1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metselajaile ja kõigile lojustele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

13 Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud!

14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised ühes sinuga!

17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui lojused, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega ühes välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!"

18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised ühes temaga.

19 Kõik loomad, kõik roomajad ja kõik linnud, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles Oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; Ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu Ma olen teinud.

22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö!"

1 神顾念挪亚和所有与他一同在方舟里的走兽和牲畜； 神使风吹过大地， 水就渐渐退了。

2 深渊的泉源和天上的窗户， 都关闭起来； 天降的大雨也止住了。

3 水从地上不断退去， 过了一百五十天， 水就消退了。

4 七月十七日， 方舟停在亚拉腊山上。

5 水继续消退， 直到十月； 到了十月初一， 山顶都露出来了。

6 过了四十天， 挪亚开了他所做的方舟的窗户，

7 放了一只乌鸦出去。地上的水还没有干， 那乌鸦就一直飞来飞去。

8 他又放了一只鸽子出去， 要看看水从地上退了没有。

9 因为遍地都是水， 那鸽子找不着歇脚的地方， 就回到挪亚的方舟那里； 于是， 挪亚伸出手去， 把鸽子接进方舟里来。

10 他再等了七天， 又把鸽子从方舟里放出去。

11 到了黄昏的时候， 鸽子回到挪亚那里， 嘴里叼着一块新摘下来的橄榄树叶， 挪亚就知道地上的水已经退了。

12 挪亚再等了七天， 又把鸽子放出去， 鸽子就再没有回到他那里。

13 到挪亚六百零一岁的时候， 就在正月初一， 地上的水都干了； 挪亚移开方舟的盖看看， 见地面已经干了。

14 到了二月二十七日， 大地就都干了。

15 神告诉挪亚说：

16 "你要从方舟出来， 你和你的妻子、儿子， 以及儿媳都要和你一同出来。

17 所有和你在一起有生命的活物： 飞鸟、牲畜和一切在地上爬行的动物， 你都要带出来， 使它们可以在地上滋生、繁殖， 也可以在地上增多。"

18 于是， 挪亚出来了， 他的儿子、妻子和儿媳都与他一同出来了；

19 各样走兽、牲畜、飞禽和各样在地上爬行的动物， 各从自己的族类， 都出了方舟。

20 挪亚给耶和华筑了一座祭坛， 拿各样洁净的牲畜和飞禽， 献在祭坛上作为燔祭。

21 耶和华闻了那馨香的气味， 就心里说： "我必不再因人的缘故咒诅这地（因为人从小时开始心中所想的都是邪恶的）； 我也必不再照着我作过的， 击杀各样的活物。

22 大地尚存之日， 播种、收割， 寒暑、冬夏、白昼和黑夜必然循环不息。"