1 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!" Ja see vastas temale: „Siin ma olen!"

2 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

3 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.

4 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."

5 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

6 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

7 too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren.

8 Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

9 mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

10 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!"

11 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!

12 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!"

13 Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!"

14 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

15 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

16 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

17 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

18 ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!" Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"

19 Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"

20 Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!"

21 Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"

22 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"

23 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

24 Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: „Olen!"

25 Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.

26 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"

27 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

28 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!

29 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"

30 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

31 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"

32 Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?" Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!"

33 Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"

34 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!"

35 Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!"

36 Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?"

37 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?"

38 Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!" Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

39 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!

40 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!"

41 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!"

42 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!

43 Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

44 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

45 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?"

46 Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?"

1 以撒年老， 眼睛昏花， 看不见东西了； 他把他的大儿子以扫叫了来， 对他说： "我儿啊！ "以扫回答他： "我在这里。"

2 以撒说： "现在我已经老了， 不知道什么时候会死。

3 你现在拿你打猎的用具， 就是你的箭囊和弓， 出到田野去为我打猎。

4 照我所喜欢的， 给我预备美味的食物， 拿来给我吃； 好让我在未死以前给你祝福。"

5 以撒对他儿子以扫说话的时候， 利百加也听见。以扫到田野去打猎， 要带些野味回来。

6 利百加就对她儿子雅各说： "我听见你父亲对你的哥哥以扫这样说：

7 ‘你去为我打些猎物回来， 给我预备美味的食物， 让我吃了， 在我未死以前可以在耶和华面前给你祝福。’

8 我儿啊， 现在你要听我的话， 照着我吩咐你的去作。

9 你快到羊群那里去， 给我牵两只肥嫩的小山羊来， 我要照你父亲所喜欢的， 给他预备美味的食物。

10 然后你要拿去给你父亲吃， 好让他在未死以前给你祝福。"

11 雅各对他的母亲利百加说： "但是哥哥以扫浑身是毛， 而我却是个皮肤光滑的人。

12 万一我父亲摸着我， 必以为我是骗子， 那时我就必自招咒诅， 而不是祝福了。"

13 他母亲对他说： "我儿啊， 愿你所招的咒诅归到我身上吧， 你只管听我的话， 去把羊牵来给我。"

14 他就去把羊羔牵来， 交给他母亲， 他母亲就照他父亲所喜欢的， 预备美味的食物。

15 利百加又把大儿子以扫留在家里最好的衣服拿来， 给她小儿子雅各穿上。

16 又用小山羊的皮， 包在雅各的手上和他颈上光滑的地方。

17 然后， 她把自己所预备美味的食物和饼， 放在她儿子雅各的手里。

18 雅各来到他父亲那里， 说： "我父啊！ "以撒说： "我在这里， 我儿啊， 你是谁？"

19 雅各对他父亲说： "我就是你的长子以扫， 你吩咐我作的， 我已经照样作了。请坐起来， 吃我的猎物， 好给我祝福。"

20 以撒问他的儿子： "我儿啊， 你怎么这样快就猎到了呢？"雅各回答： "因为耶和华你的 神叫我碰着好机会。"

21 以撒对雅各说： "我儿啊， 你上前来， 让我摸摸你， 看看你是不是我的儿子以扫。"

22 雅各就走近他父亲以撒身边， 以撒摸着他， 说： "声音是雅各的声音， 手却是以扫的手。"

23 以撒认不出他来， 因为他的手上有毛， 好像他哥哥以扫的手一样， 于是给他祝福。

24 以撒问： "你真是我的儿子以扫吗？"他回答： "我是。"

25 以撒说： "把食物递给我， 好让我吃我儿子的猎物， 我就给你祝福。"雅各把食物递给他， 他就吃了； 又拿酒给他， 他也喝了。

26 他父亲以撒对他说： "我儿啊， 你上前来， 和我亲嘴。"

27 他就上前和父亲亲嘴； 他父亲一闻到他衣服的香气， 就给他祝福， 说： "看哪， 我儿子的香气， 好像蒙耶和华赐福的田地所发出的香气一样。

28 愿 神赐给你天上的甘露， 地上的沃土， 以及大量五谷和美酒。

29 愿万民服事你， 愿万族向你下拜， 愿你作你兄弟的主人， 愿你母亲的子孙向你下拜。咒诅你的， 愿他受咒诅； 给你祝福的， 愿他蒙福。"

30 以撒给雅各祝福完了， 雅各刚刚从他父亲以撒那里出来的时候， 他哥哥以扫就打猎回来了。

31 他也预备了美味的食物， 拿来给他父亲， 对他说： "请我父起来， 吃你儿子的猎物， 好给我祝福。"

32 他父亲以撒问他： "你是谁？"他回答： "我就是你的长子以扫。"

33 以撒就大大地战兢起来， 说： "那么， 刚才去打猎又拿猎物给我的是谁呢？在你未来以先， 我已经吃了， 又给他祝福了； 他将来必定蒙福。"

34 以扫听了他父亲的话， 就非常痛心， 放声大哭， 对他父亲说： "我父啊， 求你也给我祝福。"

35 以撒说： "你弟弟已经前来， 用诡计把你的祝福夺去了。"

36 以扫说： "他名叫雅各不是很对吗？因为他欺骗了我两次。从前他夺去我的长子名分， 现在他又夺去我的祝福。"以扫又说： "你再没有祝福留给我吗？"

37 以撒回答以扫， 说： "我已经立他作你的主人， 又把他所有的兄弟给了他作仆人， 并且把五谷和美酒供给他了。我儿啊， 我还可以为你作什么呢？"

38 以扫问他的父亲： "我父啊， 你只有一个祝福吗？我父啊， 求你也给我祝福。"以扫就放声大哭。

39 他父亲以撒回答他， 说： "你住的地方必远离地上的沃土， 远离天上的甘露。

40 你必依靠刀剑生活， 你必服事你的弟弟； 到你自由的时候， 你必从你的颈项上挣脱他的轭。"

41 以扫因为他父亲给雅各所祝的福， 就怀恨雅各； 以扫心里想： "为我父亲守丧的时候近了， 到时我必杀我的弟弟雅各。"

42 有人把利百加大儿子以扫所说的话告诉了利百加， 她就派人把她小儿子雅各叫了来， 对他说： "你哥哥以扫想要杀你， 报仇雪恨。

43 我儿啊， 现在你要听我的话； 起来， 逃到哈兰我哥哥拉班那里去吧。

44 与他住些时日， 等到你哥哥的怒气消了。

45 你哥哥对你消了怒气， 忘记了你对他所作的事， 我就派人去把你从那里接回来。我何必在一日之内丧失你们两个呢？"

46 利百加对以撒说： "我因为这些赫人女子， 连性命都厌恶了。如果雅各也从这地的女子中， 娶了像这样的赫人女子为妻， 那我活着还有什么意思呢？"