Ka Hingaia e Rāwiri ngā Āmona me Hīriani
1 Nā, i muri i tēnei, ka mate te kīngi o ngā tamariki a Āmona, ā, ko Hanunu, ko tāna tama te kīngi i muri i a ia. 2 Nā, ka mea a Rāwiri, "Ka puta tōku aroha ki a Hanunu tama a Nahaha, ka rite ki te aroha o tōna pāpā i puta rā ki ahau." Nā, tonoa ana e Rāwiri āna tāngata hei kawe i tāna whakamārie ki a ia mō tōna pāpā.
Nā, ka tae ngā tāngata a Rāwiri ki te whenua o ngā tama a Āmona. 3 Nā, ka mea ngā rangatira o ngā tamariki a Āmona ki a Hanunu, ki tō rātou ariki, "Ki tōu whakaaro he whakahōnore nā Rāwiri i tōu pāpā i tonoa mai e ia ngā kaiwhakamārie ki a koe? He teka ianei he titiro i te pā, he tūtei, he whakangaro te mea i tonoa mai ai e Rāwiri āna tāngata ki a koe?" 4 Heoi, ka mau a Hanunu ki ngā tāngata a Rāwiri, ā, heua ana e ia tētahi taha o ō rātou pāhau, tapahia ana ō rātou kākahu ki waenga ā tae noa ki ō rātou papa, ā, tonoa atu ana rātou.
5 Ā, nō te kōrerotanga o taua mea ki a Rāwiri, ka tono tāngata ia ki te whakatau i a rātou; he nui hoki te whakamā o aua tāngata; i mea anō te kīngi, "Hei Heriko noho ai, kia tupu rā anō ō koutou pāhau, ka hoki mai ai."
6 Ā, nō te kitenga o ngā tamariki a Āmona e whakahouhou ana rātou ki a Rāwiri, ka tono tāngata ngā tamariki a Āmona hei utu i ngā Hīriani o Peterehopo, i ngā Hīriani anō o Topa, e rua tekau mano, he hunga haere i raro, i te kīngi anō o Maaka, kotahi mano tāngata, i tō Ihitopo, kotahi tekau mā rua mano tāngata.
7 Ā, nō te rongonga o Rāwiri, ka tonoa e ia a Ioapa me te ope katoa o ngā mārohirohi. 8 Nā, ka puta ngā tama a Āmona ki waho, ā, whakatakotoria ana ā rātou ngohi ki te tomokanga atu o te kūwaha; ā, ko ngā Hīriani o Topa, o Rehopo, me o Ihitopo, o Maaka, ko rātou anake i te pārae.
9 Nā, i te kitenga o Ioapa e ākina ana a mua, a muri, ōna e te hoariri, ka whiriwhiria e ia ētahi o ngā tino tāngata katoa o Īharaira, ā, whakaritea ana e ia hei tū ki ngā Hīriani. 10 Ko te nuinga atu hoki o te iwi i tukua e ia ki te ringa o Āpihai, o tōna teina, ā, whakatikaia ana e tērā hei tū ki ngā tama a Āmona. 11 I mea anō ia, "Ki te kaha atu ngā Hīriani i ahau, nā, me āwhina mai ahau e koe; ki te kaha atu ia ngā tama a Āmona i a koe, nā, me haere atu ahau ki te āwhina i a koe. 12 Kia māia, kia whakatangata hoki tātou mō tō tātou iwi, mō ngā pā hoki o tō tātou Atua; ā, mā Ihowā e mea te mea i pai ki a ia."
13 Nā, ka whakatata atu a Ioapa rātou ko tōna nuinga ki te whawhai ki ngā Hīriani, ā, rere ana rātou i tōna aroaro. 14 Ā, nō te kitenga o ngā tama a Āmona kua rere ngā Hīriani, ka rere anō rātou i te aroaro o Āpihai, ā, haere ana ki te pā. Nā, hoki ana a Ioapa i ngā tama a Āmona, ā, haere ana ki Hiruhārama.
15 Ā, i te kitenga o ngā Hīriani kua patua rātou e Īharaira, ka huihui rātou. 16 Ā, ka tono tāngata a Hararētere ki te tiki i ngā Hīriani i tāwāhi o te awa; ā, haere mai ana rātou ki Herama, ko Hopaka hoki, ko te rangatira o te ope a Hararētere ki mua i a rātou.
17 Ā, ka kōrerotia ki a Rāwiri; ā, ka huihuia e ia a Īharaira katoa, ā, whiti ana ki tērā taha o Horano haere ana ki Herama. Nā, ka whakatikaia e ngā Hīriani ō rātou ngohi hei tū i a Rāwiri, ka whawhai ki a ia. 18 Nā, ka rere ngā Hīriani i te aroaro o Īharaira; ā, patua iho o ngā Hīriani e Rāwiri ngā tāngata o ngā hāriata e whitu rau, e whā tekau mano anō ngā hōia eke hōiho; i patua anō e ia a Hopaka, te rangatira o tō rātou ope, ā, mate iho ia ki reira. 19 Ā, nō ka kite ngā kīngi katoa, ngā apa o Hararētere, kua patua rātou e Īharaira, ka houhia e rātou te rongo ki a Īharaira, ā, ka meinga hei apa mō rātou.
Heoi, wehi ana ngā Hīriani, ā mutu ake tā rātou āwhina i ngā tama a Āmona.
Outrage fait par le roi des Ammonites aux serviteurs de David. — Guerre contre les Ammonites et leurs alliés
1 1 Ch 19:1, etc.Après cela, le roi des fils d’Ammon mourut, et Hanun, son fils, régna à sa place. 2 David dit: Je montrerai de la bienveillance à Hanun, fils de Nachasch, comme son père en a montré à mon égard. Et David envoya ses serviteurs pour le consoler au sujet de son père. Lorsque les serviteurs de David arrivèrent dans le pays des fils d’Ammon, 3 les chefs des fils d’Ammon dirent à Hanun, leur maître: Penses-tu que ce soit pour honorer ton père que David t’envoie des consolateurs? N’est-ce pas pour reconnaître et explorer la ville, et pour la détruire, qu’il envoie ses serviteurs auprès de toi? 4 Alors Hanun saisit les serviteurs de David, leur fit raser la moitié de la barbe, et fit couper leurs habits par le milieu jusqu’au haut des cuisses. Puis il les congédia. 5 David, qui fut informé, envoya des gens à leur rencontre, car ces hommes étaient dans une grande confusion; et le roi leur fit dire: Restez à Jéricho jusqu’à ce que votre barbe ait repoussé, et revenez ensuite. 6 Les fils d’Ammon, voyant qu’ils s’étaient rendus odieux à David, firent enrôler à leur solde vingt mille hommes de pied chez les Syriens de Beth-Rehob et chez les Syriens de Tsoba, mille hommes chez le roi de Maaca, et douze mille hommes chez les gens de Tob. 7 A cette nouvelle, David envoya contre eux Joab et toute l’armée, les hommes vaillants. 8 Les fils d’Ammon sortirent, et se rangèrent en bataille à l’entrée de la porte; les Syriens de Tsoba et de Rehob, et les hommes de Tob et de Maaca, étaient à part dans la campagne. 9 Joab vit qu’il avait à combattre par devant et par derrière. Il choisit alors sur toute l’élite d’Israël un corps, qu’il opposa aux Syriens; 10 et il plaça sous le commandement de son frère Abischaï le reste du peuple, pour faire face aux fils d’Ammon. 11 Il dit: Si les Syriens sont plus forts que moi, tu viendras à mon secours; et si les fils d’Ammon sont plus forts que toi, j’irai te secourir. 12 Sois ferme, et montrons du courage pour notre peuple et pour les villes de notre Dieu, et que l’Éternel fasse ce qui lui semblera bon! 13 Joab, avec son peuple, s’avança pour attaquer les Syriens, et ils s’enfuirent devant lui. 14 Et quand les fils d’Ammon virent que les Syriens avaient pris la fuite, ils s’enfuirent aussi devant Abischaï et rentrèrent dans la ville. Joab s’éloigna des fils d’Ammon et revint à Jérusalem. 15 Les Syriens, voyant qu’ils avaient été battus par Israël, réunirent leurs forces. 16 Hadarézer envoya chercher les Syriens qui étaient de l’autre côté du fleuve; et ils arrivèrent à Hélam, ayant à leur tête Schobac, chef de l’armée d’Hadarézer. 17 On l’annonça à David, qui assembla tout Israël, passa le Jourdain, et vint à Hélam. Les Syriens se préparèrent à la rencontre de David, et lui livrèrent bataille. 18 Mais les Syriens s’enfuirent devant Israël. Et David leur tua les troupes de sept cents chars et quarante mille cavaliers; il frappa aussi le chef de leur armée, Schobac, qui mourut sur place. 19 Tous les rois soumis à Hadarézer, se voyant battus par Israël, firent la paix avec Israël et lui furent assujettis. Et les Syriens n’osèrent plus secourir les fils d’Ammon.