1 And he spoke also a parable to them to the purport that they should always pray and not faint, 2 saying, There was a judge in a city, not fearing God and not respecting man: 3 and there was a widow in that city, and she came to him, saying, Avenge me of mine adverse party. 4 And he would not for a time; but afterwards he said within himself, If even I fear not God and respect not man, 5 at any rate because this widow annoys me I will avenge her, that she may not by perpetually coming completely harass me. 6 And the Lord said, Hear what the unjust judge says. 7 And shall not God at all avenge his elect, who cry to him day and night, and he bears long as to them? 8 I say unto you that he will avenge them speedily. But when the Son of man comes, shall he indeed find faith on the earth?

9 And he spoke also to some, who trusted in themselves that they were righteous and made nothing of all the rest of men, this parable: 10 Two men went up into the temple to pray; the one a Pharisee, and the other a tax-gatherer. 11 The Pharisee, standing, prayed thus to himself: God, I thank thee that I am not as the rest of men, rapacious, unjust, adulterers, or even as this tax-gatherer. 12 I fast twice in the week, I tithe everything I gain. 13 And the tax-gatherer, standing afar off, would not lift up even his eyes to heaven, but smote upon his breast, saying, O God, have compassion on me, the sinner. 14 I say unto you, This man went down to his house justified rather than that other. For every one who exalts himself shall be humbled, and he that humbles himself shall be exalted.

15 And they brought to him also infants that he might touch them, but the disciples when they saw it rebuked them. 16 But Jesus calling them to him said, Suffer little children to come to me, and do not forbid them, for of such is the kingdom of God. 17 Verily I say to you, Whosoever shall not receive the kingdom of God as a little child shall in no wise enter therein.

18 And a certain ruler asked him saying, Good teacher, having done what, shall I inherit eternal life? 19 But Jesus said to him, Why callest thou me good? There is none good but one, God. 20 Thou knowest the commandments: Do not commit adultery, Do not kill, Do not steal, Do not bear false witness, Honour thy father and thy mother. 21 And he said, All these things have I kept from my youth. 22 And when Jesus had heard this, he said to him, One thing is lacking to thee yet: Sell all that thou hast and distribute to the poor, and thou shalt have treasure in the heavens, and come, follow me. 23 But when he heard this he became very sorrowful, for he was very rich. 24 But when Jesus saw that he became very sorrowful, he said, How difficultly shall those who have riches enter into the kingdom of God; 25 for it is easier for a camel to enter through a needle’s eye than for a rich man to enter into the kingdom of God. 26 And those who heard it said, And who can be saved? 27 But he said, The things that are impossible with men are possible with God. 28 And Peter said, Behold, we have left all things and have followed thee. 29 And he said to them, Verily I say to you, There is no one who has left home, or parents, or brethren, or wife, or children, for the kingdom of God’s sake, 30 who shall not receive manifold more at this time, and in the coming age life eternal.

31 And he took the twelve to him and said to them, Behold, we go up to Jerusalem, and all things that are written of the Son of man by the prophets shall be accomplished; 32 for he shall be delivered up to the nations, and shall be mocked, and insulted, and spit upon. 33 And when they have scourged him they will kill him; and on the third day he will rise again. 34 And they understood nothing of these things. And this word was hidden from them, and they did not know what was said.

35 And it came to pass when he came into the neighbourhood of Jericho, a certain blind man sat by the wayside begging. 36 And when he heard the crowd passing, he inquired what this might be. 37 And they told him that Jesus the Nazaraean was passing by. 38 And he called out saying, Jesus, Son of David, have mercy on me. 39 And those who were going before rebuked him that he might be silent; but he cried out so much the more, Son of David, have mercy on me. 40 And Jesus stood still, and commanded him to be led to him. And when he drew nigh he asked him saying, 41 What wilt thou that I shall do to thee? And he said, Lord, that I may see. 42 And Jesus said to him, See: thy faith has healed thee. 43 And immediately he saw, and followed him, glorifying God. And all the people when they saw it gave praise to God.

1 Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna sellest, et nad peavad alati palvetama ja mitte alla andma. 2 Ta ütles: „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega hoolinud inimeste arvamusest. 3 Selles linnas oli ka lesknaine, kes tuli alatasa tema juurde palvega: „Anna mulle õigus mu vastase üle!"

4 Mõnda aega kohtunik keeldus. Aga lõpuks ta mõtles endamisi: „Kuigi ma ei karda Jumalat ega hooli inimeste arvamusest, 5 siis kuna see lesk mind tüütab, vaatan, et ta saaks õiguse. Muidu vaevab ta mind oma mangumisega ära!" "

6 Ja Issand ütles: „Kuulake, mida ebaõiglane kohtunik ütleb! 7 Kas siis Jumal ei peaks tegema õigust oma valitutele, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd? Kas ta peaks viivitama neile vastamisega? 8 Ma ütlen teile, küll ta vaatab, et nad peagi õiguse saavad! Ometi, kui Inimese poeg tuleb, kas ta siis leiab usku maa pealt?"

9 Mõnele neist, kes olid kindlad, et nad on Jumala silmis laitmatud ja seetõttu suhtusid teistesse üleolevalt, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: 10 „Kaks meest läksid templisse palvetama, üks oli variser ja teine maksukoguja. 11 Variser tõusis püsti ja palvetas: „Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole selline nagu muud inimesed: röövlid ja kurjategijad, abielurikkujad, ega ka selline nagu see maksukoguja. 12 Mina paastun kaks korda nädalas ja maksan kümnist kõigest, mis ma saan."

13 Aga maksukoguja seisis eemal. Ta ei julgenud isegi taevasse vaadata, vaid lõi endale vastu rinda ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"

14 Ma ütlen teile, tema läks koju õigeks mõistetuna Jumala ees, mitte teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast alandab, seda ülendatakse!"

15 Inimesed tõid ka Jeesuse juurde lapsi, et ta neid puudutaks. Aga seda nähes jüngrid sõitlesid neid. 16 Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik. 17 Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei pääse sinna sisse."

18 Üks valitseja küsis Jeesuselt: „Hea Õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"

19 „Miks sa nimetad mind heaks?" vastas Jeesus, „Keegi muu ei ole hea kui üks – Jumal. 20 Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa oma isa ja ema!"

21 Tema aga ütles: „Seda kõike olen ma pidanud poisieast alates."

22 Seda kuuldes ütles Jeesus talle: „Üks asi on sul veel puudu: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!"

23 Aga seda kuuldes muutus ta kurvaks, sest ta oli väga rikas. 24 Jeesus vaatas teda ja ütles: „Kui raske on rikastel pääseda Jumala riiki! 25 Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki."

26 Ent kuulajad küsisid: „Kes siis võib saada päästetud?"

27 Jeesus vastas: „Mis inimestele on võimatu, on Jumalale võimalik!"

28 Peetrus ütles: „Me oleme kõigest loobunud, et sulle järgneda."

29 „Tõesti, ma ütlen teile," vastas Jeesus, „ei ole kedagi, kes on loobunud kodust või naisest või vendadest ja õdedest või vanematest või lastest Jumala riigi pärast, 30 kes mitmekordselt tagasi ei saaks sellel ajal ja tuleval ajastul igaveses elus."

31 Jeesus võttis endaga kaksteist jüngrit ja ütles neile: „Me läheme üles Jeruusalemma ja seal täitub kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Poja kohta! 32 Ta antakse rahvaste kätte. Teda teotatakse, solvatakse ja tema peale sülitatakse, 33 nad peksavad teda ja tapavad ta. Ja kolmandal päeval tõuseb ta üles."

34 Jüngrid ei mõistnud sellest midagi. See sõna oli nende eest varjatud ja nad ei teadnud, millest ta räägib.

35 Aga kui Jeesus Jeerikole lähenes, istus üks pime mees tee ääres ja kerjas. 36 Kui ta kuulis rahvahulka möödumas, päris ta, mis lahti on. 37 Nad teatasid: „Naatsareti Jeesus läheb mööda!"

38 Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!"

39 Möödujad sõitlesid teda ja käskisid tal vait olla, aga tema hüüdis seda enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!"

40 Jeesus peatus ja käskis pimeda enda juurde tuua. Aga kui pime lähemale tuli, küsis Jeesus temalt:

41 „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?"

„Issand, ma tahan näha!" vastas ta.

42 Jeesus ütles talle: „Võta vastu oma nägemine! Sinu usk on su terveks teinud!" 43 Otsekohe nägi ta jälle ja järgnes Jeesusele Jumalat kiites. Kui inimesed seda nägid, kiitsid ka nemad Jumalat.