1 Kui rahutused olid lõppenud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja olles neid julgustanud, jättis ta nendega hüvasti ning asus teele Makedooniasse. 2 Ta käis läbi selle piirkonna, rääkis inimestele palju julgustavaid sõnu ja jõudis lõpuks Kreekasse. 3 Ta jäi sinna kolmeks kuuks. Kuna juudid kavandasid tema vastu kurja samal ajal, kui tema valmistus purjetama Süüriasse, otsustas ta tagasi pöörduda Makedoonia kaudu. 4 Temaga koos olid Soopatros, Pürrose poeg Bereast, Aristarhos ja Sekundus Tessaloonikast, Gaius Derbest, samuti Timoteos, ning Tühhikos ja Trofimos Aasia maakonnast. 5 Need mehed läksid ette ja ootasid meid Troases. 6 Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade pühi Filippist ära ja ühinesime teistega viis päeva hiljem Troases. Me jäime sinna seitsmeks päevaks.

7 Nädala esimesel päeval me kogunesime leiba murdma. Paulus kõneles inimestele. Ja kuna ta plaanis järgmisel päeval lahkuda, jätkas ta kõnelemist südaööni. 8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime. 9 Aknal istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus rääkis ja rääkis. Kui ta oli sügavalt magama jäänud, kukkus ta kolmandalt korruselt alla ja kui ta üles tõsteti, oli ta surnud. 10 Paulus läks alla, heitis ennast noormehe peale ja haaras ta ümbert kinni. „Ärge kartke," ütles ta, „ta on elus!" 11 Siis ta läks üles, murdis leiba ja sõi. Kui ta oli kõnelnud kaua, kuni koiduni, ta lahkus. 12 Aga rahvas viis noormehe koju elusana ja tundis suurt lohutust.

13 Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse peale võtma. Ta oli niiviisi korraldanud, sest ta tahtis sinna jalgsi tulla. 14 Kui ta meiega Assoses kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse. 15 Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saare lähedale. Teisel päeval aga purjetasime Samose saarele ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse. 16 Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et mitte Aasia provintsis aega viita, sest ta kiirustas, et kui vähegi võimalik, nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.

17 Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde. 18 Kui nad saabusid, ütles ta neile:

„Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasia maakonda saabusin, ma kogu selle aja teie juures olen elanud. 19 Ma teenisin Issandat suure alandlikkusega ja pisaratega ja ränkade katsumustega juutide kurjade vastuplaanide keskel. 20 Te teate, et ma pole kõhelnud teile kuulutada ühtki asja, mis võiks teile kasulik olla, vaid olen õpetanud avalikult ja majast majja käies. 21 Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele, et nad peavad meeleparanduseks pöörduma Jumala poole ja uskuma Issandasse Jeesusesse.

22 Ja nüüd lähen ma Vaimust ajendatuna Jeruusalemma ega tea, mis minuga seal võib juhtuda. 23 Tean ainult seda, mida Püha Vaim igas linnas hoiatab ja ütleb, et vangistused ja raskused ootavad mind. 24 Siiski ma ei pea oma elu endale kalliks. Minu ainus eesmärk on lõpetada võidujooks ja täita ülesanne, mille Issand Jeesus on mulle andnud: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.

25 Ma tean, et mitte keegi teist, kelle hulgas ma olen kuningriiki kuulutanud, ei näe mind enam kunagi. 26 Seetõttu tunnistan ma teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest. 27 Sest ma pole kartnud teile kuulutada kogu Jumala tahet. 28 Sellepärast pange tähele iseennast ja kõike karja, mille ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud. Olge karjased Jumala kogudusele, mille ta on saanud iseenese vere läbi. 29 Ma tean, et pärast minu lahkumist tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa. 30 Isegi teie eneste seast tõusevad mehed ja moonutavad tõde, et meelitada jüngreid eneste järele. 31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.

32 Nüüd ma jätan teid Jumala ja tema armusõna hooleks; tema ehitab teid üles ja annab teile pärandi kõigi pühitsetute seas. 33 Kellegi hõbedat ega kulda ega rõivaid ei ole ma kadestanud. 34 Te teate, et need mu käed on teinud tööd ja teeninud minule ja minu kaaslastele seda, mis vajalik. 35 Kõiges, mida ma tegin, näitasin teile, et sellise raske tööga peame aitama nõrgemaid, pidades meeles sõnu, mida Issand Jeesus ise ütles: „Õndsam on anda kui võtta!" "

36 Kui Paulus oli kõne lõpetanud, põlvitas ta nende kõikidega maha ja palvetas. 37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja kallistasid Paulust ja andsid talle suud. 38 Kõige rohkem kurvastas neid väide, et nad ei näe tema nägu enam kunagi. Siis saatsid nad ta laevale.

1 Depois de cessar o tumulto, Paulo mandou chamar os *At 11.26discípulos, e, tendo-os exortado, despediu-se, e partiu para a *At 16.9;At 20.3Macedônia. 2 Depois de haver atravessado aquelas regiões e feito muitas exortações, foi a Grécia 3 e, passados três meses, determinou voltar pela *At 16.9;At 20.1Macedônia, por terem os judeus armado uma *At 9.24;At 20.19cilada contra ele, quando ia a embarcar para a *Mt 4.24Síria. 4 Acompanharam-no Sópatro, de *At 17.10Bereia, filho de Pirro, e, dos de *cp.At 17.1Tessalônica, *At 19.29Aristarco e Secundo, e *At 19.29Gaio, de *At 14.6Derbe, e *At 16.1Timóteo, e dos da *At 16.6;At 20.16,18Ásia, *Ef 6.21;Cl 4.7;2Tm 4.12;Tt 3.12Tíquico e *At 21.29;2Tm 4.20Trófimo; 5 estes, porém, foram adiante e esperavam-*At 20.5-15;At 16.10nos em *At 16.8Trôade. 6 Nós, depois dos *At 12.3dias dos Pães Asmos, navegamos de *At 16.12Filipos e, em cinco dias, fomos ter com eles em Trôade, onde nos demoramos sete dias.

7 No *1Co 16.2; cp.Ap 1.10primeiro dia da semana, estando nós reunidos para *At 2.42;At 20.11partir o pão, Paulo, que havia de sair no dia seguinte, discutia com eles e prolongou o seu discurso até a meia-noite. 8 Havia muitas *Mt 25.1lâmpadas no *At 1.13cenáculo onde nos achávamos reunidos. 9 Um moço chamado Êutico, que estava sentado na janela, adormecendo profundamente enquanto Paulo prolongava mais o seu discurso, vencido pelo sono, caiu do terceiro andar abaixo e foi levantado morto. 10 Descendo Paulo, *cp.1Rs 17.21;2Rs 4.34debruçou-se sobre ele e, abraçando-o, *cp.Mt 9.23s.;Mc 5.39disse: Não façais alvoroço, pois a sua alma está nele. 11 Então, subiu, partiu o pão e comeu, e falou-lhes largamente até o romper do dia; e assim se retirou. 12 Levaram o moço vivo e ficaram muito consolados.

13 *At 20.5-15;At 16.10Nós, porém, tendo ido adiante a tomar a embarcação, navegamos para Assôs, com o intuito de ali receber a Paulo; pois assim tinha disposto, tencionando ele mesmo ir por terra. 14 Quando nos alcançou em Assôs, recebemo-lo a bordo e fomos a Mitilene; 15 e, navegando dali, chegamos no dia seguinte em frente a Quios; no outro, tocamos em Samos; e, um dia depois, viemos a *At 20.17;2Tm 4.20Mileto. 16 Paulo havia determinado não tocar em *At 18.19Éfeso, para não se demorar na *At 16.6;At 20.4,18Ásia; pois apressava-se para *At 19.21;At 20.22; cp.At 20.6;1Co 16.8estar em Jerusalém *At 2.1no dia de Pentecostes, se possível lhe fosse.

17 De Mileto mandou a Éfeso chamar os *At 11.30presbíteros da igreja. 18 Quando eles chegaram, disse-lhes:

Vós sabeis como me tenho portado convosco sempre, *At 18.19;19.1,10; cp.19.4,16desde o primeiro dia em que entrei na Ásia, 19 servindo ao Senhor com toda a humildade, com lágrimas e com provações que me sobrevieram pelas *At 20.3ciladas dos judeus; 20 como *At 20.27não me esquivei de vos anunciar coisa alguma que era proveitosa e de vo-la ensinar publicamente e de casa em casa, 21 *At 18.5;Lc 16.28; cp.At 20.23-24testificando tanto a judeus como a gregos o *At 2.38; cp.11.18;26.20arrependimento para com Deus e a *At 24.24;26.18;Ef 1.15;Cl 2.5;Fm 5fé em nosso Senhor Jesus. 22 Agora, eis que, constrangido no meu espírito, *At 20.16; cp.At 17.16vou a Jerusalém, não sabendo o que ali me acontecerá, 23 senão que o *At 8.29Espírito Santo me testifica, de cidade em cidade, que me esperam *At 9.16;21.33cadeias e tribulações. 24 Porém *At 21.13não tenho a minha vida como coisa preciosa a mim mesmo, contanto que *At 13.25complete a minha carreira e *cp.At 1.17o ministério que recebi do Senhor Jesus, para dar testemunho do evangelho da *At 11.23;At 20.32graça de Deus. 25 Agora, eu sei que todos vós, por entre os quais passei *At 28.31; cp.Mt 4.23proclamando o reino, não vereis mais a minha face. 26 Portanto, vos protesto hoje que *At 18.6estou limpo do sangue de todos; 27 pois *At 20.20não me esquivei de vos anunciar todo o *At 13.36conselho de Deus. 28 Atendei por vós e por todo o *At 20.29;Lc 12.32;1Pe 5.2s.; cp.Jo 21.15-17rebanho sobre o qual o Espírito Santo vos constituiu bispos, para apascentardes a *Mt 16.18;Rm 16.16; cp.1Co 10.32igreja de Deus, a qual *Ef 1.7,14;Tt 2.14;1Pe 1.19;2.9;Ap 5.9ele adquiriu com seu próprio sangue. 29 Eu sei que, depois da minha partida, virão a vós *Ez 22.27;Mt 7.15lobos ferozes, que não pouparão o rebanho, 30 e, que dentre vós mesmos, surgirão homens, falando coisas perversas para atrair os *At 11.26discípulos após si. 31 Portanto, vigiai, lembrando-vos que por *cp.At 19.1,8,10;24.17três anos, não cessei noite e dia de admoestar a cada um de vós *At 20.19com lágrimas. 32 Agora, vos *At 14.23encomendo a Deus e *At 14.3; cp.At 20.24à palavra da sua graça, àquele que é poderoso para vos *cp.At 9.31edificar e *At 26.18;Ef 1.14;5.5;Cl 1.12;3.24;Hb 9.15;1Pe 1.4dar herança entre todos os que são santificados. 33 De ninguém *cp.1Co 9.4-18;2Co 11.7-12;12.14-18;1Ts 2.5s.cobicei prata, nem ouro, nem vestes; 34 vós mesmos sabeis que *At 18.3estas mãos proveram as minhas necessidades e *At 19.22as dos que estavam comigo. 35 Em tudo vos dei o exemplo de que, assim trabalhando, é necessário socorrer os fracos e vos lembrar das palavras do Senhor Jesus, porquanto ele mesmo disse: Coisa mais bem-aventurada é dar do que receber.

36 Tendo dito essas coisas, *At 9.40;21.5;Lc 22.41ajoelhando-se, orou com todos eles. 37 Houve grande pranto entre todos e, *Lc 15.20lançando-se ao pescoço de Paulo, beijavam-no, 38 entristecendo-se, sobretudo, *At 20.25por haver ele dito que não veriam mais a sua face. E *At 15.3eles o acompanharam até o navio.