1 Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda kutsuti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen (kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega) ja Saulus.

2 Kui nad olid parasjagu Issandat teenimas ja paastumas, ütles Püha Vaim: „Eraldage minule Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!" 3 Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.

4 Kui Püha Vaim oli nad teele läkitanud, tulid nad kahekesi Seleukeiasse ja purjetasid Küprosele. 5 Ja kui nad jõudsid Salamisesse, kuulutasid nad Jumala sõna juudi sünagoogides. Neil oli ka Johannes abiliseks.

6 Nad käisid läbi terve saare Pafosest saadik. Seal kohtasid nad juudi nõida ja valeprohvetit, Barjeesus nimi, 7 kes oli prokonsul Sergius Pauluse saatja. Prokonsul, terane mees, kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde, sest ta soovis kuulata Jumala sõna. 8 Aga nõid Elümas (sest seda tema nimi tähendab) oli nende vastu ja püüdis prokonsulit usust kõrvale kallutada. 9 Aga Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teravalt Elümase peale ja ütles: 10 „Sa oled kuradi poeg ja kõige õiguse vaenlane! Sa oled täis valet ja kõiksugu trikke. Kas sa kunagi ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast? 11 Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb sinu peale. Sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!"

Otsekohe langes tema peale udu ja pimedus, ja ta kobas enda ümber, otsides talutajaid. 12 Kui prokonsul nägi, mis juhtus, uskus ta ja oli hämmastunud Issanda õpetusest.

13 Paulus ja tema kaaslased purjetasid edasi Pafosest Pergesse Pamfüülias, kus Johannes lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma. 14 Aga nemad läksid Pergest edasi Pisiidia Antiookiasse. Hingamispäeval nad läksid sünagoogi ja istusid maha. 15 Pärast Seaduse ja Prohvetite ettelugemist saatsid sünagoogi juhid neile sõna: „Mehed-vennad, kui teil on julgustav sõnum rahva jaoks, siis öelge!"

16 Siis tõusis Paulus püsti, viipas käega ja ütles: „Iisraeli mehed ja teie, kes te kardate Jumalat, kuulge! 17 Iisraeli rahva Jumal valis meie isad ja tõstis üles selle rahva, kui nad Egiptuses elasid, ja tõi nad sealt välja kõrgele tõstetud käsivarrega; 18 ja neljakümne aasta jooksul ta talus nende käitumist kõrbes; 19 ja ta hävitas seitse rahvast Kaananimaal ja andis nende maa oma rahvale pärandiks. 20 Kõik see võttis umbes nelisada viiskümmend aastat.

Ja pärast seda andis Jumal neile kohtumõistjaid prohvet Saamueli ajani.

21 Ja seejärel nad palusid endale kuningat, ja Jumal andis neile neljakümneks aastaks Sauli, Kishi poja Benjamini suguvõsast. 22 Pärast Sauli eemaldamist tõstis ta neile kuningaks Taaveti. Tema kohta ta tunnistas: „Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, minu südame järgi mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda."

23 Sellesama mehe järeltulijate hulgast on Jumal oma tõotust mööda tõstnud Jeesuse Iisraelile Päästjaks. 24 Enne Jeesuse tulekut kuulutas Johannes meeleparanduse ristimist kogu Iisraeli rahvale. 25 Kui Johannes oli oma tööd lõpetamas, ütles ta: „Mina ei ole see, kelle teie arvate minu olevat. Pärast mind tuleb tema, kelle sandaale ei ole mina väärt lahti siduma."

26 Mehed-vennad, Aabrahami soo lapsed, ja need teie hulgas, kes Jumalat kardavad: meile on läkitatud see päästesõna. 27 Sest Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad ei tundnud teda ära, ja saatsid nõnda oma kohtuotsusega täide prohvetite ütlused, mida igal hingamispäeval loetakse. 28 Ja ühtegi surmasüüd leidmata palusid nad Pilaatust, et ta hukataks. 29 Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis temast oli kirjutatud, võtsid nad ta ristipuult maha ja panid hauda. 30 Jumal aga äratas ta surnuist üles. 31 Ja tema ilmus palju päevi neile, kes temaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma. Needsamad on nüüd tema tunnistajad rahva ees.

32 Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, 33 et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud:

„Sina oled minu Poeg,

täna ma sünnitasin sinu."

34 Et Jumal tema on surnuist üles äratanud, nii et tal iialgi ei ole tarvis kõduneda, sellest on ta öelnud nõnda:

„Mina täidan teile need Taavetile antud pühad ja kindlad tõotused!"

35 Sellepärast ta ütleb ka teises paigas:

„Sina ei lase oma Pühal näha kõdunemist!"

36 Kui Taavet oli täitnud oma sugupõlve ajal Jumala eesmärgi, uinus ta magama ja maeti oma esivanemate juurde ning ta ihu kõdunes. 37 Aga see, kelle Jumal on üles äratanud, ei kõdunenud.

38 Seepärast, mehed-vennad, olgu teile teada, et tema kaudu kuulutatakse teile teie pattude andeksandmist, 39 ja et igaüks, kes usub, mõistetakse õigeks tema sees kõigest sellest, millest te ei võinud õigeks saada Moosese käsuõpetuse kaudu. 40 Vaadake siis, et teile ei juhtuks, mis on öeldud prohvetite kirjades:

41 „Vaadake, te põlastajad,

ja imestage ja hävige.

Sest ma teen ühe teo teie päevil,

teo, mida te ei usuks,

kui keegi seda teile jutustaks." "

42 Aga kui juudid olid sünagoogist lahkumas, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima. 43 Kui kogudus sünagoogist lahkus, järgis palju juute ja juudiusku pöördunud jumalakartlikke Paulust ja Barnabast, kes nendega kõnelesid ja kutsusid neid jääma Jumala armusse.

44 Järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama. 45 Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.

46 Paulus ja Barnabas aga vastasid neile julgelt: „Meie pidime kõnelema Jumala sõna esmalt teile. Aga kuna teie lükkasite selle tagasi ega arva end igavest elu väärivat, siis me pöördume nüüd teiste rahvaste poole.

47 Sest nõnda on Issand meid käskinud:

„Ma olen pannud sind rahvastele valguseks,

et sa oleksid päästeks maailma otsani." "

48 Seda kuuldes mittejuudid rõõmustasid ja ülistasid Issanda sõna ja said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.

49 Ja Issanda sõna levis kogu piirkonnas. 50 Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna tähtsaid mehi, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning ajasid nad välja oma piirkonnast. 51 Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni. 52 Aga jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.

1 Havia na *At 11.26igreja de *At 11.19Antioquia *At 11.27;15.32;1Co 14.29,32,37; cp.At 19.6;21.9;1Co 11.4s.;13.2,8s.profetas e *1Co 12.28s.;Ef 4.11; cp.Rm 12.6s.;Tg 3.1doutores: *At 12.25; vd.4.36Barnabé, Simão, que tinha por sobrenome Níger, Lúcio de *Mt 27.32;At 11.20Cirene, Manaém, colaço de *Mt 14.1Herodes, o tetrarca, e Saulo. 2 Enquanto eles ministravam perante o Senhor e jejuavam, disse-lhes *At 8.29;At 13.4o Espírito Santo: Separai-me a Barnabé e a Saulo *cp.At 9.15para a obra a que os tenho chamado. 3 Então, depois que jejuaram, *At 1.24oraram, e *At 6.6lhes impuseram as mãos, *cp.At 14.26;At 13.4os despediram.

4 Eles, pois, *At 13.2s.enviados pelo Espírito Santo, desceram a Selêucia, e dali navegaram para *At 4.36Chipre, 5 e, chegados a Salamina, anunciavam a palavra de Deus nas *At 9.20;At 13.14sinagogas dos judeus; e também tinham *At 12.12João como ajudante. 6 Havendo atravessado toda a ilha até Pafos, acharam um judeu chamado Barjesus, *cp.At 8.9mago, *Mt 7.15falso profeta, 7 que estava com *At 13.8,12;At 18.12;19.38o procônsul Sérgio Paulo, varão sensato. Este, tendo chamado a Barnabé e a Saulo, mostrou desejo de ouvir a palavra de Deus. 8 Mas Elimas, o mago (porque assim se interpreta o seu nome), opunha-se-lhes, procurando desviar *At 6.7da fé o procônsul. 9 Mas Saulo, também chamado Paulo, *At 4.8; vd.2.4cheio do Espírito de Deus, fixando nele os olhos, 10 disse: Ó *Mt 13.38; cp.Jo 8.44filho do Diabo, cheio de todo o engano e de toda a malícia, inimigo de toda a justiça, não cessarás tu de perverter *Os 14.9; cp.2Pe 2.15os caminhos retos do Senhor? 11 Agora, eis *Êx 9.3;1Sm 5.6s.;Sl 32.4; cp.Jó 19.21;Hb 10.31a mão do Senhor sobre ti, e ficarás cego, não vendo o sol por algum tempo. No mesmo instante, caiu sobre ele uma névoa e trevas, e, andando à roda, procurava quem o guiasse pela mão. 12 Então, o procônsul, vendo o que havia acontecido, creu, maravilhando-se *cp.At 13.49;At 8.25;15.35s.;19.10,20da doutrina do Senhor.

13 Tendo Paulo e seus companheiros navegado de *At 13.6Pafos, foram a *At 14.25Perge na *At 2.10;14.24;15.38;27.5Panfília; João, porém, apartando-se deles, voltou a Jerusalém. 14 Mas eles, passando de Perge, foram a *At 14.19,21;2Tm 3.11Antioquia da *At 14.24Pisídia e, entrando na *At 9.20;At 13.5sinagoga *At 13.42,44;At 16.13;18.4; cp.17.2no dia de sábado, sentaram-se. 15 Depois da *At 15.21; cp.2Co 3.14s.leitura da lei e *At 13.27dos profetas, *Mc 5.22os chefes da sinagoga mandaram-lhes dizer: Irmãos, se tendes alguma palavra de exortação ao povo, dizei-a. 16 Paulo, levantando-se e *At 12.17acenando com a mão, disse:

Israelitas *cp.At 10.2;At 13.26e vós que temeis a Deus, ouvi: 17 O Deus deste povo de Israel *Dt 7.6-8;Êx 6.1,6;13.14,16;At 7.17ss.escolheu nossos pais, e exaltou a este povo no tempo em que habitou a terra do Egito, donde os tirou com braço excelso, 18 e suportou-lhes os maus costumes *Dt 1.31;Dt 9.7no deserto por espaço de quase *At 7.36quarenta anos; 19 *At 7.45e, havendo destruído *Dt 7.1sete nações na terra de Canaã, *Js 19.51;Sl 78.55deu-lhes esta terra por herança *cp.Jz 11.26;1Rs 6.1durante cerca de quatrocentos e cinquenta anos. 20 Depois disso, *Jz 2.16deu-lhes juízes, até *At 3.24o profeta Samuel. 21 Em seguida, eles *1Sm 8.5pediram rei, e Deus por quarenta anos lhes deu a *1Sm 10.1;9.1s.Saul, filho de Quis, da tribo de Benjamim; 22 e, *1Sm 15.23,26,28;16.1,13tendo deposto a este, elevou-lhes Davi como rei, ao qual também, dando testemunho, disse: *cp.At 7.46;1Sm 13.14;Sl 89.20Achei a Davi, filho de Jessé, homem segundo o meu coração, e ele fará todas as minhas vontades. 23 *Mt 1.1Da descendência deste, *cp.At 13.32s.conforme a promessa, trouxe Deus a Israel um *Lc 2.11;Jo 4.42Salvador, que é Jesus, 24 havendo *Mc 1.1-4; cp.At 1.22;19.4João primeiro pregado, antes da vinda dele, o batismo de arrependimento a todo o povo de Israel. 25 Quando João *At 20.24completava a sua carreira, *Jo 1.20,27; cp.Mt 3.11;Mc 1.7;Lc 3.16dizia: Eu não sou o que vós supondes; mas após mim vem aquele de cujos pés não sou digno de desatar as sandálias. 26 Irmãos, descendência de Abraão, e os que entre vós temem a Deus, a nós foi enviada a palavra *At 28.28; cp.5.20;4.12;At 13.46;Jo 6.68dessa salvação. 27 Pois os que habitavam em Jerusalém e os *Lc 23.13seus magistrados, *At 3.17não conhecendo a Jesus nem os ensinos *Lc 24.27dos profetas que *At 13.15se leem cada sábado, condenando-o, cumpriram as profecias; 28 e, se bem que não achassem causa alguma de morte, *At 3.14pediram a Pilatos que o fizesse morrer. 29 Quando tinham *cp.At 26.22cumprido tudo o que dele estava escrito, *cp.Lc 23.53tirando-o do *At 5.30madeiro, puseram-no em um túmulo. 30 Mas Deus *At 13.33-34,37;At 2.24o ressuscitou dentre os mortos; 31 e ele foi visto muitos dias por aqueles que com ele subiram da *At 1.11Galileia a Jerusalém, os quais agora são *Lc 24.48as suas testemunhas para com o povo. 32 *At 5.42;14.15Nós vos anunciamos as boas-novas *At 26.6; cp.At 13.23;Rm 1.2;4.13;9.4da promessa feita a nossos pais, 33 como Deus a cumpriu plenamente a nossos filhos, suscitando a Jesus, como também está escrito no Salmo segundo: *Sl 2.7Tu és meu Filho, eu, hoje, te gerei. 34 Que o ressuscitou dentre os mortos para nunca mais tornar à corrupção, ele o disse desta maneira: *Is 55.3Dar-vos-ei as santas e firmes coisas prometidas a Davi. 35 Por isso, também diz em outro Salmo: *At 2.27;Sl 16.10Não permitirás que o teu Santo experimente corrupção. 36 Na verdade, tendo *At 2.29Davi no seu tempo servido ao *cp.At 13.22;20.27conselho de Deus, *At 8.1;1Rs 2.10adormeceu e foi reunido a seus pais e experimentou corrupção; 37 porém aquele que Deus *At 13.33-34;At 2.24ressuscitou dentre os mortos não experimentou corrupção. 38 Seja-vos, pois, notório, irmãos, que *Lc 24.47; cp.At 2.38por este se vos anuncia remissão de pecados; 39 e de tudo aquilo de que não pudestes ser justificados pela Lei de Moisés, por este *Rm 3.28;10.4;At 10.43é justificado todo o que crê. 40 Guardai-vos, pois, de que não venha sobre vós o que foi dito *Hc 1.5;Jo 6.45; cp.At 7.42;Lc 24.44nos profetas:

41 Vede, ó desprezadores, maravilhai-vos e desaparecei,

porque eu faço uma obra nos vossos dias,

obra que de modo algum crereis, ainda que alguém vo-la refira.

42 Ao saírem eles, rogaram-lhes que no *At 13.14 próximo sábado se lhes repetissem essas palavras. 43 Despedida a sinagoga, muitos judeus e *Mt 23.15prosélitos *At 13.50;At 17.4,17; cp.16.14;18.7devotos seguiram a Paulo e Barnabé, e estes, falando-lhes, persuadiram-nos a perseverar *At 11.23na graça de Deus.

44 No *At 13.14sábado seguinte, reuniu-se quase a cidade toda para ouvir a palavra de Deus. 45 Mas *At 13.50;At 14.2,4,5,19;1Ts 2.16os judeus, vendo a multidão, encheram-se de inveja e, blasfemando, contradiziam o que Paulo falava. 46 Paulo e Barnabé, falando ousadamente, disseram: Era a vós que se devia *At 3.26; cp.At 13.5,14;At 9.20falar primeiramente a palavra de Deus; mas, visto que a rejeitais e vos julgais indignos da vida eterna, eis que nos *At 18.6;22.21;26.20;28.28; cp.19.9;9.15viramos para os gentios. 47 Pois assim no-lo ordenou o Senhor:

*Lc 2.32;Is 49.6Eu te tenho posto para luz dos gentios,

a fim de que sejas para salvação até os confins da terra.

48 Os gentios, ouvindo isso, regozijavam-se e glorificavam *cp.At 13.12a palavra do Senhor, e creram todos os que estavam *Rm 8.28ss.;Ef 1.4-5,11destinados para a vida eterna. 49 E divulgava-se a palavra do Senhor por toda aquela região. 50 Mas *At 13.45;At 14.2,4,5,19;1Ts 2.16os judeus instigaram *At 13.43;At 17.4,17; cp.16.14;18.7as mulheres devotas de *Mc 15.43alta posição e os principais da cidade, e excitaram uma perseguição contra Paulo e Barnabé, e expulsaram-nos do seu território. 51 *Mt 10.14; cp.At 18.6Mas, havendo estes sacudido contra aqueles o pó de seus pés, foram a *At 14.1,19,21;16.2;2Tm 3.11Icônio, 52 e os discípulos estavam *cp.At 2.4cheios de gozo e do Espírito Santo.