1 Y ACONTECIÓ 20.1 Mt. 21.23-27. Mr. 11.27-33.un día, que enseñando él al pueblo en el templo, y anunciando el evangelio, llegáronse los príncipes de los sacerdotes y los escribas, con los ancianos;
2 Y le hablaron, diciendo: Dinos: ¿con qué potestad haces estas cosas? ¿ó quién es el que te ha dado esta potestad?
3 Respondiendo entonces Jesús, les dijo: Os preguntaré yo también una palabra; respondedme:
4 El bautismo de Juan, ¿era del cielo, ó de los hombres?
5 Mas ellos pensaban dentro de sí, diciendo: Si dijéremos, del cielo, dirá: ¿Por qué, pues, no le creísteis?
6 Y si dijéremos, de los hombres, todo el pueblo nos apedreará: 20.6 cp. 7.29.porque están ciertos que Juan era profeta.
7 Y respondieron que no sabían de dónde.
8 Entonces Jesús les dijo: Ni yo os digo con qué potestad hago estas cosas.
9 Y comenzó á decir al pueblo esta parábola: 20.9 Mt. 21.33-46. Mr. 12.1-12.Un hombre plantó una viña, y arrendóla á labradores, y se ausentó por mucho tiempo.
10 Y al tiempo, envió un siervo á los labradores, para que le diesen del fruto de la viña; mas los labradores le hirieron, y enviaron vacío.
11 Y volvió á enviar otro siervo; mas ellos á éste también, herido y afrentado, le enviaron vacío.
12 Y volvió á enviar al tercer siervo; mas ellos también á éste echaron herido.
13 Entonces el señor de la viña dijo: ¿Qué haré? Enviaré mi hijo amado: quizás cuando á éste vieren, tendrán respeto.
14 Mas los labradores, viéndole, pensaron entre sí, diciendo: Este es el heredero; venid, matémosle para que la heredad sea nuestra.
15 Y echáronle fuera de la viña, y le mataron. ¿Qué pues, les hará el señor de la viña?
16 Vendrá, y destruirá á estos labradores, y dará su viña á otros. Y como ellos lo oyeron, dijeron: ¡Dios nos libre!
17 Mas él mirándolos, dice: ¿Qué pues es lo que está escrito:
20.17 Sal. 118.22. La piedra que condenaron los edificadores,
Esta fué por cabeza de esquina?
18 Cualquiera que cayere sobre aquella piedra, será quebrantado; mas sobre el que la piedra cayere, le desmenuzará.
19 Y 20.19 cp. 19.47.procuraban los príncipes de los sacerdotes y los escribas echarle mano en aquella hora, porque entendieron que contra ellos había dicho esta parábola: mas temieron al pueblo.
20 Y acechándole 20.20 Mt. 22.15-33. Mr. 12.13-27.enviaron espías que se simulasen justos, para sorprenderle en palabras, para que le entregasen al principado y á la potestad del 20.20 Mt. 27.2. cp. 3.1presidente.
21 Los cuales le preguntaron, diciendo: Maestro, sabemos que dices y enseñas bien, y que no tienes respeto á persona; antes enseñas el camino de Dios con verdad.
22 ¿Nos es lícito dar tributo á César, ó no?
23 Mas él, entendiendo la astucia de ellos, les dijo: ¿Por qué me tentáis?
24 Mostradme 20.24 Mt. 18.28.la moneda. ¿De quién tiene la imagen y la inscripción? Y respondiendo dijeron: De César.
25 Entonces les dijo: Pues dad á César lo que es de César; y lo que es de Dios, á Dios.
26 Y no pudieron reprender sus palabras delante del pueblo: antes maravillados de su respuesta, callaron.
1 Los Saduceos y la resurrección.
2 La ofrenda de la viuda.
27 Y llegándose unos de los Saduceos, los cuales niegan haber resurrección, le preguntaron,
28 Diciendo: Maestro, Moisés nos escribió: 20.28 Dt. 25.5.Si el hermano de alguno muriere teniendo mujer, y muriere sin hijos, que su hermano tome la mujer, y levante simiente á su hermano.
29 Fueron, pues, siete hermanos: y el primero tomó mujer, y murió sin hijos.
30 Y la tomó el segundo, el cual también murió sin hijos.
31 Y la tomó el tercero: asimismo también todos siete: y muerieron sin dejar prole.
32 Y á la postre de todos murió también la mujer.
33 En la resurrección, pues, ¿mujer de cuál de ellos será? porque los siete la tuvieron por mujer.
34 Entonces respondiendo Jesús, les dijo: Los hijos de este siglo se casan, y son dados en casamiento:
35 Mas los que 20.35 cp. 21.36. Hch. 5.41. 2 Ts. 1.5.fueren tenidos por dignos de aquel siglo y de la resurrección de los muertos, ni se casan, ni son dados en casamiento:
36 Porque no pueden ya más morir: porque son iguales á los ángeles, y son hijos de Dios, cuando son hijos de la resurrección.
37 Y que los muertos hayan de resucitar, 20.37 Ex. 3.6.aun Moisés lo enseñó en el pasaje de la zarza, cuando llama al Señor: Dios de Abraham, y Dios de Isaac, y Dios de Jacob.
38 Porque Dios no es Dios de muertos, mas de vivos: porque 20.38 Ro. 6.10,11. Ga. 2.19.todos viven á él.
39 Y respondiéndole unos de los escribas, dijeron: Maestro, bien has dicho.
40 Y 20.40 Mt. 22.42,46. Mr. 12.34.no osaron más preguntarle algo.
41 20.41 Mt. 22.41-45. Mr. 12.35-37. Y él les dijo: ¿Cómo dicen que el Cristo es hijo de David?
42 Y el mismo David dice en el libro de los Salmos:
20.42 Sal. 110.1. Dijo el Señor á mi Señor:
Siéntate á mi diestra,
43 Entre tanto que pongo tus enemigos por estrado de tus pies.
44 Así que David le llama Señor: ¿cómo pues es su hijo?
45 Y 20.45 Mt. 23.5-7,14. Mr. 12.38-40.oyéndole todo el pueblo, dijo á sus discípulos:
46 Guardaos de los escribas, que quieren andar con ropas largas, y aman las salutaciones en las plazas, y las primeras sillas en las sinagogas, y los primeros asientos en las cenas;
47 Que devoran las casas de las viudas, poniendo por pretexto la larga oración: éstos recibirán mayor condenación.
Jeesuselt päritakse aru meelevalla kohta
1 Ühel päeval, kui Jeesus rahvast templis õpetas ja evangeeliumi kuulutas, tulid ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega tema juurde 2 ja küsisid: „Ütle, millise meelevallaga sa neid asju teed? Kes sulle selle meelevalla on andnud?"
3 Jeesus vastas: „Mina tahan ka teie käest midagi küsida: 4 kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest?"
5 Nad aga arutasid omavahel: „Kui me ütleme, et taevast, siis ta küsib: „Miks te siis ei uskunud teda?" 6 Aga kui me ütleme, et inimestest, siis rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet."
7 Nii nad vastasid: „Me ei tea, kust see oli."
8 Jeesus ütles: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda teen."
Tähendamissõna rentnikest
9 Ta jätkas ja rääkis rahvale selle tähendamissõna: „Üks mees istutas viinamäe ja andis selle rentnike kätte ja reisis ära. 10 Viljakoristamise ajal läkitas ta sulase tööliste juurde, et need annaksid talle osa tema viinamäe viljast. Aga rentnikud peksid teda ja saatsid ta minema tühjade kätega. 11 Ta saatis veel teise sulase, aga ka teda nad peksid, käitusid häbiväärselt ning saatsid minema tühjade kätega. 12 Ta saatis veel kolmandagi, aga nad haavasid ka teda ja tõukasid välja.
13 Siis mõtles viinamäe omanik: „Mis ma nüüd teen? Ma saadan oma armsa poja, ehk nad austavad teda."
14 Aga teda nähes arutasid rentnikud omavahel: „See on pärija! Tapame ta ära, et pärand saaks meile!" 15 Nii nad viskasid ta viinamäelt välja ja tapsid.
Mida nüüd viinamäe omanik teeb nendega? 16 Ta tuleb ja tapab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte."
Seda kuuldes nad ütlesid: „Seda ei tohi juhtuda!"
17 Jeesus küsis neile otsa vaadates: „Mida siis tähendab see kirjasõna:
„Kivi, mille ehitajad pidasid kõlbmatuks,
on saanud nurgakiviks?"
18 Igaüks, kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, ja kelle peale see kivi langeb, selle see purustab."
19 Kirjatundjad ja ülempreestrid otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid nad kartsid inimesi. Nad said aru, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta.
Maksu maksmine keisrile
20 Ja nad läkitasid Jeesust varitsema nuhid, kes teesklesid siiraid inimesi, et teda tabada sõnadelt ja teda ära anda maavalitseja võimusesse ja meelevalda. 21 Ja nuhid küsitlesid teda: „Õpetaja, me teame, et sa räägid ja õpetad õigesti ega ole erapoolik, vaid õpetad Jumala teed kooskõlas tõega. 22 Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?"
23 Aga Jeesus nägi nende salakavaluse läbi ja ütles ta neile: 24 „Näidake mulle teenarit! Kelle pilt ja kiri sellel on?" „Keisri," vastasid nemad.
25 Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
26 Ja nad ei saanud teda lõksu püüda sellega, mis ta oli avalikult öelnud. Ja olles hämmastunud tema vastusest, jäid nad vait.
Ülestõusmine ja abielu
27 Jeesuse juurde astusid mõned saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 28 „Õpetaja, Mooses on meile kirjutanud, et kui mehe vend sureb ja maha jääb naine, aga ei jää lapsi, siis peab see mees abielluma lesega ja vennale järglasi kasvatama. 29 Oli kord seitse venda. Esimene neist võttis naise ja suri lasteta. 30 Siis teine 31 ja kolmas abiellusid temaga ja samamoodi kõik seitse surid, jätmata järele ühtki last. 32 Lõpuks suri ka naine. 33 Kuidas on surnute ülestõusmisel: kelle naine ta on, sest kõik seitse olid temaga abielus?"
34 Jeesus vastas: „Selle maailma inimesed võtavad naisi ja lähevad mehele. 35 Kuid need, keda peetakse vääriliseks olema tulevases ajastus ja surnute ülestõusmises, ei võta naisi ega lähe mehele, 36 sest nad ei saa ka enam surra; nad on inglite sarnased. Nemad on Jumala lapsed, sest nad on ülestõusmise lapsed. 37 Aga et surnud tõusevad üles, seda näitas isegi Mooses põleva põõsa loos, kui ta ütleb, et Issand on Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. 38 Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest tema jaoks on kõik elus."
39 Siis mõned kirjatundjad kostsid: „Hästi öeldud, Õpetaja!" 40 Ja keegi ei tihanud rohkem midagi küsida.
Kelle Poeg on Messias?
41 Siis Jeesus ütles neile: „Miks öeldakse, et Messias on Taaveti poeg? 42 Taavet ise ütleb Laulude raamatus:
„Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
43 kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla jalajäriks." "
44 Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?"
Hoiatus kirjatundjate eest
45 Aga ta ütles kogu rahva kuuldes jüngritele: 46 „Hoiduge kirjatundjate eest! Neile meeldib kõndida lendlevates kuubedes ja nad armastavad aupaklikke tervitusi turuplatsidel ja esimesi istmeid sünagoogides ja aukohti pidulauas. 47 Nad neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks peavad pikki palveid. Nad saavad seda rängema karistuse."