1 Now in those days comes John the baptist, preaching in the wilderness of Judaea, 2 and saying, Repent, for the kingdom of the heavens has drawn nigh. 3 For this is he who has been spoken of through Esaias the prophet, saying, Voice of him that crieth in the wilderness: prepare ye the way of the Lord, make straight his paths. 4 And John himself had his garment of camel’s hair, and a leathern girdle about his loins, and his nourishment was locusts and wild honey. 5 Then went out to him Jerusalem, and all Judaea, and all the country round the Jordan, 6 and were baptised by him in the Jordan, confessing their sins.

7 But seeing many of the Pharisees and Sadducees coming to his baptism, he said to them, Offspring of vipers, who has forewarned you to flee from the coming wrath? 8 Produce therefore fruit worthy of repentance. 9 And do not think to say within yourselves, We have Abraham for our father; for I say unto you, that God is able of these stones to raise up children to Abraham. 10 And already the axe is applied to the root of the trees; every tree therefore not producing good fruit is cut down and cast into the fire. 11 I indeed baptise you with water to repentance, but he that comes after me is mightier than I, whose sandals I am not fit to bear; he shall baptise you with the Holy Spirit and fire; 12 whose winnowing fan is in his hand, and he shall thoroughly purge his threshing-floor, and shall gather his wheat into the garner, but the chaff he will burn with fire unquenchable.

13 Then comes Jesus from Galilee to the Jordan to John, to be baptised of him; 14 but John urgently forbad him, saying, I have need to be baptised of thee; and comest thou to me? 15 But Jesus answering said to him, Suffer it now; for thus it becometh us to fulfil all righteousness. Then he suffers him. 16 And Jesus, having been baptised, went up straightway from the water, and lo, the heavens were opened to him, and he saw the Spirit of God descending as a dove, and coming upon him: 17 and behold, a voice out of the heavens saying, This is my beloved Son, in whom I have found my delight.

1 Neil päevil tuli Ristija Johannes, kes kuulutas Juuda kõrbes 2 ja ütles: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" 3 Temast rääkiski prohvet Jesaja:

„Hüüdja hääl on kõrbes:

„Valmistage Issandale tee,

tehke tasaseks tema teerajad!" "

4 Johannesel olid seljas kaamelikarvadest rõivad ja nahkvöö vööl, aga toiduks olid tal rohutirtsud ja metsmesi. 5 Siis läks Jeruusalemma, kogu Juudamaa ja Jordani ümbruskonna rahvas tema juurde. 6 Nad tunnistasid üles oma patud ja ta ristis nad Jordani jões.

7 Aga kui ta nägi, kui palju varisere ja sadusere*3:7 Saduserid oli juudi preesterkonna aristokraatlik usulis-poliitiline rühmitus, kes juhtis templiteenistust, tunnistas Toorat, kuid mitte suulist pärimust, ei uskunud igavest elu. Variserid oli juutide Teise Templi aegne religioosne rühmitus, mis pidas tähtsaks nii Toora kui suulise pärimuse täpset järgimist. Usukommetes täitsid täpselt rabide käske (käsuõpetus) ja saduseride korraldusi. tema juurde ristimisele tuli, ütles ta neile:

„Rästikute sugu! Kes teile andis märku põgeneda saabuva viha eest? 8 Seepärast kandke meeleparandusele kohast vilja 9 ja ärge mõtelge endamisi: „Meie isa on Aabraham!" Sest ma ütlen teile, Jumal võib nendest kividest äratada lapsi Aabrahamile. 10 Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

11 Mina ristin teid veega meeleparanduseks, aga kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina pole väärt tema sandaalegi lahti siduma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. 12 Tal on tuulamiskühvel käes ja ta teeb puhtaks oma rehealuse. Ta kogub nisu aita, aga aganad ta põletab ära kustumatu tulega."

13 Sel ajal saabus Jeesus Galileast Jordani äärde, et Johannes teda ristiks. 14 Johannes püüdis keelduda, öeldes:

„Mul on vaja, et sina mind ristiksid, aga sina tuled hoopis minu juurde!"

15 Jeesus aga vastas talle: „Las praegu olla nii! Nõnda on meil kohane täita kõike, mis on õige!" Siis Johannes andis talle järele.

16 Kui Jeesus oli ristitud, väljus ta kohe veest, ja ennäe, taevas avanes ning ta nägi Jumala Vaimu otsekui tuvi alla laskumas ja tema peale tulemas. 17 Ning taevast kostis hääl: „See on minu armas Poeg, kelle üle mul on hea meel!"