1 ¿QUÉ, pues, diremos que halló 4.1 Mt. 3.9.Abraham nuestro padre según la carne?
2 Que si Abraham fué 4.2 cp. 3.27,28.justificado por la obras, tiene de qué gloriarse; mas no para con Dios.
3 Porque ¿qué dice la Escritura? 4.3 Gn. 15.6. Ga. 3.6. Stg. 2.23.Y creyó Abraham á Dios, y le fué atribuído á justicia.
1 Abraham
2 justificado por la fe.
4 Empero al que obra, no se le cuenta el salario por merced, sino por deuda.
5 Mas al que no obra, pero cree en aquél que justifica al impío, 4.5 cp. 3.22.la fe le es contada por justicia.
6 Como también David dice ser bienaventurado el hombre al cual Dios atribuye justicia 4.6 cp. 3.28.sin obras,
7 Diciendo:
4.7 Sal. 32.1,2. Bienaventurados aquellos cuyas iniquidades son perdonadas,
Y cuyos pecados son cubiertos.
8 Bienaventurado el varón al cual el Señor no imputó pecado.
9 ¿Es pues esta bienaventuranza solamente en la circuncisión ó también en la incircuncisión? porque decimos que á Abraham fué contada la fe por justicia.
10 ¿Cómo pues le fué contada? ¿en la circuncisión, ó en la incircuncisión? No en la circuncisión, sino en la incircuncisión.
11 Y recibió la circuncisión 4.11 Gn. 17.11.por señal, por sello de la justicia de la fe que tuvo en la incircuncisión: para que 4.11 Lc. 19.9.fuese padre de todos los creyentes no circuncidados, para que también á ellos les sea contado por justicia;
12 Y padre de la circuncisión, no solamente á los que son de la circuncisión, más también á los que siguen las pisadas de la fe que fué en nuestro padre Abraham antes de ser circuncidado.
13 Porque no por la ley 4.13 Gn. 17.4-6.fué dada la promesa á Abraham ó á su simiente, que sería heredero del mundo, sino por la justicia de la fe.
14 Porque 4.14 Ga. 3.18.si los que son de la ley son los herederos, vana es la fe, y anulada es la promesa.
15 Porque 4.15 cp. 7.5,10. 2 Co. 3.7,9. Ga. 3.10.la ley obra ira; porque 4.15 cp. 5.13,20 y 7.7,8,11,13.donde no hay ley, tampoco hay transgresión.
16 Por tanto es por la fe, para que sea 4.16 cp. 3.24.por gracia; para que la promesa sea firme á toda simiente, no solamente al que es de la ley, mas también al que es de la fe de Abraham, 4.16 ver. 1. cp. 9.8.el cual es padre de todos nosotros.
17 (Como está escrito: 4.17 Gn. 17.5.Que por padre de muchas gentes te he puesto) delante de Dios, al cual creyó; 4.17 Jn. 5.21.el cual da vida á los muertos, y llama 4.17 1 Co. 1.28.las cosas que no son, como las que son.
18 El creyó en esperanza contra esperanza, para venir á ser padre de muchas gentes, conforme á lo que le había sido dicho: 4.18 Gn. 15.5.Así será tu simiente.
19 Y no se enflaqueció en la fe, 4.19 Gn. 17.17.ni consideró su cuerpo ya muerto (siendo ya de casi cien años,) ni la matriz muerta de Sara;
20 Tampoco en la promesa de Dios dudó con desconfianza: antes fué esforzado en fe, dando gloria á Dios,
21 Plenamente convencido de que todo lo que había prometido, 4.21 Gn. 18.14.era también poderoso para hacerlo.
22 Por lo cual también le fué atribuído á justicia.
23 Y 4.23 cp. 15.4.no solamente por él fué escrito que le haya sido imputado;
24 Sino también por nosotros, á quienes será imputado, esto es, á los que creemos 4.24 Hch. 2.24 y 13.30.en el que levantó de los muertos á Jesús Señor nuestro,
25 El cual fué entregado 4.25 Is. 53.5,6,10. cp. 5.6,8 y 8.32,34. 2 Co. 5.21. Ga. 1.4. Ef. 5.2. 1 P. 2.24 y 3.18.por nuestros delitos, y resucitado para nuestra 4.25 cp. 5.18.justificación.
Näide Aabrahamist
1 Mis me siis ütleme oma lihase esivanema Aabrahami kohta? Milline oli tema kogemus? 2 Kui Aabraham oleks tegude alusel õigeks mõistetud, siis oleks tal põhjust kiitlemiseks, aga mitte Jumala ees. 3 Sest mida Pühakirjas öeldakse? „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks."
4 Sellele, kes teeb tegusid, ei arvestata tasu mitte armust, vaid võlgnevuse tõttu temale. 5 Ent kui keegi tegusid tegemata usub temasse, kes jumalatu õigeks mõistab, siis arvestatakse õigeksmõistmise alusena tema usku. 6 Samuti nimetab Taavet õnnistatuks inimest, keda Jumal arvestab õigeksmõistetuks tegudest sõltumata:
7 „Õnnistatud on need, kelle ülekohus on andeks antud
ja kelle patud on kinni kaetud.
8 Õnnistatud on inimene, kelle pattu Issand ei arvesta."
9 Kas see õndsus kuulub siis ainult ümberlõigatuile, või ehk ka ümberlõikamatuile? Me ju ütleme: „Aabrahami usk arvati talle õiguseks." 10 Mis olukorras seda siis arvati? Kas sellal, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli veel ümber lõikamata? Ta ei olnud siis ümber lõigatud, vaid oli tõesti veel ümber lõikamata! 11 Ning ta võttis vastu ümberlõikamise märgi selle õigeksmõistmise kinnituseks, mis tal oli juba ümberlõikamatuna oma usu tõttu. Nõnda sai ta kõigi nende esiisaks, kes on ümber lõikamata, aga kes usuvad, ning seda arvestatakse nende õigeksmõistmise alusena. 12 Samuti sai ta nende ümberlõigatute esiisaks, kes on mitte ainult ümber lõigatud, vaid ka elavad selle usu eeskujul, mis oli meie esiisal Aabrahamil juba enne ümberlõikamist.
13 Sest tõotust, et temast saab maailma pärija, ei antud Aabrahamile ega ta järelsoole mitte Seaduse kaudu, vaid usu põhjal omistatud õigeksmõistmise kaudu. 14 Kui pärimine toimuks Seadusest kinnipidamise alusel, siis kaotaks usk sisu ja tõotus kehtivuse, 15 sest Seaduse tõttu tuleb viha; aga kus pole seadust, seal pole ka üleastumist.
16 Seepärast toimub pärimine usu alusel, et see oleks armust, ja et tõotus kehtiks kindlalt kogu Aabrahami järelsoole – mitte ainult neile, kel on Seadus, vaid ka neile, kes usuvad nõnda nagu Aabraham. On ju tema meie kõigi isa, 17 nagu Pühakirjas öeldakse: „Ma olen sind seadnud paljude rahvaste isaks!" Selle tunnistajaks on Jumal, keda ta uskus, Jumal, kes teeb surnud elavaks ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.
18 Lootes üle loodetava, uskus Aabraham, et temast saab paljude rahvaste isa, nagu talle oli öeldud: „Nii saavad olema sinu järeltulijad!" 19 Tema usk ei raugenud teadmisest, et tema ligi saja-aastane keha oli samahästi kui surnud ja Saara üsast polnud iial sündinud elu. 20 Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai tugevaks usus, austades Jumalat 21 kindla veendumusega, et Jumal suudab oma tõotuse ka täita. 22 Sellepärast see arvati talle õiguseks. 23 Aga et see temale arvati õiguseks, on pandud kirja mitte üksnes tema, 24 vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse õiguseks, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, 25 kes anti surma meie eksimuste pärast ja äratati üles meie õigeksmõistmiseks.