Pular para o conteúdo
Publicidade

1 Samuel 30

LSG

Te Pakanga ki ngā Amareki

1 Ā, ka tae a Rāwiri rātou ko āna tāngata ki Tikiraka i te toru o ngā , , kua huaki ngā Amareki ki te tonga, ki Tikiraka anō. Patua ana a Tikiraka e rātou, tahuna ake ki te ahi; 2 whakaraua ana hoki e rātou ngā wāhine me ngā mea o reira, te iti, te rahi; kīhai i whakamatea tētahi, engari i kāhakina atu, ā, haere ana i rātou ara. 3 Heoi, i te taenga o Rāwiri rātou ko āna tāngata ki te , kua oti te tahu ki te ahi, ā, kua whakaraua atu ā rātou wāhine, ā rātou tama, ā rātou tamāhine. 4 Kātahi ka puaki te reo o Rāwiri rātou ko āna tāngata, tangi ana rātou, ā, kāhore noa ō rātou kaha ki te tangi. 5 I riro whakarau anō ngā wāhine tokorua a Rāwiri, a Ahinoama o Ietereere, rāua ko Apikaira wahine a Nāpara o Karamere. 6 , mamae rawa a Rāwiri, te mea i kupukupu te nuinga kia ākina ia ki te kōhatu; i mamae hoki te ngākau o te iwi katoa, o tērā, o tērā, ki ā rātou tama, ki ā rātou tamāhine. Ko Rāwiri ia i whakapakari i a ia i roto i a Ihowā, i tōna Atua.

7 , ka mea a Rāwiri ki a Apiātara tohunga, tama a Ahimereke, "Tēnā, maua mai te epora ki ahau." , maua ana te epora e Apiātara ki a Rāwiri. 8 , ka ui a Rāwiri ki a Ihowā, ka mea, "Ki te whai ahau i tēnei taua e mau rānei rātou i ahau?"

, ka mea ia, "Whāia; ka mau hoki rātou i a koe, ā, ka riro katoa mai āu i a koe."

9 Heoi, haere ana a Rāwiri rātou ko āna tāngata e ono rau, kua tae ki te awa, ki Pehoro, ki te wāhi i noho ai te hunga i mahue iho. 10 Otiia whai tonu ana a Rāwiri rātou ko ngā tāngata e whā rau; e rua hoki ngā rau i noho; i ruha rawa hoki, whiti ai i te awa, i Pehoro.

11 , ka tūpono atu rātou ki tētahi tangata o Īhipa i te pārae, ā, kawea ana ia ki a Rāwiri. , ka hoatu he taro māna, ā, kai ana ia; i whakainu anō rātou i a ia ki te wai. 12 I hoatu anō e rātou tētahi wāhi o te keke piki me ētahi tautau karepe e rua. , ka kai ia, ā, ka hoki tōna wairua ki a ia; e toru hoki ngā , e toru ngā ōna kīhai nei ia i kai i te kai, kīhai i inu i te wai.

13 , ka mea a Rāwiri ki a ia, "wai koe? hea hoki koe?"

Anō ko ia, "He tamaiti ahau Īhipa, he pononga tētahi Amareki; i whakarērea hoki ahau e tōku ariki, he pānga nōku e te mate ka toru ēnei . 14 I huakina e mātou te tonga o ngā Kereti, me te wāhi i a Hūrā, me te tonga o Karepe; i tahuna anō e mātou a Tikiraka ki te ahi."

15 , ka mea a Rāwiri ki a ia, "E taea rānei ahau te kawe e koe ki raro ki te ope ?"

Anō ko ia, "Oati mai ki ahau ki te Atua hoki, e kore ahau e whakamatea e koe, e kore e tukua ki ngā ringa o tōku rangatira, ā, ka kawea koe e ahau ki raro ki taua ope."

16 Ā, tāna kawenga i a ia ki raro, kua wawā noa atu rātou ki te mata o te whenua katoa, e kai ana, e inu ana, e kanikani ana, ngā taonga nui katoa, taonga parakete, i riro i a rātou i te whenua o ngā Pirihitini, i te whenua hoki o Hūrā. 17 , patua iho rātou e Rāwiri i te pūaotanga ā taea noatia te ahiahi o te aonga ake. Kīhai hoki tētahi o rātou i mawhiti, heoi anō ko ētahi taitamariki e whā rau i eke ki ngā kāmera, ā, rere ana. 18 I riro anō hoki i a Rāwiri ngā mea katoa i tangohia e ngā Amareki; i riro anō i a Rāwiri āna wāhine tokorua. 19 Kīhai hoki i ngaro tētahi o ā rātou mea; te iti, te rahi, ngā tama, ngā tamāhine, ngā taonga parakete, ngā mea katoa i tangohia e rātou; i hoki katoa mai i a Rāwiri. 20 I mau anō i a Rāwiri ngā hipi katoa me ngā kāhui; ā, ka ārahina e rātou i mua i ērā atu kararehe, i mea, "Ko te taonga parakete tēnei a Rāwiri."

21 Ā, ka tae a Rāwiri ki ngā tāngata e rua rau i ruha nei, kīhai nei i aru i a Rāwiri, i meinga kia noho ki te awa, ki Pehoro. Ka puta rātou ki te whakatau i a Rāwiri, ki te whakatau hoki i te iwi i a ia; ā, ka tata a Rāwiri ki aua tāngata, ka oha ia ki a rātou. 22 Kātahi ka oho ake te hunga kino katoa, ngā tāngata o Periara i roto i te hunga i haere tahi rātou ko Rāwiri, ka mea, "Kīhai rātou i haere tahi tātou, , e kore e hoatu ki a rātou ētahi o ngā taonga i riro mai i a tātou. Heoi anō, ko te wahine me ngā tamariki a tēnei, a tēnei, , rātou e ārahi atu, e haere."

23 Kātahi a Rāwiri ka mea, "Kaua e pēnā, e ōku tēina, ki Ihowā i hōmai ai ki a tātou; nāna nei hoki tātou i tiaki, ā, hōmai ana e ia ki ō tātou ringa taua ope i haere ake ki a tātou. 24 Ko wai hoki hei whakarongo ki tēnei mea a koutou? Ko te wāhi hoki a te tangata i haere ki te whawhai kia rite ki te wāhi a te tangata i noho ki ngā mea; kia rite tonu te wāhi rātou." 25 , waiho tonu iho e ia tēnā hei tikanga, hei ritenga Īharaira taua rangi ā tuku iho ki tēnei .

26 Ā, i te taenga o Rāwiri ki Tikiraka, ka tonoa e ia ētahi o ngā taonga ki ngā kaumātua o Hūrā, ki ōna hoa, ā, ka mea, "Tēnā tētahi manaaki koutou ngā taonga a ngā hoariri o Ihowā"; 27 ki ngā tāngata hoki o Pētēre, ki o Rāmoto ki te tonga, ki ērā hoki i Iatiri; 28 ki o Aroere, ki o Hipimoto, ki o Ehetemoa, 29 ki o Rakara, ki o ngā o ngā Ierameeri, ki o ngā o ngā Keni; 30 ki o Horema, ki o Korahana, ki o Ataka, 31 ki o Heperona, ki o ngā wāhi katoa i hāereere ai a Rāwiri rātou ko āna tāngata.

Tsiklag pillée et incendiée par les Amalécites. Les Amalécites battus par David

1 Lorsque David arriva le troisième jour à Tsiklag avec ses gens, les Amalécites avaient fait une invasion dans le midi et à Tsiklag. Ils avaient détruit et brûlé Tsiklag, 2 après avoir fait prisonniers les femmes et tous ceux qui s’y trouvaient, petits et grands. Ils n’avaient tué personne, mais ils avaient tout emmené et s’étaient remis en route. 3 David et ses gens arrivèrent à la ville, et voici, elle était brûlée; et leurs femmes, leurs fils et leurs filles, étaient emmenés captifs. 4 Alors David et le peuple qui était avec lui élevèrent la voix et pleurèrent jusqu’à ce qu’ils n’eussent plus la force de pleurer. 5 Les deux femmes de David avaient été emmenées, Achinoam de Jizreel, et Abigaïl de Carmel, femme de Nabal. 6 David fut dans une grande angoisse, car le peuple parlait de le lapider, parce que tous avaient de l’amertume dans l’âme, chacun à cause de ses fils et de ses filles. Mais David reprit courage en s’appuyant sur l’Éternel, son Dieu. 7 Il dit au sacrificateur Abiathar, fils d’Achimélec: Apporte-moi donc l’éphod! Abiathar apporta l’éphod à David. 8 Et David consulta l’Éternel, en disant: Poursuivrai-je cette troupe? L’atteindrai-je? L’Éternel lui répondit: Poursuis, car tu atteindras, et tu délivreras. 9 Et David se mit en marche, lui et les six cents hommes qui étaient avec lui. Ils arrivèrent au torrent de Besor, s’arrêtèrent ceux qui restaient en arrière. 10 David continua la poursuite avec quatre cents hommes; deux cents hommes s’arrêtèrent, trop fatigués pour passer le torrent de Besor. 11 Ils trouvèrent dans les champs un homme égyptien, qu’ils conduisirent auprès de David. Ils lui firent manger du pain et boire de l’eau, 12 et ils lui donnèrent un morceau d’une masse de figues sèches et deux masses de raisins secs. Après qu’il eut mangé, les forces lui revinrent, car il n’avait point pris de nourriture et point bu d’eau depuis trois jours et trois nuits. 13 David lui dit: A qui es-tu, et d’où es-tu? Il répondit: Je suis un garçon égyptien, au service d’un homme amalécite, et voilà trois jours que mon maître m’a abandonné parce que j’étais malade. 14 Nous avons fait une invasion dans le midi des Kéréthiens, sur le territoire de Juda et au midi de Caleb, et nous avons brûlé Tsiklag. 15 David lui dit: Veux-tu me faire descendre vers cette troupe? Et il répondit: Jure-moi par le nom de Dieu que tu ne me tueras pas et que tu ne me livreras pas à mon maître, et je te ferai descendre vers cette troupe. 16 Il lui servit ainsi de guide. Et voici, les Amalécites étaient répandus sur toute la contrée, mangeant, buvant et dansant, à cause du grand butin qu’ils avaient enlevé du pays des Philistins et du pays de Juda. 17 David les battit depuis l’aube du jour jusqu’au soir du lendemain, et aucun d’eux n’échappa, excepté quatre cents jeunes hommes qui montèrent sur des chameaux et s’enfuirent. 18 David sauva tout ce que les Amalécites avaient pris, et il délivra aussi ses deux femmes. 19 Il ne leur manqua personne, ni petit ni grand, ni fils ni fille, ni aucune chose du butin, ni rien de ce qu’on leur avait enlevé: David ramena tout. 20 Et David prit tout le menu et le gros bétail; et ceux qui conduisaient ce troupeau et marchaient à sa tête disaient: C’est ici le butin de David. 21 David arriva auprès des deux cents hommes qui avaient été trop fatigués pour le suivre, et qu’on avait laissés au torrent de Besor. Ils s’avancèrent à la rencontre de David et du peuple qui était avec lui. David s’approcha d’eux, et leur demanda comment ils se trouvaient. 22 Tous les hommes méchants et vils parmi les gens qui étaient allés avec David prirent la parole et dirent: Puisqu’ils ne sont pas venus avec nous, nous ne leur donnerons rien du butin que nous avons sauvé, sinon à chacun sa femme et ses enfants; qu’ils les emmènent, et s’en aillent. 23 Mais David dit: N’agissez pas ainsi, mes frères, au sujet de ce que l’Éternel nous a donné; car il nous a gardés, et il a livré entre nos mains la troupe qui était venue contre nous. 24 Et qui vous écouterait dans cette affaire? La part doit être la même pour celui qui est descendu sur le champ de bataille et pour celui qui est resté près des bagages: ensemble ils partageront. 25 Il en fut ainsi dès ce jour et dans la suite, et l’on a fait de cela jusqu’à ce jour une loi et une coutume en Israël. 26 De retour à Tsiklag, David envoya une partie du butin aux anciens de Juda, à ses amis, en leur adressant ces paroles: Voici pour vous un présent sur le butin des ennemis de l’Éternel! 27 Il fit ainsi des envois à ceux de Béthel, à ceux de Ramoth du midi, à ceux de Jatthir, 28 à ceux d’Aroër, à ceux de Siphmoth, à ceux d’Eschthemoa, 29 à ceux de Racal, à ceux des villes des Jerachmeélites, à ceux des villes des Kéniens, 30 à ceux de Horma, à ceux de Cor-Aschan, à ceux d’Athac, 31 à ceux d’Hébron, et dans tous les lieux que David et ses gens avaient parcourus.

Veja também