1 And it came to pass when Jesus had finished all these sayings, he said to his disciples, 2 Ye know that after two days the passover takes place, and the Son of man is delivered up to be crucified. 3 Then the chief priests and the elders of the people were gathered together to the palace of the high priest who was called Caiaphas, 4 and took counsel together in order that they might seize Jesus by subtlety and kill him; 5 but they said, Not in the feast, that there be not a tumult among the people.

6 But Jesus being in Bethany, in Simon the leper’s house, 7 a woman, having an alabaster flask of very precious ointment, came to him and poured it out upon his head as he lay at table. 8 But the disciples seeing it became indignant, saying, To what end was this waste? 9 for this might have been sold for much and been given to the poor. 10 But Jesus knowing it said to them, Why do ye trouble the woman? for she has wrought a good work toward me. 11 For ye have the poor always with you, but me ye have not always. 12 For in pouring out this ointment on my body, she has done it for my burying. 13 Verily I say to you, Wheresoever these glad tidings may be preached in the whole world, that also which this woman has done shall be spoken of for a memorial of her.

14 Then one of the twelve, he who was called Judas Iscariote, went to the chief priests 15 and said, What are ye willing to give me, and I will deliver him up to you? And they appointed to him thirty pieces of silver. 16 And from that time he sought a good opportunity that he might deliver him up.

17 Now on the first day of the feast of unleavened bread, the disciples came to Jesus, saying, Where wilt thou that we prepare for thee to eat the passover? 18 And he said, Go into the city unto such a one, and say to him, The Teacher says, My time is near, I will keep the passover in thy house with my disciples. 19 And the disciples did as Jesus had directed them, and they prepared the passover. 20 And when the evening was come he lay down at table with the twelve. 21 And as they were eating he said, Verily I say to you, that one of you shall deliver me up. 22 And being exceedingly grieved they began to say to him, each of them, Is it I, Lord? 23 But he answering said, He that dips his hand with me in the dish, he it is who shall deliver me up. 24 The Son of man goes indeed, according as it is written concerning him, but woe to that man by whom the Son of man is delivered up; it were good for that man if he had not been born. 25 And Judas, who delivered him up, answering said, Is it I, Rabbi? He says to him, Thou hast said.

26 And as they were eating, Jesus, having taken the bread and blessed, broke it and gave it to the disciples, and said, Take, eat: this is my body. 27 And having taken the cup and given thanks, he gave it to them, saying, Drink ye all of it. 28 For this is my blood, that of the new covenant, that shed for many for remission of sins. 29 But I say to you, that I will not at all drink henceforth of this fruit of the vine, until that day when I drink it new with you in the kingdom of my Father. 30 And having sung a hymn, they went out to the mount of Olives.

31 Then saith Jesus to them, All ye shall be offended in me during this night. For it is written, I will smite the shepherd, and the sheep of the flock shall be scattered abroad. 32 But after that I shall be risen, I will go before you to Galilee. 33 And Peter answering said to him, If all shall be offended in thee, I will never be offended. 34 Jesus said to him, Verily I say to thee, that during this night, before the cock shall crow, thou shalt deny me thrice. 35 Peter says to him, If I should needs die with thee, I will in no wise deny thee. Likewise said all the disciples also.

36 Then Jesus comes with them to a place called Gethsemane, and says to the disciples, Sit here until I go away and pray yonder. 37 And taking with him Peter and the two sons of Zebedee, he began to be sorrowful and deeply depressed. 38 Then he says to them, My soul is very sorrowful even unto death; remain here and watch with me. 39 And going forward a little he fell upon his face, praying and saying, My Father, if it be possible let this cup pass from me; but not as I will, but as thouwilt. 40 And he comes to the disciples and finds them sleeping, and says to Peter, Thus ye have not been able to watch one hour with me? 41 Watch and pray, that ye enter not into temptation: the spirit indeed is ready, but the flesh weak. 42 Again going away a second time he prayed saying, My Father, if this cannot pass from me unless I drink it, thy will be done. 43 And coming he found them again sleeping, for their eyes were heavy. 44 And leaving them, he went away again and prayed the third time, saying the same thing. 45 Then he comes to the disciples and says to them, Sleep on now and take your rest; behold, the hour has drawn nigh, and the Son of man is delivered up into the hands of sinners. 46 Arise, let us go; behold, he that delivers me up has drawn nigh.

47 And while he was yet speaking, behold, Judas, one of the twelve, came, and with him a great crowd with swords and sticks from the chief priests and elders of the people. 48 Now he that delivered him up had given them a sign, saying, Whomsoever I shall kiss, he it is: seize him. 49 And immediately coming up to Jesus he said, Hail, Rabbi, and covered him with kisses. 50 But Jesus said to him, My friend, for what purpose art thou come? Then coming up they laid hands upon Jesus and seized him. 51 And behold, one of those with Jesus stretched out his hand and drew his sword, and smiting the bondman of the high priest took off his ear. 52 Then saith Jesus to him, Return thy sword to its place; for all who take the sword shall perish by the sword. 53 Or thinkest thou that I cannot now call upon my Father, and he will furnish me more than twelve legions of angels? 54 How then should the scriptures be fulfilled that thus it must be? 55 In that hour Jesus said to the crowds, Are ye come out as against a robber with swords and sticks to take me? I sat daily with you teaching in the temple, and ye did not seize me. 56 But all this is come to pass that the scriptures of the prophets may be fulfilled. Then all the disciples left him and fled.

57 Now they that had seized Jesus led him away to Caiaphas the high priest, where the scribes and the elders were assembled. 58 And Peter followed him at a distance, even to the palace of the high priest, and entering in sat with the officers to see the end. 59 And the chief priests and the elders and the whole sanhedrim sought false witness against Jesus, so that they might put him to death. 60 And they found none, though many false witnesses came forward. But at the last two false witnesses came forward 61 and said, He said, I am able to destroy the temple of God, and in three days build it. 62 And the high priest standing up said to him, Answerest thou nothing? What do these witness against thee? 63 But Jesus was silent. And the high priest answering said to him, I adjure thee by the living God that thou tell us if thou art the Christ the Son of God. 64 Jesus says to him, Thou hast said. Moreover, I say to you, From henceforth ye shall see the Son of man sitting at the right hand of power, and coming on the clouds of heaven. 65 Then the high priest rent his clothes, saying, He has blasphemed: what need have we any more of witnesses? behold, now ye have heard the blasphemy. 66 What think ye? And they answering said, He is liable to the penalty of death. 67 Then they spit in his face, and buffeted him, and some struck him with the palms of their hand, 68 saying, Prophesy to us, Christ, Who is it who struck thee?

69 But Peter sat without in the palace-court; and a maid came to him, saying, And thou wast with Jesus the Galilaean. 70 But he denied before all, saying, I do not know what thou sayest. 71 And when he had gone out into the entrance, another maid saw him, and says to those there, This man also was with Jesus the Nazaraean. 72 And again he denied with an oath: I do not know the man. 73 And after a little, those who stood there, coming to him, said to Peter, Truly thou too art of them, for also thy speech makes thee manifest. 74 Then he began to curse and to swear, I know not the man. And immediately the cock crew. 75 And Peter remembered the word of Jesus, who had said to him, Before the cock crow thou shalt deny me thrice. And he went forth without, and wept bitterly.

1 Kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, ütles ta oma jüngritele: 2 „Te teate, et kahe päeva pärast on paasapüha ja Inimese Poeg antakse ära risti lüüa."

3 Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase paleesse 4 ja pidasid nõu Jeesus kavalusega kinni võtta ja ära tappa. 5 Ent nad arutasid: „Mitte pidustuste ajal, et rahvas ei hakkaks mässama."

6 Aga kui Jeesus istus Betaanias pidalitõbise Siimoni kodus, 7 astus ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise lõhnasalviga, ja valas selle temale pähe, kui ta oli laua ääres.

8 Kui jüngrid nägid seda, said nad pahaseks ja ütlesid: „Milleks küll see raiskamine? 9 Selle salvi oleks võinud müüa kalli hinna eest ja raha jagada vaestele."

10 Jeesus märkas seda ja ütles neile: „Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud minu heaks kauni teo. 11 Vaeseid on teie juures alati, mind aga ei ole teil alati. 12 Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks. 13 Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas seda evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud."

14 Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde 15 ja küsis: „Mis te mulle maksate, kui ma Jeesuse teie kätte annan?" Nad lugesid talle kolmkümmend hõberaha, 16 ja sellest alates otsis Juudas sobivat võimalust Jeesuse äraandmiseks.

17 Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kus sa tahad, et me sulle paasasöögi ette valmistaksime?"

18 „Minge linna selle-ja-selle juurde," vastas Jeesus, „ja öelge talle, et õpetaja saadab sõna: „Minu aeg on lähedal, sinu juures ma pean paasasöögi oma jüngritega!" " 19 Jüngrid tegid nõnda, nagu Jeesus oli neid juhendanud, ja valmistasid paasasöögi.

20 Õhtu saabudes istus Jeesus lauda koos oma kaheteistkümne jüngriga, 21 ja kui nad juba sõid, ütles ta: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab mu ära!"

22 Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid talle üksteise järel ütlema: „Ega sa mind ei mõtle, Issand?"

23 Jeesus vastas neile: „See, kes on pannud käe minuga samasse kaussi, annab mu ära. 24 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Talle oleks parem, kui ta ei oleks sündinud!"

25 Siis küsis ka äraandja Juudas: „Ega sa mind ei mõtle, rabi?"

„Need on sinu sõnad," vastas Jeesus.

26 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis, ulatas jüngritele ja ütles: „Võtke, sööge! See on minu ihu!"

27 Siis ta võttis karika, tänas ja ulatas neile, öeldes: „Jooge kõik selle seest! 28 Sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! 29 Aga ma ütlen teile: mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa Kuningriigis."

30 Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.

31 Siis Jeesus ütles neile: „Te kõik hülgate minu täna öösel, sest kirjutatud on:

„Ma löön karjast

ja karja lambad pillutatakse laiali."

32 Kuid pärast oma ülesäratamist lähen ma teie ees Galileasse."

33 Peetrus vastas talle: „Kui ka kõik sind hülgavad, ei hülga mina sind iialgi!"

34 „Tõesti, ma ütlen sulle," vastas Jeesus, „täna öösel veel enne kukelaulu salgad sina mind kolm korda!"

35 „Isegi kui ma peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind iial!" ütles Peetrus. Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.

36 Siis Jeesus tuli koos jüngritega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles neile: „Istuge siin, kuni ma lähen sinna ja palvetan!" 37 Ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning teda haaras sügav kurbus ja ahastus. 38 Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani, jääge siia ja valvake koos minuga!"

39 Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nagu tahad sina!"

40 Siis Jeesus tuli tagasi jüngrite juurde ja leidis nad magamast. „Kas te ei suutnud ainsatki tundi koos minuga valvata?" küsis ta Peetruselt. 41 „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder."

42 Ta läks teist korda eemale ja palvetas: „Minu Isa, kui see karikas ei saa minust mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!"

43 Kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmalaud olid unest rasked. 44 Ta jättis nad sinna, läks veel kord ära ja palvetas kolmandat korda, öeldes uuesti needsamad sõnad.

45 Siis Jeesus tuli tagasi jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on tulnud ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! 46 Tõuske üles, lähme! Mu äraandja on lähedal!"

47 Kui Jeesus alles rääkis, jõudis sinna Juudas, üks tema kaheteistkümnest jüngrist. Temaga oli kaasas suur hulk mehi mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. 48 Aga tema äraandja oli andnud neile märgi: „Tema on see, keda ma suudlen; võtke ta kinni!" 49 Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tervitus sulle, rabi!" ning suudles teda.

50 Jeesus ütles talle: „Tee seda, milleks sa tulid, sõber."

Siis teised astusid samuti ligi, haarasid Jeesusest kinni ja vahistasid ta. 51 Aga üks Jeesuse kaaslastest tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast, raiudes ära ta kõrva.

52 „Pista oma mõõk tuppe tagasi!" käskis Jeesus. „Sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! 53 Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa appi hüüda, ja ta saadaks mulle kohe rohkem kui kaksteist leegioni ingleid? 54 Aga kuidas siis saaks täide minna Pühakirja ettekuulutus, et see nii peab sündima?"

55 Selsamal tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas ma juhin mässu, et te olete tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud templis ja õpetanud, ja te ei ole mind kinni võtnud. 56 Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide." Siis jätsid kõik jüngrid ta maha ja põgenesid.

57 Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase ette, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja rahvavanemad. 58 Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sinna sisse ja istus valvurite juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.

59 Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surma mõista, 60 kuid ei leidnud, ehkki paljud tulid valetunnistust andma.

Lõpuks astusid ette kaks, 61 kes väitsid: „Tema on öelnud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada." "

62 Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida nad sinu vastu tunnistavad?" 63 Kuid Jeesus vaikis.

Siis ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, ütle meile, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?"

64 „Need on sinu sõnad," vastas Jeesus. „Ometi ma ütlen teile:

siitpeale te näete Inimese Poega

istumas Kõigeväelise paremal käel

ja tulemas taeva pilvede peal."

65 Siis ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! 66 Mis teie arvate?"

„Tema on surma väärt!" vastasid nad.

67 Siis nad sülitasid talle näkku ja peksid teda rusikatega, aga mõned lõid lahtise käega, 68 öeldes: „Prohveteeri meile, Messias, kes sind praegu lõi?"

69 Peetrus istus aga siseõues. Seal astus tema juurde üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid Galilea Jeesusega!"

70 Kuid Peetrus salgas kõikide ees: „Ma ei tea, millest sa räägid!"

71 Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles seal teistele: „See mees oli koos Naatsareti Jeesusega."

72 Taas salgas Peetrus vandega: „Ma ei tunne seda inimest!"

73 Pisut hiljem astusid mõned sealviibijad tema juurde ja ütlesid:

„Tõesti, ka sina oled üks nende hulgast, sest su kõneviis paljastab sind."

74 Seepeale hakkas Peetrus sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda meest!"

Ja kohe kires kukk 75 ning Peetrusele meenusid Jeesuse sõnad: „Veel enne kui kukk kireb, salgad sina mind kolm korda." Ta läks välja ja nuttis kibedasti.