1 Er vernahm aber die Reden der Söhne Labans, die sagten: Jakob hat alles genommen, was unserm Vater gehört; und mit dem, was unserm Vater gehört, hat er all diesen Reichtum zuwege gebracht! 2 Und Jakob sah, daß Labans Angesicht gegen ihn nicht mehr war wie gestern und vorgestern. 3 Da sprach der HERR zu Jakob: Kehre in das Land deiner Väter und zu deiner Verwandtschaft zurück; ich will mit dir sein! 4 Und Jakob ließ Rahel und Lea zu seiner Herde aufs Feld hinaus rufen 5 und sprach zu ihnen: Ich sehe, daß eures Vaters Angesicht gegen mich nicht mehr ist wie gestern und vorgestern; aber der Gott meines Vaters ist mit mir. 6 Und ihr wisset, wie ich eurem Vater gedient habe mit meiner ganzen Kraft. 7 Euer Vater aber hat mich betrogen und mir meinen Lohn zehnmal verändert; doch hat ihm Gott nicht zugelassen, daß er mir schaden durfte. 8 Sagte er: Die Gesprenkelten sollen dein Lohn sein, so warf die ganze Herde Gesprenkelte; sagte er aber: Die Gestreiften sollen dein Lohn sein, so warf die ganze Herde Gestreifte. 9 So hat Gott eurem Vater die Herde entwendet und sie mir gegeben. 10 Es begab sich nämlich zu der Zeit, wo die Schafe brünstig werden, daß ich meine Augen aufhob und im Traume sah und siehe, die Böcke sprangen auf die gestreiften, gesprenkelten und scheckigen Schafe. 11 Und der Engel Gottes sprach zu mir im Traum: Jakob! Und ich antwortete: Hier bin ich! 12 Er aber sprach: Hebe doch deine Augen auf und siehe: Alle Böcke, welche die Schafe bespringen, sind gestreift, gesprenkelt und scheckig! Denn ich habe alles gesehen, was dir Laban antut. 13 Ich bin der Gott von Bethel, wo du die Säule gesalbt und mir ein Gelübde getan hast; nun mache dich auf, geh aus von diesem Land und kehre zurück in das Land deiner Geburt! 14 Da antworteten Rahel und Lea und sprachen zu ihm: Haben wir auch noch ein Teil oder Erbe im Hause unsres Vaters? 15 Werden wir nicht von ihm angesehen, als wären wir fremd? Er hat uns ja verkauft und sogar unser Geld verzehrt! 16 Darum gehört auch all der Reichtum, den Gott unserm Vater entwendet hat, uns und unsern Kindern. So tue du nun alles, was Gott dir gesagt hat! 17 Da machte sich Jakob auf und lud seine Kinder und seine Weiber auf Kamele 18 und führte all sein Vieh weg und seine ganze Habe, die er erworben hatte, seine eigene Herde, die er in Mesopotamien erworben hatte, um zu seinem Vater Isaak ins Land Kanaan zu ziehen. 19 Laban aber war ausgegangen, seine Schafe zu scheren; und Rahel stahl die Hausgötzen, die ihrem Vater gehörten. 20 Jakob aber täuschte Labans, des Syrers Herz, indem er ihm nicht anzeigte, daß er sich davonmachte. 21 Und er entfloh mit allem, was er hatte, machte sich auf und setzte über den Euphrat und wandte sein Angesicht dem Gebirge Gilead zu. 22 Am dritten Tag ward Laban angezeigt, daß Jakob geflohen sei. 23 Da nahm er seine Brüder mit sich und jagte ihm nach, sieben Tagereisen weit und holte ihn ein auf dem Gebirge Gilead. 24 Aber Gott kam zu Laban, dem Syrer, des Nachts im Traum und sprach zu ihm: Hüte dich davor, mit Jakob anders als freundlich zu reden! 25 Als nun Laban den Jakob einholte, hatte Jakob sein Zelt auf dem Berge aufgeschlagen; da schlug auch Laban mit seinen Brüdern sein Zelt auf dem Gebirge Gilead auf. 26 Und Laban sprach zu Jakob: Warum hast du dich weggestohlen und meine Töchter entführt, als wären sie Kriegsgefangene? 27 Warum bist du heimlich geflohen und hast mich getäuscht und es mir nicht angezeigt? Ich hätte dich mit Freuden begleitet, mit Gesang, mit Pauken und Harfen! 28 Du hast mich nicht einmal meine Söhne und Töchter küssen lassen; da hast du töricht gehandelt! 29 Es stünde in meiner Macht, euch Übles zu tun; aber der Gott eures Vaters hat gestern zu mir gesagt: Hüte dich, daß du mit Jakob anders als freundlich redest! 30 Und nun bist du ja gegangen, weil du dich so sehr sehntest nach deines Vaters Haus; warum hast du aber meine Götter gestohlen? 31 Da antwortete Jakob und sprach zu Laban: Ich fürchtete, du würdest mir deine Töchter entreißen! 32 Was aber deine Götter betrifft, bei welchem du sie findest, der soll nicht am Leben bleiben! In Gegenwart unsrer Brüder sieh dir alles an, was bei mir ist, und nimm, was dir gehört! Jakob wußte nämlich nicht, daß Rahel sie gestohlen hatte. 33 Da ging Laban in Jakobs Zelt und in Leas Zelt und in das Zelt der beiden Mägde, fand aber nichts. Und von Leas Zelt ging er in Rahels Zelt. 34 Rahel aber hatte die Hausgötzen genommen und sie in den Kamelssattel gelegt und sich daraufgesetzt. Und Laban durchstöberte das ganze Zelt, fand sie aber nicht. 35 Da sprach sie zu ihrem Vater: Mein Herr möge nicht so grimmig dreinsehen, weil ich vor dir nicht aufstehen kann; es geht mir eben nach der Frauen Weise! Er aber suchte eifrig und fand die Hausgötzen nicht. 36 Da ward Jakob zornig und haderte mit Laban; und Jakob antwortete und sprach zu ihm: Was habe ich verbrochen, was habe ich gesündigt, daß du mir so hitzig nachgejagt bist? 37 Da du nun allen meinen Hausrat durchstöbert hast, was hast du von all deinem Hausrat gefunden? Lege es hier vor meine und deine Brüder, damit sie schlichten zwischen uns! 38 Diese zwanzig Jahre bin ich bei dir gewesen; deine Mutterschafe und Ziegen wurden nie ihrer Jungen beraubt, und die Widder deiner Herde habe ich nicht gegessen! 39 Was zerrissen ward, habe ich dir nicht gebracht; ich mußte es ersetzen, du fordertest es von meiner Hand, ob es bei Tag oder bei Nacht gestohlen war. 40 Des Tages verschmachtete ich vor Hitze und des Nachts vor Frost, und der Schlaf floh meine Augen. 41 Diese zwanzig Jahre lang habe ich dir in deinem Hause gedient, vierzehn Jahre um deine beiden Töchter und sechs Jahre um deine Schafe, und du hast mir meinen Lohn zehnmal verändert! 42 Wenn nicht der Gott meines Vaters, der Gott Abrahams und der Gefürchtete Isaaks für mich gewesen wäre, du hättest mich jetzt leer ziehen lassen; aber Gott hat mein Elend und die Arbeit meiner Hände angesehen und dich diese Nacht gestraft! 43 Laban antwortete und sprach: Die Töchter sind meine Töchter und die Kinder sind meine Kinder und die Herden sind meine Herden, und alles, was du siehst, ist mein! Was kann ich nun heute diesen meinen Töchtern oder ihren Kindern tun, die sie geboren haben? 44 Komm, wir wollen nun einen Bund machen, ich und du; der soll ein Zeuge sein zwischen mir und dir! 45 Da nahm Jakob einen Stein und stellte ihn als Denkmal auf. 46 Und Jakob sprach zu seinen Brüdern: Sammelt Steine! Da nahmen sie Steine und machten einen Wall und aßen daselbst auf dem Wall. 47 Und Laban nannte ihn Jegar-Sahaduta; Jakob aber hieß ihn Galed. 48 Und Laban sprach: dieser Wall sei heute Zeuge zwischen mir und dir; darum wird er Galed genannt 49 und Mizpa, indem er sprach: Der HERR wache zwischen mir und dir, wenn wir einander nicht mehr sehen! 50 Wenn du meine Töchter mißhandelst und wenn du zu meinen Töchtern hinzu andere Frauen nimmst und kein Mensch dazwischen tritt, siehe, so ist doch Gott Zeuge zwischen mir und dir! 51 Weiter sprach Laban zu Jakob: Siehe, dieser Wall und dieses Denkmal, das ich errichtet habe zwischen mir und dir 52 dieser Wall sei Zeuge und dieses Denkmal ein Zeugnis dafür, daß ich niemals über diesen Wall hinaus zu dir kommen will und daß auch du niemals in böser Absicht über diesen Wall oder über dieses Denkmal hinaus zu mir kommen sollst. 53 Der Gott Abrahams und der Gott Nahors sei Richter zwischen uns, der Gott ihrer Väter! Jakob aber schwur bei der Furcht seines Vaters Isaak. 54 Und Jakob brachte ein Opfer auf dem Berge und lud seine Brüder ein zu essen; und sie aßen und übernachteten auf dem Berg. 55 Und Laban stand am Morgen früh auf, küßte seine Söhne und Töchter, segnete sie, ging und kehrte wieder an seinen Ort zurück.
1 Ā, i rongo ia i ngā kupu a ngā tama a Rāpana, e kī ana, "Kua riro i a Hākopa ngā mea katoa a tō tātou pāpā; nā ngā mea hoki a tō tātou pāpā i whiwhi ai ia ki tēnei korōria katoa." 2 Ā, ka titiro a Hākopa ki te mata o Rāpana, nā, kīhai i pērā ki a ia me tō ērā rangi ake.
3 Ā, ka mea a Ihowā ki a Hākopa, "E hoki ki te whenua o ōu mātua, ki ōu whanaunga hoki; ā, ka tata ahau ki a koe."
4 Nā, ka tono tangata a Hākopa hei karanga i a Rahera rāua ko Rea ki tāna kāhui, ki te pārae, 5 ā, ka mea ia ki a rāua, "E kite ana ahau i te mata o tō kōrua pāpā, kāhore e pērā mai ki ahau me tō ērā rangi ake; otiia i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā. 6 E mōhio ana anō kōrua, i poto katoa atu tōku kaha ki tāku mahi ki tō kōrua pāpā. 7 Ko tō kōrua pāpā ia i tinihanga ki ahau, ka tekau rawa āna whakaputanga kētanga i ōku utu; otiia kīhai ia i tukua e te Atua kia tūkino i ahau. 8 Mehemea i kōrero pēnei ia, ‘Hei ngā mea whai tongitongi te utu mōu,’ nā, he mea tongitongi katoa ngā whānau o ngā kāhui, ā, mehemea ia i kī pēnei, ‘Hei ngā mea whakahekeheke he utu mōu,’ nā, he whakahekeheke katoa ngā whānau o ngā kāhui. 9 Koia i tangohia ai e Ihowā ngā hipi a tō kōrua pāpā, ā, hōmai ana ki ahau.
10 "Nā, i te wā i whakahapūtia ai te kāhui, ka maranga ake ōku kanohi, ā, ka kite moemoeā ahau, ko ngā toa i ekengia ai ngā kāhui, he whakahekeheke, he mea whai tongitongi, he mea kōtingotingo. 11 I kōrero moemoeā mai anō te anahera a te Atua ki ahau, ‘E Hākopa,’ ā, ka mea atu ahau, ‘Tēnei ahau.’ 12 Nā, ka mea mai ia, ‘Tēnā, whakaarahia ake ōu kanohi, ka titiro ki ngā toa katoa e ekeeke ana i ngā kāhui, he whakahekeheke, he whai tongitongi, he kōtingotingo hoki; kua kite hoki ahau i ngā mea katoa i mea nei a Rāpana ki a koe. 13 Ko ahau te Atua o Pētēre, o te wāhi i whakawahi nā koe i te pou, i puaki ai hoki tāu kupu taurangi ki ahau. Kāti, whakatika, haere atu i tēnei whenua, hoki atu ki te whenua i whānau ai koe.’ "
14 Nā, ka whakahoki a Rahera rāua ko Rea, ka mea ki a ia, "Tērā atu anō ianei tētahi wāhi, tētahi taonga tupu rānei mō māua i roto i te whare o tō māua pāpā? 15 Kāhore ianei māua i te kīia e ia he wāhine kē noa atu? Kua hokona nei hoki māua e ia, kua pau rawa anō i a ia ā māua moni. 16 Mō tātou nei hoki, mō ā tātou tamariki ngā taonga katoa i tangohia nei e te Atua i tō māua pāpā. Nā, tēnā, meatia ngā mea katoa i kīia e te Atua ki a koe."
17 Nā, ka whakatika a Hākopa, ā, whakaekea ana e ia āna tamariki me āna wāhine ki runga ki ngā kāmera; 18 ā, kāwhakina atu ana e ia āna kararehe katoa, me ōna taonga katoa i whiwhi ai ia, ngā kararehe i whiwhi ai ia, i riro hoki i a ia i Paranārama, ā, haere ana ki a Īhaka, ki tōna pāpā, ki te whenua o Kanaana.
19 Nā, ko Rāpana kua riro ki te kutikuti i āna hipi; kātahi ka tāhaetia e Rahera ngā whakapakoko a tōna pāpā.
20 Nā, tahuti ana a Hākopa i a Rāpana Hīriani, kīhai hoki i whakaaturia tōna omanga ki a ia. 21 Nā, ka oma ia, me āna mea katoa; i whakatika ia, ka whiti i te awa, i ahu hoki tōna mata ki te maunga, ki Kireara.
22 Ā, i te toru o ngā rā ka kōrerotia ki a Rāpana, kua oma a Hākopa. 23 Nā, ka tango ia i ōna tēina hei hoa mōna, ā, ka whai i a ia, e whitu ngā rā ki te ara; ā, mau atu ia i a ia ki Maunga Kireara. 24 Nā, ka puta moemoeā te Atua ki a Rāpana Hīriani i te pō, ka mea ki a ia, "Kia tūpato kei kōrero koe ki a Hākopa, ahakoa pai, ahakoa kino."
25 Nā, ka mau a Hākopa i a Rāpana. Nā tērā kua whakatūria e Hākopa tōna tēneti ki te maunga. Heoi, whakatūria ana hoki e Rāpana rātou ko ōna tēina ki Maunga Kireara. 26 Nā, ka mea a Rāpana ki a Hākopa, "He mahi aha tāu, i tahuti mai nei koe i ahau, i kāhaki mai nei hoki i āku tamāhine, ānō he pārau nā te hoari? 27 He aha i hunā ai e koe tōu omanga, i tahuti mai ai i ahau? Ā, kīhai i kōrero mai ki ahau, kia tukua ai koe e ahau i runga i te hari, i ngā waiata, i te timipera, i te hāpa. 28 Kīhai anō ahau i tukua e koe kia kihi i āku tama, i āku tamāhine? He mahi pōauau tēnei mahi āu. 29 He kaha kei tōku ringa hei whakatupu kino i a koutou; otiia kua kōrero mai te Atua o tō koutou pāpā ki ahau inapō, kua mea mai, ‘Kia tūpato kei kōrero atu koe, ahakoa pai, ahakoa kino, ki a Hākopa.’ 30 Nā, ahakoa i whakamatea e koe tōu haere, nō te mea i koroa e koe te whare o tōu pāpā, he aha rā koe i tāhae ai i ōku atua?"
31 Nā, ka whakahoki a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, "Nō te mea hoki i wehi ahau; i mea hoki ahau, ‘Kei tangohia e koe āu tamāhine i ahau.’ 32 Ko te tangata e kitea e koe ōu atua i a ia, kaua ia e whakaorangia; tirohia iho e koe i te aroaro o ō tāua tēina ko ēhea mea āu kei ahau, ka tango atu ai māu." Kīhai hoki a Hākopa i mōhio, kua tāhaetia aua mea e Rahera.
33 Nā, ka haere a Rāpana ki te tēneti o Hākopa, ki te tēneti hoki o Rea, ki te tēneti anō hoki o ngā pononga wāhine tokorua; ā, kīhai i kitea. Ā, ka puta atu ia i te tēneti o Rea, ā, ka tomo atu ki te tēneti o Rahera. 34 Nā, tērā kua tīkina ngā whakapakoko e Rahera, kua whaongia ki roto ki te nohoanga kāmera, ā, nohoia iho e ia. Nā, poto katoa te tēneti te whāwhā e Rāpana, ā, kīhai i kitea.
35 Nā, ka mea ia ki tōna pāpā, "Kei riri mai tōku ariki mōku e kore e āhei te whakatika ake ki tōu aroaro; nō te mea ko tō te wāhine mate tēnei kei ahau." Nā, rapu noa ia, kīhai i kitea ngā whakapakoko.
36 Nā, ka riri a Hākopa, ka ngangare ki a Rāpana; ā, ka oho a Hākopa, ka mea ki a Rāpana, "He aha tōku hara? He aha tōku hē, i tākare ai koe ki te whai mai i ahau? 37 Kua whāwhākia nei e koe āku mea katoa, he aha te mea i kitea e koe o ngā mea katoa o tōu whare? Hōmai ki konei ki te aroaro o ōku tēina, o ōu tēina, mā rātou e whakariterite tā tāua whakawā.
38 "Ka rua tekau ēnei tau ōku ki a koe; kīhai i whānau whakatahe āu hipi, āu koati, kīhai anō i kainga e ahau ngā hipi toa o tāu kāhui. 39 Ko te mea i haea e ngā kīrehe mohoao kīhai i kawea e ahau ki a koe; nāku anō tēnā i whakautu; i rapu utu anō koe mō tēnā i tōku ringa, ahakoa mō te mea i tāhaetia i te awatea, mō te mea rānei i tāhaetia i te pō. 40 Ko tāku hanga tēnā: i te awatea i pau ahau i te matewai, i te pō i te huka; ā, tūrere ana te moe i ōku kanohi.
41 "Ka rua tekau ēnei tau ōku ki tōu whare; kotahi tekau mā whā ngā tau i mahi ai ahau ki a koe mō āu tamāhine tokorua, e ono tau hoki mō āu hipi; ā, ka tekau āu whakaputanga kētanga i ngā utu mōku. 42 Me i kāhore i tata mai ki ahau te Atua o tōku pāpā, te Atua o Āperahama, te wehi hoki o Īhaka, ina kua tonoa kautia mai ahau e koe. I kite mai te Atua i tōku tūkinotanga, i te mahi hoki a ōku ringa, i rīria ai koe e ia inapō."
43 Nā, ko te whakahokinga a Rāpana, ko te meatanga ki a Hākopa, "He tamāhine nāku ēnei tamāhine, he tamariki anō nāku ēnei tamariki, he kāhui anō hoki nāku ēnei kāhui, ā, ko ngā mea katoa e kite nei koe, nāku. Ā, he aha tāku e mea ai ākuanei ki ēnei tamāhine āku, ki a rāua tamariki rānei i whānau nei i a rāua? 44 Nā, tēnā, haere mai, kia whakarite kawenata tāua, a koe me ahau; ā, ka waiho hei kaiwhakaatu ki a tāua."
45 Nā, ka tīkina tētahi kōhatu e Hākopa, ā, whakaarahia ake e ia hei pou. 46 Ā, ka mea a Hākopa ki ōna tēina, "Kohia mai he kōhatu." Nā, ka tīkina atu e rātou ētahi kōhatu, ka hangā he pūranga. Ā, kai ana rātou ki reira ki runga ki te pūranga. 47 Ā, huaina iho taua mea e Rāpana ko Iekarahaharuta; nā Hākopa ia i hua ko Kareere.
48 Nā, ka mea a Rāpana, "Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga i tēnei rā ki a tāua." Nā reira i huaina ai tōna ingoa ko Kareere; 49 ko Mihipa hoki; i mea hoki ia, "Mā Ihowā e titiro mai ki a tāua, ina matara atu tāua i a tāua. 50 Ki te tūkino koe i āku tamāhine, ki te tango rānei i ētahi wāhine kē atu i āku tamāhine, kāhore he tangata i a tāua; kia mahara, hei kaititiro te Atua ki ahau, ki a koe."
51 I mea anō a Rāpana ki a Hākopa, "Titiro ki tēnei pūranga, ā, titiro hoki ki tēnei pou i waiho iho nei e ahau i waenganui i a tāua. 52 Hei kaiwhakaatu tēnei pūranga, hei kaiwhakaatu anō hoki tēnei pou, mōku kei haere ki tua atu o tēnei pūranga ki a koe, mōu hoki kei haere ake ki ahau ki tua o tēnei pūranga, o tēnei pou hoki, mō te kino. 53 Mā te Atua o Āperahama, mā te Atua hoki o Nahora, mā te Atua o tō rāua pāpā, e whakarite tā tāua whakawā."
Nā, ka oatitia e Hākopa te wehi o tōna pāpā, o Īhaka. 54 Nā, patua ana e Hākopa he patunga tapu ki runga ki te maunga, ā, karangatia ana e ia ōna tēina ki te kai taro. Nā, ka kai taro rātou, ā, ka moe ki te maunga.
55 Ā, ka maranga wawe a Rāpana i te ata, ka kihi i āna tama, i āna tamāhine, ka manaaki hoki i a rātou; nā, haere ana a Rāpana, hoki ana ki tōna wāhi.