1 Y RESPONDIENDO Jesús, 22.1 Lc. 14.16-24.les volvió á hablar en parábolas, diciendo:
2 El reino de los cielos es semejante á un hombre rey, que hizo 22.2 Ap. 19.7,9.bodas á su hijo;
3 Y envió sus siervos para que llamasen los llamados á las bodas; mas no quisieron venir.
4 Volvió á enviar otros siervos, diciendo: Decid á los llamados: He aquí, mi comida he aparejado; mis toros y animales engordados son muertos, y todo está prevenido: venid á las bodas.
5 Mas ellos no se cuidaron, y se fueron, uno á su labranza, y otro á sus negocios;
6 Y otros, tomando á sus siervos, los afrentaron y los mataron.
1 Parábola de las bodas.
2 Los Saduceos confundidos.
7 Y el rey, oyendo esto, se enojó; y enviando sus ejércitos, destruyó á aquellos homicidas, y puso fuego á su ciudad.
8 Entonces dice á sus siervos: Las bodas á la verdad están aparejadas; mas los que eran llamados no eran 22.8 cp. 10.11,13.dignos.
9 Id pues á las salidas de los caminos, y llamad á las bodas á cuantos hallareis.
10 Y saliendo los siervos por los caminos, juntaron á todos los que hallaron, juntamente 22.10 cp. 13.38,47 y 25.2.malos y buenos: y las bodas fueron llenas de convidados.
11 Y entró el rey para ver los convidados, y vió allí un hombre 22.11 Is. 61.10. Ap. 19.8.no vestido de boda.
12 Y le dijo: Amigo, ¿cómo entraste aquí no teniendo vestido de boda? Mas él cerró la boca.
13 Entonces el rey dijo á los que servían: Atado de pies y de manos tomadle, y echadle en las tinieblas de afuera: 22.13 cp. 8.12.allí será el lloro y el crujir de dientes.
14 Porque 22.14 cp. 20.16.muchos son llamados, y pocos escogidos.
15 Entonces, idos los Fariseos, 22.15 Mr. 12.13-37. Lc. 20.20-38.consultaron cómo le tomarían en alguna palabra.
16 Y envían á él los discípulos de ellos, con los 22.16 Mr. 3.6 y 12.13.Herodianos, diciendo: Maestro, sabemos que eres amador de la verdad, y que enseñas con verdad el camino de Dios, y que no te curas de nadie, porque no tienes acepción de persona de hombres.
17 Dinos pues, ¿qué te parece? ¿es lícito dar tributo á 22.17 Lc. 3.1.César, ó no?
18 Mas Jesús, entendida la malicia de ellos, les dice: ¿Por qué me tentáis, hipócritas?
19 Mostradme la moneda del tributo. Y ellos le presentaron un denario.
20 Entonces les dice: ¿Cúya es esta figura, y lo que está encima escrito?
21 Dícenle: De César. Y díceles: 22.21 Ro. 13.7.Pagad pues á César lo que es de César, y á Dios lo que es de Dios.
22 Y oyendo esto, se maravillaron, y dejándole se fueron.
23 Aquel día llegaron á él los 22.23 cp. 3.7 y 16.1,6,11,12. Hch. 4.1 y 5.17 y 23.6-8.Saduceos, que dicen no haber resurrección, y le preguntaron,
24 Diciendo: Maestro, Moisés dijo: 22.24 Dt. 25.5.Si alguno muriere sin hijos, su hermano se casará con su mujer, y despertará simiente á su hermano.
25 Fueron pues, entre nosotros siete hermanos: y el primero tomó mujer, y murió; y no teniendo generación, dejó su mujer á su hermano.
26 De la misma manera también el segundo, y el tercero, hasta los siete.
27 Y después de todos murió también la mujer.
28 En la resurrección pues, ¿de cuál de los siete será ella mujer? porque todos la tuvieron.
29 Entonces respondiendo Jesús, les dijo: Erráis 22.29 Jn. 20.9.ignorando las Escrituras, y el poder de Dios.
30 Porque en la resurrección, ni los hombres tomarán mujeres, ni las mujeres marido; mas 22.30 1 Jn. 3.2.son como los ángeles de Dios en el cielo.
31 Y de la resurrección de los muertos, ¿no habéis leído lo que os es dicho por Dios, que dice:
32 Yo soy el Dios de Abraham, 22.32 Ex. 3.6. Hch. 7.32.y el Dios de Isaac, y el Dios de Jacob? Dios no es Dios de muertos, sino de vivos.
33 Y oyendo esto las gentes, 22.33 cp. 7.28.estaban atónitas de su doctrina.
34 Entonces los Fariseos, oyendo que había cerrado la boca á los Saduceos, se juntaron á una.
35 Y preguntó uno de ellos, 22.35 Lc. 10.25 y 11.45,46,52 y 14.3.intérprete de la ley, tentándole y diciendo:
36 Maestro, ¿cuál es el mandamiento grande en la ley?
37 Y Jesús le dijo: 22.37 Dt. 6.5. Lc. 10.27.Amarás al Señor tu Dios de todo tu corazón, y de toda tu alma, y de toda tu mente.
38 Este es el primero y el grande mandamiento.
39 Y el segundo es semejante á éste: 22.39 Lv. 19.18. cp. 19.19Amarás á tu prójimo como á ti mismo.
40 De estos dos mandamientos depende toda la ley y los profetas.
41 Y estando juntos los Fariseos, 22.41 Lc. 20.41-44.Jesús les preguntó,
42 Diciendo: ¿Qué os parece del Cristo? ¿de quién es Hijo? Dícenle: 22.42 cp. 1.1.De David.
43 El les dice: ¿Pues cómo David en Espíritu le llama Señor, diciendo:
44 Dijo el Señor á mi Señor:
22.44 Sal. 110.1. Hch. 2.34,35. He. 1.13. Siéntate á mi diestra,
Entre tanto que pongo tus enemigos por estrado de tus pies?
45 Pues si David le llama Señor, ¿cómo es su Hijo?
1 El Cristo, hijo de David.
2 Jesús censura á los Fariseos.
46 Y nadie le podía responder palabra; 22.46 Mr. 12.34. Lc. 20.40.ni osó alguno desde aquel día preguntarle más.
Tähendamissõna kuningapoja pulmadest
1 Jeesus rääkis neile veel tähendamissõnades ja ütles: 2 „Taevariik on kui kuningas, kes korraldas oma pojale pulmapeo. 3 Ta läkitas oma sulased juba kutsutuid pulmapeole paluma, aga nemad keeldusid.
4 Taas ta läkitas teisi sulaseid ja käskis kutsutuile öelda: „Ma olen pidusöögi valmistanud. Mu härjad ja nuumvasikad on tapetud ja kõik on valmis. Tulge pulma!"
5 Nemad aga ei teinud sellest väljagi ja läksid, kes põllule, kes äriasju ajama. 6 Mõned aga võtsid sulased kinni, mõnitasid neid jõhkralt ja tapsid nad ära. 7 Kuningas sai väga vihaseks. Ta saatis oma sõjaväe, hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna.
8 Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmapidu on ette valmistatud, aga kutsutud ei olnud väärt tulema. 9 Seepärast minge tänavanurkadele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!" 10 Ja sulased läksid välja teedele ja tõid kokku kõik, keda leidsid, nii häid kui halbu, ning pulmasaal sai täis külalisi.
11 Aga kui kuningas astus sisse külalisi vaatama, märkas ta meest, kellel ei olnud pulmariideid seljas. 12 „Sõber," ütles ta temale, „kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmariieteta?" See aga ei suutnud midagi vastata.
13 Siis kuningas ütles oma teenritele:
„Siduge kinni tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine!"
14 Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud."
Maksu maksmisest keisrile
15 Siis variserid läksid ja pidasid nõu, kuidas Jeesus tema sõnadest lõksu püüda. 16 Nad läkitasid ta juurde oma jüngreid koos heroodeslastega. „Õpetaja," ütlesid nad, „me teame, et sina oled aus ja otsekohene ning õpetad Jumala teed tões ega lase end mõjutada kellestki, sest sa ei tee inimestel vahet. 17 Seepärast ütle meile oma arvamus. Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?"
18 Kuid Jeesus, teades nende alatust, ütles: „Miks te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksumünti!" Nad tõid talle teenari, 20 ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja nimi sellel on?"
21 „Keisri," vastasid nad.
Siis Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
22 Seda kuuldes nad hämmastusid, jätsid ta rahule ja lahkusid.
Abielust ja surnute ülestõusmisest
23 Samal päeval tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 24 „Õpetaja, Mooses on meile öelnud, et kui mees sureb lapsi saamata, siis peab tema vend abielluma lesega ja talle järglasi kasvatama. 25 Meie hulgas oli seitse venda. Esimene võttis naise ja suri. Kuna tal ei olnud järglasi, jättis ta naise oma vennale. 26 Samuti juhtus teise ja kolmandaga, kuni kõik seitse venda olid surnud. 27 Kõige viimasena suri naine. 28 Kui nüüd tuleb ülestõusmine, kelle naine neist seitsmest ta siis on? Ta on ju olnud abielus nende kõikidega."
29 Jeesus vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne Pühakirja ega Jumala väge. 30 Ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas. 31 Aga mis puutub surnute ülestõusmisse – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: 32 „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!" Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal."
33 Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
Suurim käsk
34 Kui variserid kuulsid, et Jeesus oli sulgenud saduseridel suu, kogunesid nad sinna 35 ning üks kirjatundja nende seast küsis Jeesuselt teda proovile pannes: 36 „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?"
37 Jeesus vastas: „ „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest!" 38 See on suurim ja ülim käsk. 39 Ja teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!" 40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid."
Kelle poeg on Messias?
41 Pöördudes kokku tulnud variseride poole, küsis Jeesus neilt: 42 „Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?"
„Taaveti poeg," vastasid nad.
43 „Miks siis Taavet nimetab teda Pühas Vaimus rääkides Issandaks?" küsis Jeesus. „Ta ütleb ju:
44 „Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla." "
45 Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?" 46 Ja ükski ei suutnud Jeesusele vastata sõnagi ning keegi ei söandanud sellest päevast alates temalt midagi rohkem küsida.