Te Hoatanga o Rāwiri me Honatana
1 Nā, ka rere a Rāwiri i Naioto o Rama, ā, ka tae, ka kōrero ki a Honatana, "I aha ahau? He aha tōku hē? He aha hoki tōku hara i te aroaro o tōu pāpā, i whai ai ia kia whakamatea ahau?"
2 Nā, ka mea tērā ki a ia, "Kāhore rāpea, e kore koe e mate. Nanā, e kore e meatia e tōku pāpā tētahi mea, nui, iti rānei; ki te kāhore e whakakitea mai e ia ki ahau; ā, he aha tēnei mea e hunā ai e tōku pāpā i ahau? Ehara tēnā."
3 Nā, ka oati anō a Rāwiri, ka mea, "E tino mōhio ana tōu pāpā kua manakohia ahau e koe; koia ia i mea ai, ‘Kei mōhiotia tēnei e Honatana, kei pōuri ia.’ Otiia, e ora ana a Ihowā, e ora ana hoki tōu wairua, he hīkoinga kotahi noa ko te mate mōku."
4 Kātahi a Honatana ka mea ki a Rāwiri, "He aha nei te mea e hiahiatia ana e tōu wairua, ka meatia tonutia e ahau māu."
5 Nā, ka mea a Rāwiri ki a Honatana, "Nanā, āpōpō ka kōwhiti te marama, ā, ko te tikanga kia noho tahi ai ahau me te kīngi ki te kai; nā, tukua ahau kia haere, kia piri ai ahau ki te pārae ā te ahiahi rā anō o te toru o ngā rā. 6 Ki te ui ia tōu pāpā mō tōku ngaro, ko reira koe ka kī atu, ‘I tono kaha a Rāwiri ki ahau kia tukua ia kia rere ki tōna pā, ki Pēterehema; kei reira hoki te patunga tapu o te tau mā te hapū katoa.’ 7 Ki te pēnei mai tāna kī, ‘E pai ana!’ Ka mau te rongo ki tāu pononga; e nui rawa ia tōna riri, kātahi koe ka mōhio kua takoto te kino i a ia. 8 Nā reira, kia pai tāu mahi ki tāu pononga, nāu nei hoki i mea tāu pononga kia uru taua ki tā Ihowā kawenata. Otiia ki te mea he kino tōku, māu ahau e whakamate; kia kawea atu hoki ahau e koe ki tōu pāpā hei aha?"
9 Nā, ka mea a Honatana, "Kaua tēnā e meatia ki a koe; engari ki te mōhio kau ahau kua takoto i tōku pāpā kia whakapākia he kino ki a koe, e kore ianei e kōrerotia e ahau ki a koe?"
10 Kātahi a Rāwiri ka mea ki a Honatana, "Mā wai e kōrero ki ahau, ki te pakeke te kupu e whakahokia e tōu pāpā ki a koe?"
11 Anō rā ko Honatana ki a Rāwiri, "Haere mai, tāua ka haere ki te pārae." Nā, haere ana rāua tokorua ki te pārae.
12 Nā, ka mea a Honatana ki a Rāwiri, "Ko Ihowā, ko te Atua o Īharaira, hei kaititiro; māku e rapu te whakaaro o tōku pāpā i tēnei wā pea āpōpō, i te toru rānei o ngā rā; ki te mea he pai mō Rāwiri, e kore ianei ahau e tuku tonu atu, e whakaatu ki a koe? 13 Kia meatia tēnei e Ihowā ki a Honatana, me ētahi atu mea; pēnā he kino tā tōku pāpā e pai ai mōu, ā, ka kore ahau e whakaatu ki a koe, ka tuku i a koe kia haere i runga i te rangimārie; ā, kia noho a Ihowā ki a koe kia pērā me ia i noho ki tōku pāpā. 14 Ā, kaua anō e waiho i tōku oranga anake tāu whakaputa i tō Ihowā aroha ki ahau, kia kaua ahau e mate; 15 kauaka anō hoki e hautopea atu tōu aroha ki tōku whare ā ake ake; kauaka rawa, ina hautopea atu e Ihowā ngā hoariri katoa o Rāwiri i te mata o te whenua."
16 Heoi, ka whakarite kawenata a Honatana ki te whare o Rāwiri, ka mea, "Kia rapu utu anō a Ihowā i te ringa o ngā hoariri o Rāwiri." 17 Ā, i mea a Honatana kia oati anō a Rāwiri; he aroha hoki nōna ki a ia; i aroha hoki ia ki a ia, me te mea ko te aroha ki tōna wairua ake.
18 Kātahi a Honatana ka mea ki a ia, "Āpōpō te kōwhiti ai te marama; ā, ka kitea tōu ngaromanga, ka takoto kau hoki tōu nohoanga. 19 Ā, ka toru ōu rā e noho ana, kia hohoro tōu haere ki raro, ā, ka tae ki te wāhi i piri ai koe i te rā i kōrerotia ai, ā, ka noho ki te taha o Ētere kōhatu. 20 Ā, māku e kōpere ētahi pere kia toru ki tōna taha, ānō e kōpere ana ki tētahi kōperenga pere. 21 Nā, ka tono ahau i te tamaiti, ‘Tīkina, rapua ngā pere.’ Ki te mea atu ahau ki te tamaiti, ‘Nei nā ngā pere, kei tēnei taha ōu, tīkina mai,’ kātahi koe ka haere mai; e mau ana hoki te rongo ki a koe, kāhore hoki he rawa, e ora ana a Ihowā. 22 Ki te pēnei ia tāku kī atu ki te tamaiti, ‘Nā, ko ngā pere, kei tua atu i a koe,’ kātahi koe ka haere atu; he mea tono hoki koe nā Ihowā. 23 Nā, ko tēnei mea i kōrerotia nei e tāua, nanā, kei waenganui i a tāua a Ihowā ā ake ake."
24 Heoi, piri ana a Rāwiri ki te pārae; ā, i te kōwhititanga o te marama ka noho te kīngi ki te kai. 25 Ā, i te noho te kīngi ki tōna nohoanga ō mua iho, ki te nohoanga i te pakitara; i whakatika anō hoki a Honatana, ā, ka noho a Āpanēre ki te taha o Haora; nā, e takoto kau ana tō Rāwiri wāhi. 26 Ahakoa rā kīhai i puaki tētahi kupu a Haora i taua rā; i mea hoki ia, "Kua pā tētahi mea ki a ia, kāhore anō kia kore noa tōna poke; inā kāhore anō kia kore noa tōna poke." 27 Nā, i te aonga ake, arā i te rua o ngā rā o te marama, e takoto kau ana anō tō Rāwiri wāhi. Nā, ka mea a Haora ki tāna tama, ki a Honatana, "Nā te aha te tama a Hehe tē haere mai ai ki te kai inanahi, ināianei?"
28 Nā, ka utua e Honatana ki a Haora, "I tono kaha a Rāwiri ki ahau kia tukua ia kia haere ki Pēterehema; 29 i mea mai hoki ia, ‘Tukua ahau kia haere, he patunga tapu hoki tā tō mātou hapū i taua pā; nā tōku tuakana pū anō hoki ahau i poroaki mai. Nā, ki te mea kua manakohia ahau e koe, tukua ahau kia rere atu kia kite i ōku tuākana.’ Koia ia tē haere mai ai ki te tēpu a te kīngi."
30 Ko te tino muranga o te riri o Haora ki a Honatana, ka mea ki a ia, "E te tama a te wahine parori kē, tutū! Kāhore rānei ahau i te mōhio kua tango koe i te tama a Hehe, hei mea whakamā ki a koe tonu, hei mea whakamā hoki ki te hahaketanga o tōu whaea? 31 I ngā rā katoa e ora ai te tama a Hehe ki runga ki te whenua, e kore koe e tū, me tōu rangatiratanga. Nā, tonoa kia tīkina ia ki ahau, kua tino takoto hoki te mate mōna."
32 Nā, ka whakahoki a Honatana ki tōna pāpā, ka mea ki a ia, "Kia whakamatea ia mō te aha? I aha ia?" 33 Nā, ko te werohanga a Haora i te tao ki a ia, hei patu mōna. Kātahi a Honatana ka mōhio kua takoto i tōna pāpā te mate mō Rāwiri.
34 Heoi, ka whakatika atu a Honatana i te tēpu, mura tonu hoki tōna riri, kīhai anō i kai i te rua o ngā rā o te marama; i pōuri hoki ia mō Rāwiri, mōna i meinga e tōna pāpā kia whakamā.
35 Nā, i te ata ka haere a Honatana ki te pārae i te wā i whakaritea ki a Rāwiri, rāua ko tētahi tamaiti nohinohi. 36 Nā, ka mea ia ki taua tamaiti, "Rere atu ki te rapu i ngā pere e kōperea atu ana e ahau." Ko te rerenga atu o te tamaiti, nā, kōperea atu ana e ia he pere ki kō noa atu i a ia. 37 Ā, nō te taenga atu o te tamaiti ki te wāhi i te pere i kōperea nei e Honatana, ka karanga a Honatana i muri i te tamaiti, ka mea, "Kāhore iana te pere i kō atu i a koe nā?" 38 Nā, ka karanga anō a Honatana i muri i taua tamaiti, "Kia kakama, kia hohoro, kaua e tū." Nā, kohikohia ana ngā pere e te tamaiti a Honatana, ā, haere mai ana ki tōna rangatira. 39 Otiia kīhai tētahi mea i mōhiotia e taua tamaiti; engari a Honatana rāua ko Rāwiri, i mōhio rāua ki tōna tikanga. 40 Nā, ka hoatu e Honatana āna patu ki tāna tamaiti, ka mea ki a ia, "Haere, kawea atu ki te pā."
41 Ā, nō te haerenga o taua tamaiti, nā, ka whakatika mai a Rāwiri i te taha ki te tonga, ā, ka tāpapa ki te whenua, e toru hoki ōna pikonga iho. Nā, ka kihi rāua i a rāua, ka tangi hoki tētahi ki tētahi, ā, rahi noa ake tā Rāwiri.
42 Nā, ka mea a Honatana ki a Rāwiri, "Haere i runga i te rangimārie. Kua oati nei hoki tāua i runga i te ingoa o Ihowā, kua mea tāua, ‘Hei waenganui a Ihowā i a tāua hei waenganui hoki i ōku uri, i ōu uri mō ake tonu atu.’ " Nā, whakatika ana ia, ā, haere ana; ko Honatana hoki i haere ki te pā.
David informé par Jonathan des dispositions hostiles de Saül. — Les deux amis prennent congé l’un de l’autre
1 David s’enfuit de Najoth, près de Rama. Il alla trouver Jonathan, et dit: Qu’ai-je fait? Quel est mon crime, quel est mon péché aux yeux de ton père, pour qu’il en veuille à ma vie? 2 Jonathan lui répondit: Loin de là! Tu ne mourras point. Mon père ne fait aucune chose, grande ou petite, sans m’en informer; pourquoi donc mon père me cacherait-il celle-là? Il n’en est rien. 3 David dit encore, en jurant: Ton père sait bien que j’ai trouvé grâce à tes yeux, et il aura dit: Que Jonathan ne le sache pas; cela lui ferait de la peine. Mais l’Éternel est vivant et ton âme est vivante! Il n’y a qu’un pas entre moi et la mort. 4 Jonathan dit à David: Je ferai pour toi ce que tu voudras. 5 Et David lui répondit: Voici, c’est demain la nouvelle lune, et je devrais m’asseoir avec le roi pour manger; laisse-moi aller, et je me cacherai dans les champs jusqu’au soir du troisième jour. 6 Si ton père remarque mon absence, tu diras: David m’a prié de lui laisser faire une course à Bethléhem, sa ville, parce qu’il y a pour toute la famille un sacrifice annuel. 7 Et s’il dit: C’est bien! Ton serviteur alors n’a rien à craindre; mais si la colère s’empare de lui, sache que le mal est résolu de sa part. 8 Montre donc ton affection pour ton serviteur, 1 S 18:3.puisque tu as fait avec ton serviteur une alliance devant l’Éternel. Et, s’il y a quelque crime en moi, ôte-moi la vie toi-même, car pourquoi me mènerais-tu jusqu’à ton père? 9 Jonathan lui dit: Loin de toi la pensée que je ne t’informerai pas, si j’apprends que le mal est résolu de la part de mon père et menace de t’atteindre! 10 David dit à Jonathan: Qui m’informera dans le cas où ton père te répondrait durement? 11 Et Jonathan dit à David: Viens, sortons dans les champs. Et ils sortirent tous deux dans les champs. 12 Jonathan dit à David: Je prends à témoin l’Éternel, le Dieu d’Israël! Je sonderai mon père demain ou après-demain; et, dans le cas où il serait bien disposé pour David, si je n’envoie vers toi personne pour t’en informer, 13 que l’Éternel traite Jonathan dans toute sa rigueur! Dans le cas où mon père trouverait bon de te faire du mal, je t’informerai aussi et je te laisserai partir, afin que tu t’en ailles en paix; et que l’Éternel soit avec toi, comme il a été avec mon père! 14 Si je dois vivre encore, veuille user envers moi de la bonté de l’Éternel; 15 et si je meurs, ne retire jamais ta bonté envers ma maison, pas même lorsque l’Éternel retranchera chacun des ennemis de David de dessus la face de la terre. 16 Car Jonathan a fait alliance avec la maison de David. Que l’Éternel tire vengeance des ennemis de David! 17 Jonathan protesta encore auprès de David de son affection pour lui, car il l’aimait comme son âme. 18 Jonathan lui dit: C’est demain la nouvelle lune; on remarquera ton absence, car ta place sera vide. 19 Tu descendras le troisième jour jusqu’au fond du lieu où tu t’étais caché le jour de l’affaire, et tu resteras près de la pierre d’Ézel. 20 Je tirerai trois flèches du côté de la pierre, comme si je visais un but. 21 Et voici, j’enverrai un jeune homme, et je lui dirai: Va, trouve les flèches. Si je lui dis: Voici, les flèches sont en deçà de toi, prends-les! Alors viens, car il y a paix pour toi, et tu n’as rien à craindre, l’Éternel est vivant! 22 Mais si je dis au jeune homme: Voici, les flèches sont au-delà de toi! Alors va-t-en, car l’Éternel te renvoie. 23 v. 42.L’Éternel est à jamais témoin de la parole que nous nous sommes donnée l’un à l’autre. 24 David se cacha dans les champs. C’était la nouvelle lune, et le roi prit place au festin pour manger. 25 Le roi s’assit comme à l’ordinaire sur son siège contre la paroi, Jonathan se leva, et Abner s’assit à côté de Saül; mais la place de David resta vide. 26 Saül ne dit rien ce jour-là; car, pensa-t-il, c’est par hasard, il n’est pas pur, certainement il n’est pas pur. 27 Le lendemain, second jour de la nouvelle lune, la place de David était encore vide. Et Saül dit à Jonathan, son fils: Pourquoi le fils d’Isaï n’a-t-il paru au repas ni hier ni aujourd’hui? 28 Jonathan répondit à Saül: David m’a demandé la permission d’aller à Bethléhem. 29 Il a dit: Laisse-moi aller, je te prie, car nous avons dans la ville un sacrifice de famille, et mon frère me l’a fait savoir; si donc j’ai trouvé grâce à tes yeux, permets que j’aille en hâte voir mes frères. C’est pour cela qu’il n’est point venu à la table du roi. 30 Alors la colère de Saül s’enflamma contre Jonathan, et il lui dit: Fils pervers et rebelle, ne sais je pas que tu as pour ami le fils d’Isaï, à ta honte et à la honte de ta mère? 31 Car aussi longtemps que le fils d’Isaï sera vivant sur la terre, il n’y aura point de sécurité ni pour toi ni pour ta royauté. Et maintenant, envoie-le chercher, et qu’on me l’amène, car il est digne de mort. 32 Jonathan répondit à Saül, son père, et lui dit: Pourquoi le ferait-on mourir? Qu’a-t-il fait? 33 Et Saül dirigea sa lance contre lui, pour le frapper. Jonathan comprit que c’était chose résolue chez son père que de faire mourir David. 34 Il se leva de table dans une ardente colère, et ne participa point au repas le second jour de la nouvelle lune; car il était affligé à cause de David, parce que son père l’avait outragé. 35 Le lendemain matin, Jonathan alla dans les champs au lieu convenu avec David, et il était accompagné d’un petit garçon. 36 Il lui dit: Cours, trouve les flèches que je vais tirer. Le garçon courut, et Jonathan tira une flèche qui le dépassa. 37 Lorsqu’il arriva au lieu où était la flèche que Jonathan avait tirée, Jonathan cria derrière lui: La flèche n’est-elle pas plus loin que toi? 38 Il lui cria encore: Vite, hâte-toi, ne t’arrête pas! Et le garçon de Jonathan ramassa les flèches et revint vers son maître. 39 Le garçon ne savait rien; Jonathan et David seuls comprenaient la chose. 40 Jonathan remit ses armes à son garçon, et lui dit: Va, porte-les à la ville. 41 Après le départ du garçon, David se leva du côté du midi, puis se jeta le visage contre terre et se prosterna trois fois. Les deux amis s’embrassèrent et pleurèrent ensemble, David surtout fondit en larmes. 42 Et Jonathan dit à David: Va en paix, maintenant que nous avons juré l’un et l’autre, au nom de l’Éternel, en disant: Que l’Éternel soit à jamais entre moi et toi, entre ma postérité et ta postérité! 43 David se leva, et s’en alla, et Jonathan rentra dans la ville.