1 Y 20.1 Mt. 28.1-8. Mr. 16.1-8. Lc. 24.1-9.EL primer día de la semana, María Magdalena vino de mañana, siendo aún obscuro, al sepulcro; y vió 20.1 Mt. 27.60. cp. 11.38,39,41la piedra quitada del sepulcro.
2 Entonces corrió, y vino á Simón Pedro, y al otro 20.2 cp. 13.23.discípulo, al cual amaba Jesús, y les dice: Han llevado al Señor del sepulcro, y no sabemos dónde le han puesto.
3 Y salió Pedro, 20.3 Lc. 24.12,24.y el otro discípulo, y vinieron al sepulcro.
4 Y corrían los dos juntos; mas el otro discípulo corrió más presto que Pedro, y llegó primero al sepulcro.
5 Y bajándose á mirar, 20.5 cp. 19.40.vió los lienzos echados; mas no entró.
6 Llegó luego Simón Pedro siguiéndole, y entró en el sepulcro, y vió los lienzos echados,
7 Y el sudario, que había estado sobre su cabeza, no puesto con los lienzos, sino envuelto en un lugar aparte.
8 Y entonces entró también el otro discípulo, que había venido primero al sepulcro, y vió, y creyó.
9 Porque aun no sabían la 20.9 Sal. 16.10. Hch. 2.25-31.Escritura, que era necesario que él resucitase de los muertos.
10 Y volvieron los discípulos á los suyos.
11 Empero María estaba 20.11 vers. 1,2fuera llorando junto al sepulcro: y estando llorando, bajóse á mirar el sepulcro;
12 Y vió dos ángeles en ropas blancas que estaban sentados, el uno á la cabecera, y el otro á los pies, donde el cuerpo de Jesús había sido puesto.
13 Y dijéronle: Mujer, ¿por qué lloras? Díceles: Porque se han llevado á mi Señor, y no sé dónde le han puesto.
14 Y como hubo dicho esto, volvióse atrás, y vió á Jesús que estaba allí; 20.14 Lc. 24.16. cp. 21.4mas no sabía que era Jesús.
15 Dícele Jesús: Mujer, ¿por qué lloras? ¿á quién buscas? Ella, pensando que era el hortelano, dícele: Señor, si tú lo has llevado, dime dónde lo has puesto, y yo lo llevaré.
16 Dícele Jesús: ¡María! Volviéndose ella, dícele: ¡Rabboni! que quiere decir, Maestro.
17 Dícele Jesús: No me toques: porque aun no he subido á mi Padre: mas ve á 20.17 Mt. 28.10.mis hermanos, y diles: Subo 20.17 cp. 14.12.a mi Padre y á vuestro Padre, 20.17 Ef. 1.17.a mi Dios y á vuestro Dios.
18 Fué María Magdalena 20.18 Mt. 28.10. Lc. 24.10,22,23.dando las nuevas á los discípulos de que había visto al Señor, y que él le había dicho estas cosas.
19 Y como fué tarde aquel día, 20.19 Lc. 24.36.el primero de la semana, y estando las puertas cerradas donde los discípulos estaban juntos por miedo de los Judíos, vino Jesús, y púsose en medio, y díjoles: 20.19 cp. 14.27.Paz á vosotros.
20 Y como hubo dicho esto, mostróles las manos y el costado. 20.20 cp. 16.22.Y los discípulos se gozaron viendo al Señor.
1 Incredulidad de Tomás.
2 Aparición de Jesús
21 Entonces les dijo Jesús otra vez: Paz á vosotros: 20.21 Mt. 28.18-20. cp. 17.18. 2 Ti. 2.2. He. 3.1.como me envió el Padre, así también yo os envío.
22 Y como hubo dicho esto, 20.22 Gn. 2.7.sopló, y díjoles: Tomad el Espíritu Santo:
23 A los que remitiereis los 20.23 Mt. 16.19.pecados, les son remitidos: á quienes los retuviereis, serán retenidos.
24 Empero Tomás, uno de los doce, 20.24 cp. 11.16.que se dice el Dídimo, no estaba con ellos cuando Jesús vino.
25 Dijéronle pues los otros discípulos: Al Señor hemos visto. Y él les dijo: Si no viere 20.25 Sal. 22.16.en sus manos la señal de los clavos, y metiere mi dedo en el lugar de los clavos, y metiere mi mano en su costado, no creeré.
26 Y ocho días después, estaban otra vez sus discípulos dentro, y con ellos Tomás. Vino Jesús, 20.26 ver. 19las puertas cerradas, y púsose en medio, y dijo: Paz á vosotros.
27 Luego dice á Tomás: Mete tu dedo aquí, y ve mis manos: y alarga acá tu mano, y métela en mi costado: y no seas incrédulo, sino fiel.
28 Entonces Tomás respondió, y díjole: ¡Señor mío, y Dios mío!
29 Dícele Jesús: Porque me has visto, Tomás, creiste: 20.29 2 Co. 5.7. 1 P. 1.8.bienaventurados los que no vieron y creyeron.
30 Y también hizo Jesús muchas 20.30 cp. 21.25.otras señales en presencia de sus discípulos, que no están escritas en este libro.
31 Estas empero son escritas, 20.31 Lc. 1.4.para que creáis que Jesús es el Cristo, el Hijo de Dios; 20.31 cp. 3.15,16 y 5.24.y para que creyendo, tengáis vida 20.31 Hch. 3.6,16 y 4.10. 1 Co. 6.11.en su nombre.
Naised leiavad tühja haua
1 Nädala esimese päeva varahommikul, kui väljas oli veel pime, läks Maarja Magdaleena Jeesuse hauale ja nägi, et kivi on hauasuult kõrvale lükatud. 2 Ta tuli jooksuga Siimon Peetruse ja teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ning ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud!"
3 Kiiruga asusid Peetrus ja see teine jünger haua poole teele. 4 Nad jooksid koos, ent see teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ja jõudis haua juurde esimesena. 5 Kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu, ent sisse ta ei astunud. 6 Seejärel jõudis kohale ka Siimon Peetrus. Tema läks hauakoopasse sisse ning nägi maas lebavaid mähiseid 7 ja higirätikut, mis oli olnud ümber Jeesuse pea; see ei lebanud mähiste juures, vaid oli kokkulapituna oma kohal. 8 Kui nüüd teine jünger, kes oli jõudnud haua juurde esimesena, samuti sisse läks, siis ta nägi ja uskus, 9 sest seni ei olnud nad veel mõistnud Pühakirja ettekuulutust, mille kohaselt Jeesus pidi surnuist üles tõusma.
10 Siis läksid jüngrid tagasi sinna, kus nad peatusid.
Jeesus ilmub Maarja Magdaleenale
11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Nuttes kummardus ta vaatama hauakoopasse 12 ja nägi kaht valgeis riideis inglit istumas seal, kus oli lebanud Jeesuse surnukeha, üks peatsis ja teine jalutsis.
13 „Naine, miks sa nutad?" küsisid nad temalt.
„Nad on mu Issanda ära viinud," vastas Maarja, „ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud." 14 Seda öelnud, vaatas ta selja taha ja nägi Jeesust, kes seal seisis, aga ta ei saanud aru, et see oli Jeesus.
15 „Naine, miks sa nutad?" küsis Jeesus temalt. „Keda sa otsid?"
Pidades teda aednikuks, vastas Maarja: „Isand, kui sina ta minema viisid, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma toon ta ära."
16 „Maarja!" ütles Jeesus talle.
Nüüd pöördus Maarja ringi ja hüüatas heebrea keeles: „Rabbuuni!" (See tähendab Õpetajat.)
17 „Ära puuduta mind!" ütles Jeesus talle. „Sest ma ei ole veel läinud üles oma Isa juurde. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde!"
18 Maarja Magdaleena läks ja teatas jüngritele: „Ma nägin Issandat!" ja ta rääkis neile, mis Jeesus oli öelnud.
Jeesus ilmub jüngritele
19 Selsamal õhtul, nädala esimesel päeval, olid jüngrid koos lukus uste taga, sest nad kartsid juudi ülemaid. Järsku ilmus sinna Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu olgu teiega!" 20 Seda öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Rõõm täitis jüngreid, kui nad Issandat nägid.
21 Jeesus ütles taas: „Rahu teile! Nagu Isa on läkitanud minu, nii läkitan mina nüüd teid." 22 Seejärel hingas ta nende peale ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! 23 Kellele iganes te patud andeks annate, neile on need andeks antud. Kelle patte te andeks ei anna, neile ei ole andeks antud."
Jeesus ilmub Toomasele
24 Aga Toomas, üks kaheteistkümnest, hüüdnimega Kaksik, ei olnud teistega, kui Jeesus tuli. 25 Teised jüngrid ütlesid talle: „Me nägime Issandat!"
Tema aga vastas: „Ma ei usu enne, kui näen naelajälgi ta kätes ja panen oma sõrme naelaarmidesse ja oma käe tema küljehaava."
26 Nädal hiljem olid jüngrid jälle koos suletud ruumis ja ka Toomas oli nendega. Kuigi uksed olid lukus, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!" 27 Seejärel ütles ta Toomasele: „Siruta oma sõrm siia ja vaata mu käsi! Siruta oma käsi ja pane mu küljehaava! Ära kahtle, vaid usu!"
28 Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!"
29 „Sa usud, sest sa oled näinud," ütles Jeesus. „Õnnistatud on need, kes pole näinud, aga siiski usuvad."
Johannese evangeeliumi eesmärk
30 Jeesus andis jüngrite nähes veel palju muid tunnustähti, mida aga ei ole kirjutatud sellesse raamatusse. 31 Ent need siin on kirjutatud üles, et te usuksite, et Jeesus on Messias, Jumala Poeg, ning et teil uskudes oleks elu temas.