1 Otiia i muri iho, nā, ka haere a Hamahona, me tētahi kūao koati, i te wā o te kotinga wīti, kia kite i tāna wahine, ā, ka mea, "Ka haere ahau ki tāku wahine ki roto ki te whare moenga." Otiia, kīhai ia i tukua e te pāpā o te wahine kia haere ki roto.
2 I mea hoki tōna pāpā, "I tino mea ahau e kino rawa ana koe ki a ia; nā, hoatu ana ia e ahau mā tōu hoa; kāhore ianei tōna teina e pai atu i a ia? Tēnā kia riro tēnei i a koe hei utu mō tērā."
3 Nā, ka mea a Hamahona ki a rātou, "Engari i tēnei, ka kore hara ahau ki ngā Pirihitini, ina tūkino ahau ki a rātou." 4 Nā, haere ana a Hamahona, ā, hopukia ana e ia e toru rau ngā pokiha. Kātahi ka tīkina ētahi rama e ia, ā, whakaangahia atu ana ngā hiawero ki ā rāua whaka hiawero, ā, whakanohoia iho he rama ki waenganui o ngā hiawero e rua. 5 Nā, ka tahuna e ia ngā rama, ā, tukua atu ana ki te wīti a ngā Pirihitini, wera ake ngā pūranga wīti, me ngā mea anō e tū ana; ngā māra wāina, ōriwa anō hoki.
6 Ā, ka kī ngā Pirihitini, "Nā wai tēnei mahi?"
Nā, ka kōrerotia, "Nā Hamahona hunaonga a te Timini; mōna i tango i tāna wahine, ā, hoatu ana ki tōna hoa."
Kātahi ka haere ngā Pirihitini, ā, tahuna ake e rātou te wahine rāua ko tōna pāpā ki te ahi. 7 Nā, ka mea a Hamahona ki a rātou, "Ahakoa kua meatia tēnei e koutou, he pono ka rapu utu anō ahau i a koutou, ā muri iho ka mutu tāku." 8 Nā, tukitukia ana rātou e ia, te papa, te hūhā, he nui te patunga, ā, haere ana, noho ana i te kapiti o te kāmaka i Etama.
9 Kātahi ka haere ngā Pirihitini, noho ana i Hūrā, tohatoha noa atu i Rehi. 10 Nā, ka mea ngā tāngata o Hūrā, "He aha koutou i haere mai ai ki a mātou?"
Nā, ka mea rātou, "He here i a Hamahona i haere mai ai mātou, kia meatia ki a ia tāna i mea ai ki a mātou."
11 Kātahi ka haere ētahi tāngata o Hūrā, e toru ngā mano, ki te kapiti o te kōhatu i Etama, ka mea ki a Hamahona, "Kāhore ianei koe e mōhio he rangatira nō tātou ngā Pirihitini? He mahi aha tēnei nāu ki a mātou?"
Nā, ka mea ia ki a rātou, "Rite tonu ki tā rātou i mea mai ai ki ahau, tāku i mea ai ki a rātou."
12 Nā, ka mea rātou ki a ia, "He here i a koe i haere mai ai mātou, kia hoatu koe ki te ringa o ngā Pirihitini."
Nā, ka mea a Hamahona ki a rātou, "Oati mai ki ahau e kore koutou nā e rere ki runga ki ahau."
13 Nā, ka kōrero rātou ki a ia, ka mea, "Kāhore; erangi me āta here koe e mātou, ā, ka hoatu koe ki tō rātou ringa; ko te whakamate ia, e kore mātou e whakamate i a koe." Nā, ka herea ia e rātou ki ngā taura hou e rua, ā, kawea atu ana i te kāmaka.
14 I tōna taenga ki Rehi, nā, ka hāmama ngā Pirihitini i te tūtakitanga ki a ia. Ko te tino putanga o te Wairua o Ihowā ki runga ki a ia; nā, rite tonu ngā taura i ōna ringa ki te muka kua wera i te ahi; harotu noa iho ngā here o ōna ringa. 15 Nā, ka pono ia ki tētahi kauae kāihe, he mea hou, ā, totoro atu ana tōna ringa, tangohia ake ana; nā, kotahi mano tāngata i patua e ia ki taua mea.
16 Nā, ka mea a Hamahona,
"Nā te kauae kāihe,
pūranga atu, pūranga atu;
nā te kauae kāihe,
patua iho e ahau kotahi mano tāngata."
17 Ā, i te mutunga o tāna kōrero, nā, makā atu ana e ia te kauae i tōna ringa, ā, huaina iho te ingoa o tēnā wāhi, ko Ramatarehi.
18 Nā, nui rawa tōna matewai, ā, ka karanga ia ki a Ihowā, ka mea, "Nāu i hōmai tēnei whakaoranga nui ki te ringa o tāu pononga, ā, ka mate nei ahau i te matewai, ka hinga hoki i te ringa o te hunga kokotikore?" 19 Nā, ka wāhia e te Atua he poka i Rehi, ā, ka puta mai he wai i reira. Kātahi ka inu ia, ā, hoki ana tōna wairua, nā, kua ora ia. Nā reira i huaina ai tō reira ingoa, Ko Enehakore; kei Rehi nā anō ā tae noa ki tēnei rā.
20 Nā, e rua tekau ngā tau i whakarite ai ia mō Īharaira i ngā rā o ngā Pirihitini.
1 Passado algum tempo, estando próxima a colheita do trigo, Sansão foi ver a sua mulher, levando-lhe um cabrito. "Quero – dizia ele – entrar no quarto de minha mulher." O pai dela, porém, impediu-lhe a entrada:
2 "Eu pensei – disse ele a Sansão – que a aborrecias, e por isso dei-a a um teu amigo. Não é, porventura, mais formosa do que ela sua irmã mais nova? Toma-a por mulher em seu lugar".
3 "Desta vez – respondeu Sansão – não se me poderá censurar o mal que farei aos filisteus."
4 Ele se retirou, apanhou trezentas raposas e, tomando tochas, prendeu as raposas duas a duas pelas caudas e atou entre as duas caudas uma tocha.
5 Pôs-lhes fogo e soltou-as nas searas dos filisteus. Incendiou assim tanto o trigo que estava enfeixado como o que estava ainda em pé, queimando até mesmo as vinhas e os olivais.
6 "Quem fez isso?" – perguntaram os filisteus. Responderam: "Foi Sansão, genro do tamneu, porque este tomou sua mulher e a deu a um de seus amigos". Então subiram os filisteus e queimaram a mulher juntamente com o seu pai.
7 Sansão disse-lhes: "Ah, é assim que fazeis? Pois bem, não descansarei enquanto não me tiver vingado de vós".
8 E feriu-os vigorosamente, sem compaixão alguma. Depois disso, desceu e habitou na gruta da rocha de Etam.
9 Então subiram os filisteus e acamparam em Judá, espalhando-se até Lequi.
10 Os homens de Judá disseram: "Por que subistes contra nós?". Eles responderam: "Subimos para prender Sansão e pagar-lhe o que ele nos fez".
11 Três mil homens de Judá desceram então à gruta do rochedo de Etam e disseram a Sansão: "Não sabes que os filisteus nos dominam? Que é isso que nos fizeste?". "Eu os tratei como eles mesmos me trataram" – respondeu Sansão.
12 Eles replicaram: "Viemos prender-te para entregar-te aos filisteus". "Jurai-me – disse Sansão – que não me haveis de matar."
13 "Não te mataremos, mas te entregaremos a eles amarrado." Ligaram-no, pois, com duas cordas novas e tiraram-no da gruta.
14 Chegando a Lequi, os filisteus acolheram-no com gritos de alegria. Apoderou-se, porém, de Sansão o Espírito do Senhor. As duas cordas que ligavam seus braços tornaram-se como fios de linho queimado, caindo de suas mãos as amarras.
15 Apanhando uma queixada ainda fresca de jumento, feriu com ela mil homens.
16 Sansão dizia: "Com a queixada de um jumento, eu os destrocei! Com a queixada de um jumento mil homens feri!".
17 Dito isso, lançou ao longe a queixada e deu àquele lugar o nome de Ramat-Lequi.
18 Como estivesse com muito sede, sede intensa, clamou ao Senhor: "Vós destes – disse ele – ao vosso servo esta grande vitória. Morrerei eu agora de sede e cairei nas mãos dos incircuncisos?".
19 Então Deus fendeu a rocha côncava que está em Lequi e dela jorrou água. Sansão, tendo bebido dessa água, recobrou ânimo e recuperou as forças. Daí o nome que traz essa fonte: En-Hacoré. Ainda hoje ela existe em Lequi.
20 Sansão foi juiz em Israel durante vinte anos, no tempo dos filisteus.