1 And he looked up and saw the rich casting their gifts into the treasury; 2 but he saw also a certain poor widow casting therein two mites. 3 And he said, Verily I say unto you, that this poor widow has cast in more than all; 4 for all these out of their abundance have cast into the gifts of God; but she out of her need has cast in all the living which she had.

5 And as some spoke of the temple, that it was adorned with goodly stones and consecrated offerings, he said, 6 As to these things which ye are beholding, days are coming in which there shall not be left stone upon stone which shall not be thrown down. 7 And they asked him saying, Teacher, when then shall these things be; and what is the sign when these things are going to take place? 8 And he said, See that ye be not led astray, for many shall come in my name, saying, I am he, and the time is drawn nigh: go ye not therefore after them. 9 And when ye shall hear of wars and tumults, be not terrified, for these things must first take place, but the end is not immediately. 10 Then he said to them, Nation shall rise up against nation, and kingdom against kingdom; 11 there shall be both great earthquakes in different places, and famines and pestilences; and there shall be fearful sights and great signs from heaven. 12 But before all these things they shall lay their hands upon you and persecute you, delivering you up to synagogues and prisons, bringing you before kings and governors on account of my name; 13 but it shall turn out to you for a testimony. 14 Settle therefore in your hearts not to meditate beforehand your defence, 15 for I will give you a mouth and wisdom which all your opposers shall not be able to reply to or resist. 16 But ye will be delivered up even by parents and brethren and relations and friends, and they shall put to death some from among you, 17 and ye will be hated of all for my name’s sake. 18 And a hair of your head shall in no wise perish. 19 By your patient endurance gain your souls.

20 But when ye see Jerusalem encompassed with armies, then know that its desolation is drawn nigh. 21 Then let those who are in Judaea flee to the mountains, and those who are in the midst of it depart out, and those who are in the country not enter into it; 22 for these are days of avenging, that all the things that are written may be accomplished. 23 But woe to them that are with child and to them who give suck in those days, for there shall be great distress upon the land and wrath upon this people. 24 And they shall fall by the edge of the sword, and be led captive into all the nations; and Jerusalem shall be trodden down of the nations until the times of the nations be fulfilled. 25 And there shall be signs in sun and moon and stars, and upon the earth distress of nations in perplexity at the roar of the sea and rolling waves, 26 men ready to die through fear and expectation of what is coming on the habitable earth, for the powers of the heavens shall be shaken. 27 And then shall they see the Son of man coming in a cloud with power and great glory. 28 But when these things begin to come to pass, look up and lift up your heads, because your redemption draws nigh.

29 And he spoke a parable to them: Behold the fig-tree and all the trees; 30 when they already sprout, ye know of your own selves, on looking at them, that already the summer is near. 31 So also ye, when ye see these things take place, know that the kingdom of God is near. 32 Verily I say unto you, that this generation shall in no wise pass away until all come to pass. 33 The heaven and the earth shall pass away, but my words shall in no wise pass away. 34 But take heed to yourselves lest possibly your hearts be laden with surfeiting and drinking and cares of life, and that day come upon you suddenly unawares; 35 for as a snare shall it come upon all them that dwell upon the face of the whole earth. 36 Watch therefore, praying at every season, that ye may be accounted worthy to escape all these things which are about to come to pass, and to stand before the Son of man. 37 And by day he was teaching in the temple, and by night, going out, he remained abroad on the mountain called the mount of Olives; 38 and all the people came early in the morning to him in the temple to hear him.

1 Kui Jeesus tõstis pilgu, nägi ta rikkaid oma ande templi ohvrikasti panemas. 2 Ta nägi ka üht vaest lesknaist, kes pani sinna kaks leptonit. 3 „Tõesti, ma ütlen teile," ütles ta, „see vaene lesknaine andis rohkem kui keegi teine. 4 Sest nemad panid oma küllusest, tema aga oma vaesusest kogu elatise, mis tal oli."

5 Mõned tema jüngritest rääkisid templi kohta, et see on imeilusate kivide ning hinnaliste kingitustega Jumala jaoks kaunistatud. Jeesus ütles: 6 „Tuleb aeg, kui sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale, vaid kõik kistakse maha!"

7 „Õpetaja," küsisid nad, „millal see siis sünnib? Ja mis on tunnustäheks, et aeg on käes?"

8 Ta vastas: „Vaadake, et teid ei petetaks! Sest paljud tulevad minu nimel, kinnitades: „Mina olen see!" ja „Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel! 9 Aga kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke! Need asjad peavad enne sündima, kuid lõpp ei ole veel käes."

10 Siis ta ütles neile: „Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. 11 Tuleb suuri maavärinaid ja näljahäda ja katku ning hirmsaid sündmusi ja tunnustähti taevast.

12 Aga enne seda kõike panevad nad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga. Nad annavad teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid viiakse kuningate ja valitsejate ette minu nime pärast. 13 Ja nii te saate minust tunnistada. 14 Ärge muretsege enneaegu oma südames, mida vastata enda kaitseks. 15 Sest mina annan teile sõnad ja tarkuse, mille vastu ei suuda seista ega rääkida ükski teie vastane. 16 Ka teie vanemad, vennad ja õed, sugulased ja sõbrad annavad teid ära ning tapavad mõned teie seast. 17 Ja teid vihkavad kõik inimesed minu nime pärast. 18 Ent ükski juuksekarv ei hävi teie peast! 19 Seiske kindlalt, ja te võidate elu.

20 Aga kui te näete Jeruusalemma vaenlase vägede poolt piiratuna, siis teadke, et häving on lähedal. 21 Siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedesse, ja need, kes on linnas, lahkugu kiiresti, ja need, kes on maal, ärgu mingu linna. 22 Sest need on kättemaksupäevad, et läheks täide, mis on kirjutatud. 23 Häda neile, kes on lapseootel, ja neile, kes imetavad sellel ajal! Sest suur häda on maa peal ja viha selle rahva vastu! 24 Ja nad langevad mõõga läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka. Jeruusalemm jääb rahvaste tallata, kuni rahvaste aeg saab täis.

25 Päikeses, kuus ja tähtedes nähakse ennustuse märke. Maa peal aga on rahvad ahastuses ja hädas mere möirgamise ja veevoogude pärast. 26 Inimesed nõrkevad õudusest maa peale tulevate õnnetuste kartuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. 27 Ja sellel ajal nad näevad Inimese Poega tulemas pilvedes väe ja suure kirkusega. 28 Aga kui see kõik hakkab sündima, siis sirutage ennast ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb!"

29 Ta rääkis neile tähendamissõna: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid! 30 Kui pungad pakatavad, siis te võite ise näha, et suvi on lähedal. 31 Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündimas, siis teadke, et Jumala riik on lähedal.

32 Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik see on sündinud. 33 Taevas ja maa kaovad, kuid minu sõnad ei kao iial.

34 Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise, joomingute ega elumuredega, et see päev ei püüaks teid ootamatult lõksu. 35 Sest see langeb kõikide peale, kes maa peal elavad! 36 Valvake ja palvetage kogu aeg, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!"

37 Jeesus õpetas iga päev templis, õhtuti läks ta välja ning ööbis mäel, mida kutsutakse Õlimäeks, 38 ja kõik inimesed tulid varahommikul teda templisse kuulama.