1 Y SE llegaban á él todos 15.1 Mt. 18.17.los publicanos y pecadores á oirle.
2 Y 15.2 cp. 19.7.murmuraban los Fariseos y los escribas, diciendo: Este á los pecadores recibe, y con ellos come.
3 Y él les propuso esta parábola, diciendo:
4 ¿Qué hombre de vosotros, 15.4 Mt. 18.12-14.teniendo cien ovejas, 15.4 Ex. 34.6,11,12,16.si perdiere una de ellas, no deja las noventa y nueve en el desierto, y 15.4 Mt. 23.12.va á la que se perdió, hasta que la halle?
1 La oveja perdida, la dracma,
2 y el hijo pródigo.
5 Y hallada, 15.5 Is. 40.11.la pone sobre sus hombros gozoso:
6 Y viniendo á casa, junta á los amigos y á los vecinos, diciéndoles: Dadme el parabién, porque he hallado mi oveja que se había perdido.
7 Os digo, que así habrá más gozo en el cielo de un pecador que se arrepiente, que de noventa y nueve justos, que no necesitan arrepentimiento.
8 ¿O qué mujer que tiene diez dracmas, si perdiere una dracma, no enciende el candil, y barre la casa, y busca con diligencia hasta hallarla?
9 Y cuando la hubiere hallado, junta las amigas y las vecinas, diciendo: Dadme el parabién, porque he hallado la dracma que había perdido.
10 Así os digo que hay gozo delante de 15.10 Mt. 18.10.los ángeles de Dios por un pecador que se arrepiente.
11 Y dijo: Un hombre tenía dos hijos;
12 Y el menor de ellos dijo á su padre: Padre, dame la 15.12 Dt. 21.17.parte de la hacienda que me pertenece: y les repartió la hacienda.
13 Y no muchos días después, juntándolo todo el hijo menor, partió lejos á una provincia apartada; y allí desperdició su hacienda viviendo perdidamente.
14 Y cuando todo lo hubo malgastado, vino una grande hambre en aquella provincia, y comenzóle á faltar.
15 Y fué y se llegó á uno de los ciudadanos de aquella tierra, el cual le envió á su hacienda para que apacentase los puercos.
16 Y deseaba henchir su vientre de las algarrobas que comían los puercos; mas nadie se las daba.
17 Y volviendo en sí, dijo: ¡Cuántos jornaleros en casa de mi padre tienen abundancia de pan, y yo aquí perezco de hambre!
18 Me levantaré, é iré á mi padre, y le diré: Padre, he pecado contra el cielo y contra ti;
19 Ya no soy digno de ser llamado tu hijo; hazme como á uno de tus jornaleros.
20 Y levantándose, vino á su padre. Y como aun estuviese lejos, viólo su padre, y fué movido á misericordia, y 15.20 Stg. 4.8.corrió, y echóse sobre su cuello, y besóle.
21 Y el hijo le dijo: Padre, he pecado contra el cielo, 15.21 Sal. 51.4.y contra ti, y ya no soy digno de ser llamado tu hijo.
22 Mas el padre dijo á sus siervos: Sacad 15.22 Zac. 3.4.el principal vestido, y vestidle; y poned un anillo en su mano, y zapatos en sus pies.
23 Y traed el becerro grueso, y matadlo, y comamos, y hagamos fiesta:
24 Porque 15.24 Ef. 2.1,5 y 5.14. Col. 2.13. Ap. 3.1.este mi hijo muerto era, y ha revivido; habíase perdido, y es hallado. Y comenzaron á regocijarse.
25 Y su hijo el mayor estaba en el campo; el cual como vino, y llegó cerca de casa, oyó la sinfonía y las danzas;
26 Y llamando á uno de los criados, preguntóle qué era aquello.
27 Y él le dijo: Tu hermano ha venido; y tu padre ha muerto el becerro grueso, por haberle recibido salvo.
28 Entonces se enojó, y no quería entrar. Salió por tanto su padre, y le rogaba que entrase.
29 Mas él respondiendo, dijo al padre: He aquí tantos años te sirvo, no habiendo traspasado jamás tu mandamiento, y nunca me has dado un cabrito para gozarme con mis amigos:
30 Mas cuando vino éste tu hijo, que ha consumido tu hacienda con rameras, has matado para él el becerro grueso.
31 El entonces le dijo: Hijo, 15.31 Jn. 8.35.tú siempre estás conmigo, y todas mis cosas son tuyas.
32 Mas era menester hacer fiesta y holgar nos, porque este tu hermano muerto era, y ha revivido; habíase perdido, y es hallado.
Tähendamissõna kadunud lambast
1 Kõik maksukogujad ja patused kogunesid teda kuulama. 2 Aga variserid ja kirjatundjad nurisesid: „See mees võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!"
3 Siis Jeesus rääkis neile tähendamissõna: 4 „Kui kellelgi teie hulgast oleks sada lammast ja ta ühe neist kaotaks, kas ta ei jätaks üheksakümmend üheksat tühermaale ega läheks kadunut otsima, kuni ta tema leiab? 5 Ja kui ta on tema leidnud, võtab ta tema rõõmuga oma õlgadele 6 ja läheb koju. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!" 7 Ma ütlen teile, samamoodi on taevas ühe meelt parandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
Tähendamissõna kadunud mündist
8 Või naine, kellel on kümme hõbemünti ja ta kaotab neist ühe. Kas ta ei süüta lampi ega pühi kogu maja ega otsi tähelepanelikult, kuni ta selle leiab? 9 Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud mündi!" 10 Samamoodi, ma ütlen teile, rõõmustatakse Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab."
Tähendamissõna kadunud pojast
11 Jeesus jätkas: „Ühel mehel oli kaks poega. 12 Noorem ütles isale: „Isa, anna mulle kätte minu osa pärandist!" Ja ta jagas vara nende vahel.
13 Mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning läks kaugele maale ja raiskas prassides oma vara. 14 Kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli suur näljahäda sellele maale, ja talle tuli puudus kätte. 15 Nii ta läks ühe kohaliku inimese juurde, kes saatis ta oma väljadele sigu karjatama. 16 Ta igatses kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; aga ükski ei andnud talle.
17 Kui ta arusaamisele tuli, ütles ta: „Kui paljudel minu isa palgalistel on toitu küllaga, aga mina suren siin nälga! 18 Ma asun teele ja lähen tagasi oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu vastu. 19 Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Tee mind üheks oma palgalistest!" " 20 Nii ta tõusis ja läks oma isa juurde.
Aga kui ta veel kaugel oli, nägi isa teda ja tal oli temast kahju. Ta jooksis pojale vastu, langes talle kaela ja suudles teda. 21 Poeg ütles talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva vastu ja sinu vastu. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!"
22 Aga isa ütles oma sulastele: „Ruttu! Tooge parim rüü ja pange talle selga! Pange sõrmus ta sõrme ja sandaalid talle jalga! 23 Tooge nuumvasikas ja tapke see! Tehkem pidusöök ja rõõmustagem! 24 Sest mu poeg oli surnud, aga ta elab jälle; ta oli kadunud, ja on leitud!" Ja nii nad hakkasid pidutsema.
25 Samal ajal oli vanem poeg põllul. Kui ta kodule lähenes, kuulis ta muusikat ja tantsu. 26 Ta kutsus ühe sulastest ja küsis, mis lahti on. 27 „Su vend on tulnud koju," vastas ta, „ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on tervena tagasi."
28 Ent vanem vend vihastas ja keeldus sisse minemast. Siis tuli isa välja ja veenis teda. 29 Tema aga vastas isale: „Vaata! Kõik need aastad olen ma orjanud ega ole kunagi astunud üle su käsust. Aga mulle pole sa andnud isegi noort sikku, et ma võiksin oma sõpradega pidutseda! 30 Aga kui see sinu poeg tuleb koju, kes su varanduse on hooradega ära raisanud, tapad sa talle nuumvasika!"
31 „Mu poeg," vastas isa, „sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on mul, kuulub ka sulle. 32 Nüüd aga oli meil tarvis pidutseda ja olla rõõmsad, sest see su vend oli surnud ja ta elab jälle, ta oli kadunud ja on leitud." "