav. 29 Kartes, et me paiskume karile, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust. 30 Aga kui meremehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid päästepaati merre laskma, teesklesid nad, nagu tahaksid nad veel mõne ankru laeva ninast sisse lasta. 31 Siis Paulus ütles sadakonna ülemale: „Kui need mehed ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!" 32 Siis lõikasid sõdurid katki köied, mis päästepaati hoidsid, ja lasid sellel minema triivida.

33 Vahetult enne päikesetõusu kutsus Paulus neid kõiki sööma. „Viimased neliteist päeva," ütles ta, „olete te olnud pinge all ja ilma toiduta – te pole midagi söönud. 34 Nüüd soovitan teil midagi süüa. Te peate ellu jääma. Mitte keegi teist ei kaota peast ühtki juuksekarva!"

35 Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide ees, murdis ja hakkas sööma. 36 Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba. 37 Kokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus inimest. 38 Kui nende kõhud said täis, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.

39 Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see on; aga nad nägid liivase rannaga lahte, kuhu nad otsustasid, kui nad suudavad, laeva ajada. 40 Nad raiusid ankrud lahti ja jätsid need merre; samal ajal sidusid lahti tüüriaerude köied ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid juhtida laeva ranna poole. 41 Ent nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi kinni, ahter purunes aga lainte möllus tükkideks.

42 Sõdurid kavatsesid vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema. 43 Aga sadakonna ülem tahtis päästa Pauluse elu ja takistas neil plaani täide viimast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, üle parda hüpata ja maale ujuda. 44 Teised pidid sinna jõudma plankudel või muudel laevaosadel. Sel viisil jõudsid kõik tervelt maale.