1 But I make known to you, brethren, the glad tidings which I announced to you, which also ye received, in which also ye stand, 2 by which also ye are saved, (if ye hold fast the word which I announced to you as the glad tidings,) unless indeed ye have believed in vain. 3 For I delivered to you, in the first place, what also I had received, that Christ died for our sins, according to the scriptures; 4 and that he was buried; and that he was raised the third day, according to the scriptures; 5 and that he appeared to Cephas, then to the twelve. 6 Then he appeared to above five hundred brethren at once, of whom the most remain until now, but some also have fallen asleep. 7 Then he appeared to James; then to all the apostles; 8 and last of all, as to an abortion, he appeared to me also. 9 For I am the least of the apostles, who am not fit to be called apostle, because I have persecuted the assembly of God. 10 But by God’s grace I am what I am; and his grace, which was towards me, has not been vain; but I have laboured more abundantly than they all, but not I, but the grace of God which was with me. 11 Whether, therefore, I or they, thus we preach, and thus ye have believed.

12 Now if Christ is preached that he is raised from among the dead, how say some among you that there is not a resurrection of those that are dead? 13 But if there is not a resurrection of those that are dead, neither is Christ raised: 14 but if Christ is not raised, then, indeed, vain also is our preaching, and vain also your faith. 15 And we are found also false witnesses of God; for we have witnessed concerning God that he raised the Christ, whom he has not raised if indeed those that are dead are not raised. 16 For if those that are dead are not raised, neither is Christ raised; 17 but if Christ be not raised, your faith is vain; ye are yet in your sins. 18 Then indeed also those who have fallen asleep in Christ have perished. 19 If in this life only we have hope in Christ, we are the most miserable of all men.

20 (But now Christ is raised from among the dead, first-fruits of those fallen asleep. 21 For since by man came death, by man also resurrection of those that are dead. 22 For as in the Adam all die, thus also in the Christ all shall be made alive. 23 But each in his own rank: the first-fruits, Christ; then those that are the Christ’s at his coming. 24 Then the end, when he gives up the kingdom to him who is God and Father; when he shall have annulled all rule and all authority and power. 25 For he must reign until he put all enemies under his feet. 26 The last enemy that is annulled is death. 27 For he has put all things in subjection under his feet. But when he says that all things are put in subjection, it is evident that it is except him who put all things in subjection to him. 28 But when all things shall have been brought into subjection to him, then the Son also himself shall be placed in subjection to him who put all things in subjection to him, that God may be all in all.) 29 Since what shall the baptised for the dead do if those that are dead rise not at all? why also are they baptised for them? 30 Why do we also endanger ourselves every hour? 31 Daily I die, by your boasting which I have in Christ Jesus our Lord. 32 If, to speak after the manner of man, I have fought with beasts in Ephesus, what is the profit to me if those that are dead do not rise? let us eat and drink; for to-morrow we die. 33 Be not deceived: evil communications corrupt good manners. 34 Awake up righteously, and sin not; for some are ignorant of God: I speak to you as a matter of shame.

35 But some one will say, How are the dead raised? and with what body do they come? 36 Fool; what thou sowest is not quickened unless it die. 37 And what thou sowest, thou sowest not the body that shall be, but a bare grain: it may be of wheat, or some one of the rest: 38 and God gives to it a body as he has pleased, and to each of the seeds its own body. 39 Every flesh is not the same flesh, but one is of men, and another flesh of beasts, and another flesh of birds, and another of fishes. 40 And there are heavenly bodies, and earthly bodies: but different is the glory of the heavenly, different that of the earthly: 41 one the sun’s glory, and another the moon’s glory, and another the stars' glory; for star differs from star in glory. 42 Thus also is the resurrection of the dead. It is sown in corruption, it is raised in incorruptibility. 43 It is sown in dishonour, it is raised in glory. It is sown in weakness, it is raised in power. 44 It is sown a natural body, it is raised a spiritual body: if there is a natural body, there is also a spiritual one. 45 Thus also it is written, The first man Adam became a living soul; the last Adam a quickening spirit. 46 But that which is spiritual was not first, but that which is natural, then that which is spiritual: 47 the first man out of the earth, made of dust; the second man, out of heaven. 48 Such as he made of dust, such also those made of dust; and such as the heavenly one, such also the heavenly ones. 49 And as we have borne the image of the one made of dust, we shall bear also the image of the heavenly one. 50 But this I say, brethren, that flesh and blood cannot inherit God’s kingdom, nor does corruption inherit incorruptibility.

51 Behold, I tell you a mystery: We shall not all fall asleep, but we shall all be changed, 52 in an instant, in the twinkling of an eye, at the last trumpet; for the trumpet shall sound, and the dead shall be raised incorruptible, and we shall be changed. 53 For this corruptible must needs put on incorruptibility, and this mortal put on immortality. 54 But when this corruptible shall have put on incorruptibility, and this mortal shall have put on immortality, then shall come to pass the word written: Death has been swallowed up in victory. 55 Where, O death, is thy sting? where, O death, thy victory? 56 Now the sting of death is sin, and the power of sin the law; 57 but thanks to God, who gives us the victory by our Lord Jesus Christ.

58 So then, my beloved brethren, be firm, immovable, abounding always in the work of the Lord, knowing that your toil is not in vain in the Lord.

1 Vennad ja õed, ma tuletan teile meelde evangeeliumi, mida ma teile kuulutasin, mille te vastu võtsite, milles te olete püsinud 2 ja mille läbi teid ka päästetakse, kui te hoiate kinni sellest, mida ma teile kuulutasin, ega ole saanud usklikuks asjata. 3 Sest ma olen eelkõige teile edasi andnud, mida ma ise olen vastu võtnud:

Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud Pühakirjas; 4 ta maeti maha ja äratati üles kolmandal päeval vastavalt Pühakirjale; 5 ta ilmus Keefasele ja siis kaheteistkümnele; 6 seejärel ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest enamik on tänini meiega, aga mõned on läinud magama; 7 seejärel ilmus ta Jaakobusele, siis kõigile apostlitele; 8 kõige viimaks ilmus ta minule kui äbarikule.

9 Mina ju olen apostlite seas vähim, ma ei vääri apostli nime, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust. 10 Ent Jumala armust olen ma see, kes ma olen. Tema arm minu vastu ei ole läinud tühja. Ma olen näinud palju rohkem vaeva kui kõik teised apostlid – õieti mitte mina, vaid minuga olev Jumala arm. 11 Nii ei olegi tähtis, kas tegin midagi mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.

12 Aga kui Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast väidavad, et surnute ülestõusmist ei olegi? 13 Kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ju ka Kristust üles äratatud! 14 Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on järelikult meie kuulutus mõttetu ja mõttetu ka teie usk. 15 Pealegi me osutuksime Jumala valetunnistajateks, kuna oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda ta ei ole äratanud, kui surnuid tegelikult üles ei äratata. 16 Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud. 17 Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk kasutu: te olete seniajani oma pattudes! 18 Samuti on siis hukatusse läinud Kristuses surnud inimesed. 19 Ja kui meie oleme ainult selles elus lootnud Kristusele, siis me oleme kõigist haletsusväärsemad.

20 Kuid tegelikult on Kristus üles äratatud surnuist. Tema on esimene viljavihk eelseisvast suurest lõikusest, surnute ülestõusmisest. 21 Et surm on tulnud maailma inimese kaudu, tuleb ka surnuist ülestõusmine inimese kaudu. 22 Sest nii nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses. 23 Ja selline on ülestõusmise järjekord: esmalt Kristus, seejärel Kristuse omad tema tagasitulekul. 24 Siis tuleb lõpp, mil ta annab Kuningriigi üle Jumalale Isale, olles hävitanud iga valitsuse, võimu ja väe. 25 Sest tema peab valitsema kuningana niikaua, kuni kõik vaenlased on heidetud ta jalge alla. 26 Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.

27 Sest „ta on kõik alistanud tema jalge alla". Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, on selge, et see ei hõlma Jumalat ennast, kes kõik Kristusele alistas. 28 Aga kui kõik temale on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes kõik temale on alistanud. Et Jumal oleks kõik kõigis.

29 Mis mõtet muidu oleks nende tegevusel, kes lasevad end surnute eest ristida? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida nende eest?

30 Ja milleks meie ennast aina ohtu seame? 31 Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. 32 Kui ma võitleksin Efesoses metsloomade vastu inimliku lootusega, mis kasu ma siis sellest saaksin? Kui surnuid üles ei äratata:

„siis söögem ja joogem,

sest homme me sureme nagunii."

33 Ärge laske ennast eksitada – „halb seltskond rikub head kombed". 34 Tulge mõistusele ja ärge tehke pattu! Mõned teie seast ei taipa küll midagi Jumalast! Seda ma ütlen teile häbiks.

35 Kuid keegi võib küsida: „Kuidas surnud üles äratatakse? Missuguse ihuga nad tulevad?" 36 Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see ei sure. 37 Sa ei külva seda ihu, mis sealt hiljem tuleb, vaid pelgalt seemne, olgu siis nisu või midagi muud. 38 Jumal annab talle sellise ihu, nagu tema on otsustanud, igale seemnele erisuguse ihu. 39 Ka liha ei ole kõik ühesugune: inimeste, loomade, lindude ja kalade liha on ju erinev. 40 On taevalikke ihusid ja on maapealseid ihusid, ent taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma. 41 Erinev on päikese kirkus, erinev kuu kirkus ja erinev tähtede kirkus. Ka üks täht erineb teisest kirkuse poolest.

42 Samuti on lugu surnute ülestõusmisega. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles. 43 Autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles. Nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles. 44 Maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles.

Sest kui on olemas maine ihu, on ka vaimne ihu. 45 Nii nagu on kirjutatud: „Esimene inimene, Aadam, sai elavaks hingeks," kuid viimne Aadam sai elu andvaks vaimuks. 46 Nii ei ole esmalt vaimne, vaid maine; seejärel alles tuleb vaimne. 47 Esimene inimene oli maast võetud ja muldne, teine inimene oli taevast. 48 Selline nagu oli muldne, on kõik muldsed; selline nagu oli taevane, on kõik taevased. 49 Ja nii nagu me oleme sarnanenud muldsega, sarnaneme üks kord ka taevasega.

50 Kuid seda ma ütlen, vennad ja õed, et liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust. 51 Kuulge, ma avaldan teile saladuse: meie kõik ei sure, aga meid kõiki muudetakse, 52 ühe hetkega, silmapilkselt, viimse pasuna hüüdes. Sest kui pasun hüüab, äratatakse surnud üles kadumatutena ja ka meid muudetakse. 53 Kaduv peab ju riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. 54 Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide, mis on kirjutatud:

„Surm on hävitatud, võit on käes!

55 Surm, kus on su võit?

Surm, kus on su astel?"

56 Aga surma astel on patt ja patu vägi on Seadus. 57 Kuid tänu Jumalale, kes meile annab võidu meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

58 Seepärast, mu armsad vennad ja õed, olge kindlameelsed ja kõigutamatud! Tehke aina innukamalt Issanda tööd, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu.