1 Y 12.1 Mt. 26.6-11. Mr. 14.3-7.JESÚS, seis días antes de 12.1 cp. 11.55.la Pascua, vino á Bethania, donde estaba 12.1 cp. 11.1.Lázaro, que había sido muerto, al cual había resucitado de los muertos.
2 E 12.2 Mt. 26.6. Mr. 14.3.hiciéronle allí una cena y Marta servía, y Lázaro era uno de los que estaban sentados á la mesa juntamente con él.
3 Entonces María tomó 12.3 cp. 19.39.una libra de ungüento de nardo líquido de mucho precio, y 12.3 Lc. 7.38.ungió los pies de Jesús, y limpió sus pies con sus cabellos: y la casa se llenó del olor del ungüento.
4 Y dijo uno de sus discípulos, Judas Iscariote, 12.4 cp. 6.71. Mt. 26.8. Mr. 14.4.hijo de Simón, el que le había de entregar:
5 ¿Por qué no se ha vendido este ungüento por trescientos dineros, y se dió á los pobres?
6 Mas dijo esto, no por el cuidado que él tenía de los pobres: sino porque era ladrón, 12.6 cp. 13.29.y tenía la bolsa, y traía lo que se echaba en ella.
7 Entonces Jesús dijo: Déjala; para el día de 12.7 Mt. 26.12.mi sepultura ha guardado esto;
8 Porque á los pobres siempre los tenéis con vosotros, mas á mí no siempre me tenéis.
9 Entonces mucha gente de los Judíos entendió que él estaba allí; y vinieron no solamente por causa de Jesús, mas también por ver á Lázaro, 12.9 cp. 11.43,44.al cual había resucitado de los muertos.
10 Consultaron asimismo los príncipes de los sacerdotes, de matar también á Lázaro;
11 Porque muchos de los Judíos iban y creían en Jesús por causa de él.
12 El siguiente día, 12.12 Mt. 21.4-9. Mr. 11.7-10. Lc. 19.35-38.mucha gente que había venido á la fiesta, como oyeron que Jesús venía á Jerusalem,
13 Tomaron ramos de palmas, y salieron á recibirle, y clamaban: ¡Hosanna, Bendito el que viene en el nombre del Señor, el Rey de Israel!
14 Y halló Jesús un asnillo, y se sentó sobre él, como está escrito:
15 No temas, 12.15 Zac. 9.9.hija de Sión: he aquí tu Rey viene, sentado sobre un pollino de asna.
16 Estas cosas 12.16 Lc. 18.34.no las entendieron sus discípulos de primero: 12.16 ver. 23. cp. 7.39.empero cuando Jesús fué glorificado, entonces se acordaron de que estas cosas estaban escritas de él, y que le hicieron estas cosas.
1 "Querríamos ver á Jesús."
2 Incredulidad de los Judíos.
17 Y la gente que estaba con él, daba testimonio de cuando llamó á Lázaro del sepulcro, y le resucitó de los muertos.
18 12.18 ver. 11 Por lo cual también había venido la gente á recibirle, porque había oído que él había hecho esta señal;
19 Mas los Fariseos dijeron entre sí: 12.19 cp. 11.47.¿Veis que nada aprovecháis? he aquí, el mundo se va tras de él.
20 Y había ciertos 12.20 cp. 7.35.Griegos de los 12.20 Hch. 8.27.que habían subido á adorar 12.20 vers. 1,12. cp. 11.55.en la fiesta:
21 Estos pues, se llegaron á 12.21 cp. 1.44.Felipe, que era de Bethsaida de Galilea, y rogáronle, diciendo: Señor, querríamos ver á Jesús.
22 Vino Felipe, y díjolo á Andrés: Andrés entonces, y Felipe, lo dicen á Jesús.
23 Entonces Jesús les respondió, diciendo: 12.23 cp. 7.30 y 17.1.La hora viene en que el Hijo del hombre ha de ser glorificado.
24 De cierto, de cierto os digo, 12.24 1 Co. 15.36.que si el grano de trigo no cae en la tierra y muere, él solo queda; mas si muriere, mucho fruto lleva.
25 El que ama 12.25 Mt. 10.39.su vida, la perderá; y el que 12.25 Lc. 14.26.aborrece su vida en este mundo, para vida eterna la guardará.
26 Si alguno me sirve, sígame: y 12.26 cp. 14.3 y 17.24. 1 Ts. 4.17.donde yo estuviere, allí también estará mi servidor. Si alguno me sirviere, mi Padre le honrará.
27 Ahora 12.27 Mt. 26.38,39.está turbada mi alma; ¿y qué diré? Padre, sálvame de esta hora. Mas por esto he venido en esta hora.
28 Padre, glorifica tu nombre. 12.28 Mt. 3.17 y 17.5.Entonces vino una voz del cielo: Y lo he glorificado, y lo glorificaré otra vez.
29 Y la gente que estaba presente, y había oído, decía que había sido trueno. Otros decían: Angel le ha hablado.
30 Respondió Jesús, y dijo: 12.30 cp. 11.42.No ha venido esta voz por mi causa, mas por causa de vosotros.
31 Ahora es 12.31 cp. 16.11 y 14.30.el juicio de este mundo: ahora el príncipe de este mundo será echado fuera.
32 Y yo, si fuere levantado 12.32 cp. 3.14 y 8.28.de la tierra, 12.32 cp. 6.44.a todos traeré á mí mismo.
33 Y 12.33 cp. 18.32.esto decía dando á entender de qué muerte había de morir.
34 Respondióle la gente: Nosotros hemos oído de 12.34 cp. 10.34.la ley, 12.34 Sal. 89.4,29,36,37 y 110.4. Is. 9.7. Ez. 37.25.que el Cristo permanece para siempre: ¿cómo pues dices tú: Conviene que el Hijo del hombre sea levantado? ¿Quién es este Hijo del hombre?
35 Entonces Jesús les dice: Aun por un poco 12.35 cp. 14.9.estará la luz entre vosotros: 12.35 Ef. 5.8.andad entre tanto que tenéis luz, porque no os sorprendan las tinieblas; porque 12.35 cp. 11.10. 1 Jn. 2.11.el que anda en tinieblas, no sabe dónde va.
36 Entre tanto que tenéis la luz, creed en la luz, para que seáis hijos de luz. Estas cosas habló Jesús, y 12.36 cp. 8.59 y 11.54.fuése, y escondióse de ellos.
37 Empero habiendo hecho delante de ellos tantas señales, no creían en él.
38 Para que se cumpliese el dicho que dijo el profeta Isaías:
12.38 Is. 53.1. ¿Señor, quién ha creído á nuestro dicho?
¿Y el brazo del Señor, á quién es revelado?
39 Por esto no podían creer, porque otra vez dijo Isaías:
40 Cegó los ojos de ellos, 12.40 Is. 6.10.y endureció su corazón;
Porque no vean con los ojos, y entiendan de corazón,
Y se conviertan,
Y yo los sane.
41 Estas cosas dijo Isaías 12.41 Is. 6.1.cuando vió su gloria, y habló de él.
42 Con todo eso, 12.42 cp. 3.1 y 7.48.aun de los príncipes, muchos creyeron en él; mas 12.42 cp. 9.22.por causa de los Fariseos no lo confesaban, por no ser echados de la sinagoga.
43 Porque amaban más la gloria de los hombres que la gloria de Dios.
44 Mas Jesús clamó y dijo: El que cree en mí, no cree en mí, sino en el que me envió;
45 Y 12.45 cp. 14.9.el que me ve, ve al que me envió.
46 Yo la luz 12.46 cp. 3.19.he venido al mundo, para que todo aquel que cree en mí no permanezca en tinieblas.
47 Y el que oyere mis palabras, y no las creyere, 12.47 cp. 8.15.yo no le juzgo; 12.47 cp. 3.17.porque no he venido á juzgar al mundo, sino á salvar al mundo.
1 Jesús lava los pies
2 á sus discípulos.
48 El que me desecha, y no recibe mis palabras, tiene quien le juzgue: 12.48 Dt. 18.19.la palabra que he hablado, ella le juzgará 12.48 cp. 5.28,29.en el día postrero.
49 Porque yo no he hablado de mí mismo; mas el Padre que me envió, él me dió mandamiento 12.49 Dt. 18.18.de lo que he de decir, y de lo que he de hablar.
50 Y sé que su mandamiento es vida eterna: así que, lo que yo hablo, como el Padre me lo ha dicho, así hablo.
Jeesust võidmine Betaanias
1 Kuus päeva enne paasapühi jõudis Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle ta oli surnuist üles äratanud. 2 Seal korraldati Jeesuse auks pidusöök. Marta kattis laua ning Laatsarus oli koos teistega Jeesuse juures laua ümber. 3 Siis võttis Maarja umbes poole kilogrammi jagu ehtsat ja hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kogu maja täitus nardisalvi lõhnaga.
4 Kuid Juudas Iskariot, üks Jeesuse jüngritest – see, kes ta hiljem ära andis – küsis: 5 „Miks pigem ei müüdud seda salvi kolmesaja teenari12:5 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et kolmsada teenarit võrdus töömehe aastapalgaga. eest ega jagatud raha vaestele?" 6 Ent seda ta ei öelnud sellepärast, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas. Laekahoidjana võttis ta endale osa sellest, mis laekasse pandi.
7 Jeesus vastas talle: „Jäta ta rahule! Ta pidi selle salvi minu matmise päevaks hoidma. 8 Vaeseid on alati teie juures, aga mind ei ole teil alati."
9 Siis sai suur hulk juute teada Jeesuse sealviibimisest ja nad tulid sinna – mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka selleks, et näha Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles tõstnud. 10 Seepärast võtsid ülempreestrid nõuks tappa ka Laatsaruse, 11 sest tema tõttu läksid paljud juudid Jeesuse poole üle ning uskusid temasse.
Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma
12 Järgmisel päeval kuulis pühadeks tulnud suur rahvahulk, et Jeesus on teel Jeruusalemma. 13 Nad võtsid kätte palmioksi, läksid talle vastu ja hüüdsid:
„Hoosanna!12:13 Heebrea hošianna, mis tähendab „Aita ometi!" või „Päästa ometi!", oli kujunenud ülistusvormeliks.
Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!
Iisraeli kuningas!"
14 Jeesus aga leidis eeslisälu ja istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:
15 „Ära karda, Siioni tütar!
Vaata, su kuningas tuleb,
sõites eeslisälu seljas!"
16 Sellest ei saanud Jeesuse jüngrid algul aru, aga kui Jeesus oli läinud tagasi taevasesse ausse, meenus neile, et nii oli temast kirjutatud Pühakirjas ning see oli nüüd täide läinud.
17 Rahva seas oli ka neid, kes olid oma silmaga näinud, kuidas Jeesus Laatsaruse hauast välja kutsus ja surnuist üles äratas. Need rääkisid nüüd sellest kõigile avalikult. 18 Seepärast läkski rahvahulk talle tee peale vastu, et nad olid kuulnud sellest tunnustähest. 19 Siis rääkisid variserid isekeskis: „Näete, te ei suuda midagi! Kogu maailm jookseb tema järel!"
Jeesus räägib oma surmast
20 Ent pühadeks Jeruusalemma palvetama tulnud inimeste seas olid ka mõned kreeklased. 21 Need pöördusid Filippuse poole, kes oli pärit Betsaidast Galileast, ja palusid teda: „Isand, me tahaksime kohtuda Jeesusega!" 22 Filippus läks ja rääkis seda Andreasele; Andreas ja Filippus läksid siis ja rääkisid seda Jeesusele.
23 Jeesus vastas: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks. 24 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis see jääb üksi. Kui ta aga sureb, kannab see palju vilja. 25 Kes oma elu armastab, kaotab selle, ja kes oma elu põlgab selles ilmas, hoiab selle igaveseks eluks. 26 Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle. Kus olen mina, seal on ka mu teener. Minu Isa austab seda, kes mind teenib.
27 Nüüd on mu hing ärevil. Mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Ei, selle tunni pärast ma olengi tulnud. 28 Isa, austa oma nime!"
Ja taevast vastas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel!" 29 Mõned juuresolijaist arvasid, et nad kuulevad kõuemürinat, teised ütlesid: „Ingel kõneles temaga!"
30 Jeesus aga ütles: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast. 31 Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32 Kui mind tõstetakse maa pealt üles, tõmban ma kõik inimesed enda juurde." 33 Ta ütles seda, et näidata, millisesse surma ta peab surema.
34 Rahvahulk aga vastas: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Miks sina siis ütled, et Inimese Poeg tõstetakse üles? Kes see Inimese Poeg on?"
35 „Veel pisut aega on valgus teie keskel," ütles Jeesus. „Käige valguses, kuni teil seda on, et teid ei haaraks pimedus. Pimedas käija ei tea, kuhu ta läheb. 36 Kuni teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks!"
Kui ta seda oli rääkinud, lahkus ta ja hoidis end nende eest varjul.
Usk ja uskmatus juutide hulgas
37 Kuigi Jeesus oli andnud nende nähes palju tunnustähti, ei uskunud inimesed ikka veel temasse, 38 et läheks täide prohvet Jesaja ettekuulutus:
„Issand, kes on uskunud meie kuulutust
ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?"
39 Seepärast ei suutnud nad uskuda, sest nagu Jesaja veel on öelnud:
40 „Ta on löönud pimedusega nende silmi
ja mõistmatusega nende südant,
et nad silmadega ei näeks
ja südamega ei mõistaks
ega pöörduks, et ma saaksin neid tervendada."
41 Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis temast.
42 Kõigele vaatamata uskusid isegi paljud ülemad Jeesusesse, ent kartusest variseride ees ei rääkinud nad sellest avalikult, et neid sünagoogist välja ei heidetaks. 43 Nad pidasid inimlikku kiitust tähtsamaks Jumala kiitusest.
44 Aga Jeesus hüüdis: „Kes usub minusse, ei usu ainult minusse, vaid ka sellesse, kes minu on läkitanud. 45 Kes näeb mind, näeb ka minu Läkitajat. 46 Mina olen tulnud maailma valguseks, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.
47 Kes kuuleb mu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista mina kohut, sest mina ei tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid seda päästma. 48 Kes hülgab minu ega võta kuulda mu sõnu, sellel on kohtumõistja olemas. Sõna, mida ma olen kuulutanud, mõistab ta hukka viimasel päeval. 49 Sest mina ei ole seda rääkinud iseenda nimel, vaid Isa, kes minu saatis, on mind käskinud öelda kõike seda, mida ma olen rääkinud. 50 Ja ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu. Mida mina räägin, on see, mida Isa on mul käskinud rääkida."