1 And when they drew near to Jerusalem and came to Bethphage, at the mount of Olives, then Jesus sent two disciples, 2 saying to them, Go into the village over against you, and immediately ye will find an ass tied, and a colt with it; loose them and lead them to me. 3 And if any one say anything to you, ye shall say, The Lord has need of them, and straightway he will send them. 4 But all this came to pass, that that might be fulfilled which was spoken through the prophet, saying, 5 Say to the daughter of Zion, Behold thy King cometh to thee, meek, and mounted upon an ass, and upon a colt the foal of an ass. 6 But the disciples, having gone and done as Jesus had ordered them, 7 brought the ass and the colt and put their garments upon them, and he sat on them. 8 But a very great crowd strewed their own garments on the way, and others kept cutting down branches from the trees and strewing them on the way. 9 And the crowds who went before him and who followed cried, saying, Hosanna to the Son of David; blessed be he who comes in the name of the Lord; hosanna in the highest. 10 And as he entered into Jerusalem, the whole city was moved, saying, Who is this? 11 And the crowds said, This is Jesus the prophet who is from Nazareth of Galilee.

12 And Jesus entered into the temple of God, and cast out all that sold and bought in the temple, and overthrew the tables of the money-changers and the seats of those that sold the doves. 13 And he says to them, It is written, My house shall be called a house of prayer, but ye have made it a den of robbers. 14 And blind and lame came to him in the temple, and he healed them. 15 And when the chief priests and the scribes saw the wonders which he wrought, and the children crying in the temple and saying, Hosanna to the Son of David, they were indignant, 16 and said to him, Hearest thou what these say? And Jesus says to them, Yea; have ye never read, Out of the mouth of babes and sucklings thou hast perfected praise? 17 And leaving them he went forth out of the city to Bethany, and there he passed the night.

18 But early in the morning, as he came back into the city, he hungered. 19 And seeing one fig-tree in the way, he came to it and found on it nothing but leaves only. And he says to it, Let there be never more fruit of thee for ever. And the fig-tree was immediately dried up. 20 And when the disciples saw it, they wondered, saying, How immediately is the fig-tree dried up! 21 And Jesus answering said to them, Verily I say unto you, If ye have faith, and do not doubt, not only shall ye do what is done to the fig-tree, but even if ye should say to this mountain, Be thou taken away and be thou cast into the sea, it shall come to pass. 22 And all things whatsoever ye shall ask in prayer, believing, ye shall receive.

23 And when he came into the temple, the chief priests and the elders of the people came to him as he was teaching, saying, By what authority doest thou these things? and who gave thee this authority? 24 And Jesus answering said to them, I also will ask you one thing, which if ye tell me, I also will tell you by what authority I do these things: 25 The baptism of John, whence was it? of heaven or of men? And they reasoned among themselves, saying, If we should say, Of heaven, he will say to us, Why then have ye not believed him? 26 but if we should say, Of men, we fear the crowd, for all hold John for a prophet. 27 And answering Jesus they said, We do not know. He also said to them, Neither do I tell you by what authority I do these things.

28 But what think ye? A man had two children, and coming to the first he said, Child, go to-day, work in my vineyard. 29 And he answering said, I will not; but afterwards repenting himself he went. 30 And coming to the second he said likewise; and he answering said, Igo, sir, and went not. 31 Which of the two did the will of the father? They say to him, The first. Jesus says to them, Verily I say unto you that the tax-gatherers and the harlots go into the kingdom of God before you. 32 For John came to you in the way of righteousness, and ye believed him not; but the tax-gatherers and the harlots believed him; but ye when ye saw it repented not yourselves afterwards to believe him.

33 Hear another parable: There was a householder who planted a vineyard, and made a fence round it, and dug a winepress in it, and built a tower, and let it out to husbandmen, and left the country. 34 But when the time of fruit drew near, he sent his bondmen to the husbandmen to receive his fruits. 35 And the husbandmen took his bondmen, and beat one, killed another, and stoned another. 36 Again he sent other bondmen more than the first, and they did to them in like manner. 37 And at last he sent to them his son, saying, They will have respect for my son. 38 But the husbandmen, seeing the son, said among themselves, This is the heir; come, let us kill him and possess his inheritance. 39 And they took him, and cast him forth out of the vineyard, and killed him. 40 When therefore the lord of the vineyard comes, what shall he do to those husbandmen? 41 They say to him, He will miserably destroy those evil men, and let out the vineyard to other husbandmen, who shall render him the fruits in their seasons. 42 Jesus says to them, Have ye never read in the scriptures, The stone which they that builded rejected, this has become the corner-stone: this is of the Lord, and it is wonderful in our eyes? 43 Therefore I say to you, that the kingdom of God shall be taken from you and shall be given to a nation producing the fruits of it. 44 And he that falls on this stone shall be broken, but on whomsoever it shall fall, it shall grind him to powder. 45 And the chief priests and the Pharisees, having heard his parables, knew that he spoke about them. 46 And seeking to lay hold of him, they were afraid of the crowds, because they held him for a prophet.

1 Kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage juurde Õlimäel, läkitas Jeesus kaks jüngrit 2 ja ütles: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate seal kinniseotud eesli koos säluga. Siduge nad lahti ja tooge mulle! 3 Kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake, et Issand vajab neid ja ta läkitab nad peatselt tagasi."

4 Aga see on sündinud, et läheks täide, mida on öeldud prohveti suu läbi:

5 „Teatage Siioni tütrele:

„Vaata, su kuningas tuleb sinu juurde,

alandlikult eesli seljas,

veolooma poja, sälu seljas." "

6 Jüngrid läksid ja tegid, nagu Jeesus oli juhatanud. 7 Nad tõid eesli ja sälu, katsid nad oma kuubedega ning Jeesus istus sinna. 8 Väga suur rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised lõikasid oksi puudelt ja laotasid tee peale. 9 Aga rahvahulgad, kes kõndisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid:

„Hoosanna*21:9 Heebrea väljend hošianna tähendas algselt „Päästa!" või „Aita!", hiljem kasutati seda ülistavas tähenduses. Taaveti Pojale!"

„Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!"

„Hoosanna kõrgeimas taevas!"

10 Kui Jeesus Jeruusalemma jõudis, läks kogu linn elevile. „Kes see on?" küsisid nad.

11 „Tema on prohvet Jeesus Naatsaretist Galileas!" vastas rahvahulk.

12 Jeesus aga läks templisse, ajas välja kõik, kes ostsid ja müüsid seal ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. 13 Ta ütles neile: „Kirjutatud on: „Minu koda hüütagu palvekojaks," aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!"

14 Templis tuli Jeesuse juurde pimedaid ja jalutuid ja ta tegi nad terveks. 15 Kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid Jeesuse imetegusid ning lapsi, kes templis hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale!", siis nad said vihaseks 16 ja küsisid temalt: „Kas sa kuuled, mida need lapsed ütlevad?"

„Jah," vastas Jeesus. „Kas te pole kunagi lugenud:

„väikelaste ja imikute suust

sina, Issand, lased kõlada kiitust"?"

17 Ja jättes nad sinnapaika, läks ta linnast välja Betaaniasse ja ööbis seal.

18 Varahommikul linna tagasi pöördudes tundis Jeesus nälga, 19 ja nähes viigipuud tee ääres, läks ta selle juurde. Ent leidmata sealt midagi peale lehtede, ütles ta viigipuule: „Ära iialgi enam kanna vilja!" Ja viigipuu kuivas otsekohe ära.

20 Kui jüngrid seda nägid, küsisid nad imestades: „Kuidas see viigipuu nii kiiresti ära kuivas?"

21 Aga Jeesus vastas: „Tõesti, ma ütlen teile, kui teil on usku ja te ei kahtle, siis te ei tee üksnes nii nagu mina viigipuuga, vaid ütlete sellele mäele: „Tõuse paigast ja lange merre!", ja see sünnib. 22 Kui te usute, siis te saate kõike, mida te palves küsite!"

23 Jeesus tuli templisse, ja kui ta hakkas õpetama, astusid ülempreestrid ja rahvavanemad tema juurde ja küsisid: „Millise meelevallaga sa seda kõike teed? Ja kes on sulle andnud selle meelevalla?"

24 Aga Jeesus vastas neile: „Ka mina küsin teilt midagi. Kui te mulle vastate, ütlen minagi teile, millise meelevallaga ma seda teen. 25 Kust pärines Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?"

„Kui me ütleme, et taevast," arutasid nad omavahel, „küsib ta meilt: „Miks te siis ei uskunud teda?" 26 Kui me aga ütleme, et inimestest, siis tuleb meil karta rahvast, sest kõik peavad Johannest prohvetiks."

27 Ja nad vastasid Jeesusele: „Me ei tea!"

Tema vastas omakorda: „Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda teen.

28 Aga mis te sellest arvate? Ühel mehel oli kaks poega. Ta läks esimese juurde ja ütles: „Poeg, mine täna tööle viinamäele!"

29 „Ma ei lähe," vastas ta, aga hiljem muutis ta meelt ja läks.

30 Isa läks teise poja juurde ja ütles talle sedasama.

„Ma lähen, isand," vastas poeg, kuid ta ei läinud.

31 Kumb neist kahest täitis isa tahet?"

„Esimene," vastasid nad.

„Tõesti, ma ütlen teile," ütles Jeesus, „maksukogujad ja hoorad pääsevad enne teid Jumala riiki!*21:31 Konteksti põhjal tuleks seda mõista: „Maksukogujad ja hoorad pääsevad Jumala riiki, aga teie mitte!" 32 Sest Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, aga teie ei uskunud teda, kuid maksukogujad ja hoorad uskusid. Ja ehk te küll seda nägite, ei parandanud te meelt ega uskunud teda.

33 Kuulake veel ühte tähendamissõna. Oli kord mees, kes istutas viinamäe. Ta piiras selle aiaga, õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis viinamäe rentnike kätte ja reisis ära. 34 Kui saagiaeg kätte jõudis, saatis ta sulaseid rentnike juurde oma saagiosa vastu võtma.

35 Aga rentnikud võtsid ta sulased kinni – ühte nad peksid, teise tapsid, kolmanda viskasid kividega surnuks. 36 Nüüd saatis peremees teised sulased, rohkem kui eelmisel korral, aga rentnikud tegid nendega samamoodi. 37 Viimaks ta läkitas nende juurde oma poja. „Minu poega nad austavad!" mõtles ta.

38 Kuid rentnikud rääkisid poega nähes omavahel: „Tema ongi pärija. Lähme, tapame ta ära, siis saame ta pärandi endale!" 39 Nad võtsid ta kinni, viskasid viinamäelt välja ja tapsid ära.

40 Kui nüüd viinamäe isand tuleb, mida ta teeb nende rentnikega?"

41 „Ta hukkab need kurjad kurjal kombel," ütlesid nad, „ja annab viinamäe teiste rentnike kätte, kes tasuvad ta saagiosa õigel ajal."

42 „Kas te ei ole kunagi lugenud Pühakirjast," ütles Jeesus neile,

„ „Kivi, mille ehitajad pidasid kõlbmatuks,

on saanud nurgakiviks.

See tuli Issandalt

ja on imeline meie silmis."

43 Seepärast ma ütlen teile, Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse rahvale, kes selle vilja kannab. 44 Kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, ja kelle peale see kivi langeb, selle see purustab."

45 Kui ülempreestrid ja variserid seda Jeesuse tähendamissõna kuulsid, mõistsid nad, et ta räägib seda nende kohta. 46 Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, kuid kartsid rahvahulka, sest need pidasid Jeesust prohvetiks.