1 POR tanto, dejando la palabra del comienzo en la doctrina de Cristo, vamos adelante á la perfección; no echando otra vez el fundamento del arrepentimiento 6.1 cp. 9.14.de obras muertas, y de la fe en Dios,
2 De la doctrina 6.2 Hch. 19.4,5.de bautismos, 6.2 Hch. 8.14-17.y de la imposición de manos, 6.2 Hch. 17.32,32.y de la resurrección de los muertos, 6.2 Hch. 24.25.y del juicio eterno.
3 Y esto haremos á la verdad, si Dios lo permitiere.
4 Porque 6.4 Mt. 12.31,45. cp. 10.26.es imposible que los que una vez fueron 6.4 cp. 10.32.iluminados y gustaron 6.4 Jn. 4.10.el don celestial, y 6.4 cp. 2.4.fueron hechos partícipes del Espíritu Santo.
5 Y asimismo gustaron la buena palabra de Dios, y las virtudes 6.5 cp. 2.5.del siglo venidero,
6 Y recayeron, sean otra vez renovados 6.6 cp. 12.17.para arrepentimiento, 6.6 cp. 10.29.crucificando de nuevo para sí mismos al Hijo de Dios, y exponiéndole á vituperio.
7 Porque la tierra 6.7 Sal. 65.10.que embebe el agua que muchas veces vino sobre ella, y produce hierba provechosa á aquellos de los cuales es labrada, recibe bendición de Dios:
8 Mas 6.8 Is. 5.6.la que produce espinas y abrojos, es reprobada, y cercana de maldición; cuyo fin será el ser abrasada.
9 Pero de vosotros, oh amados, esperamos mejores cosas, y más cercanas á salud, aunque hablamos así.
10 Porque 6.10 Mt. 10.42.Dios no es injusto para olvidar vuestra obra y el trabajo de amor que habéis mostrado á su nombre, habiendo 6.10 Ro. 15.25. 2 Ti. 1.18.asistido y asistiendo aún á los santos.
11 Mas deseamos que 6.11 cp. 3.6.cada uno de vosotros muestre la misma solicitud hasta el cabo, para cumplimiento de la esperanza:
12 Que no os hagáis 6.12 cp. 5.11.perezosos, mas imitadores de aquellos que por la fe y la paciencia heredan 6.12 Ga. 3.18.las promesas.
13 Porque prometiendo Dios á Abraham, no pudiendo jurar por otro mayor, 6.13 Lc. 1.73.juró por sí mismo,
14 Diciendo: 6.14 Gn. 22.16,17.De cierto te bendeciré bendiciendo, y multiplicando te multiplicaré.
15 Y así, esperando con largura de ánimo, alcanzó la promesa.
16 Porque los hombres ciertamente por el mayor que ellos juran: y el fin de todas sus controversias es 6.16 Ex. 22.11.el juramento para confirmación.
17 Por lo cual, queriendo Dios mostrar más abundantemente á los 6.17 cp. 11.9.herederos de la promesa 6.17 Sal. 110.4.la inmutabilidad de su consejo, interpuso juramento;
1 El sacerdocio de Melchîsedec
2 superior al levítico.
18 Para que por dos cosas inmutables, en las cuales es 6.18 Tit. 1.2.imposible que Dios mienta, tengamos un fortísimo consuelo, los que nos acogemos á trabarnos de la esperanza propuesta:
19 La cual tenemos como segura y firme ancla del alma, 6.19 Lv. 16.15.y que entra hasta dentro del 6.19 cp. 9.3.velo;
20 Donde 6.20 cp. 4.14.entró por nosotros como precursor Jesús, 6.20 cp. 3.1 y 5.6.hecho Pontífice eternalmente según el orden de Melchîsedec.
1 Seepärast jätkem selja taha algõpetus Kristusest ja mingem edasi täiuse poole! Meil on alus, mida pole vaja uuesti rajada: ärapöördumine surnud tegudest ja usk Jumalasse, 2 õpetus ristimistest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest kohtumõistmisest. 3 Ja seda me teeme, kui Jumal lubab.
4 Sest on võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevaseid ande, saanud osa Pühast Vaimust, 5 kogenud Jumala sõna headust ja tulevase ajastu väge 6 ning siiski usust taganenud, tuua taas patukahetsusele. Iseendi kahjuks löövad nad Jumala Poja ikka ja jälle risti ja häbistavad teda avalikult! 7 Sest maa, mis joob tihti talle langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi oma harijaile, saab õnnistuse Jumalalt. 8 Aga see maa, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, on kasutu ja lähedal needusele. Lõpuks see põletatakse.
9 Teie puhul, armsad, isegi kui me niimoodi räägime, oleme me veendunud paremas – asjades, mis puudutavad päästmist. 10 Jumal ei ole ju ebaõiglane, et ta unustaks teie töö ja armastuse, mida te olete osutanud temale, kui te teenite tema rahvast ja teenite jätkuvalt. 11 Kuid me ihkame, et igaüks teist näitaks üles samasugust innukust, nõnda et teie lootus oleks täiesti kindel kuni lõpuni. 12 Me ei taha, et te muutuksite laisaks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mida Jumal on tõotanud.
Jumala tõotus on kindel
13 Kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese nimel, sest temast ei olnud kedagi kõrgemat, kelle nimel vanduda. 14 Ta ütles: „Jah, tõesti ma õnnistan sind ja annan sulle palju järglasi!"
15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ja sai kätte, mis talle oli tõotatud.
16 Inimesed vannuvad endast kõrgema nimel. Ja vanne kinnitab selle, mis on öeldud, ning lõpetab kogu vaidluse. 17 Kuna Jumal soovis tõotuse pärijatele veel selgemini näidata oma eesmärgi muutumatust, kinnitas ta seda vandega. 18 Kahe muutumatu asja läbi, mille kohta on võimatu Jumalal valetada, leiame meie varjupaiga, et hoida kinni meie ees olevast lootusest. 19 See lootus on meie hinge ankur, kõikumatu ja kindel, mis ulatub pühamu eesriide taha, 20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kes sai igaveseks ajaks ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.