1 Meiner Seele ekelt vor dem Leben; ich will mich meiner Klage überlassen, will reden in der Betrübnis meiner Seele. 2 Ich spreche zu Gott: Verdamme mich nicht! Tue mir kund, weshalb du mich befehdest. 3 Dünkt es dich gut, das Werk deiner Hände zu unterdrücken und zu verwerfen, während du über den Rat der Gottlosen dein Licht leuchten lässest? 4 Hast du Fleischesaugen, oder siehst du, wie ein Sterblicher sieht? 5 Sind denn deine Tage wie Menschentage, deine Jahre den Jahren eines Mannes gleich, 6 daß du nach meiner Schuld forschest und nach meiner Sünde fragst, 7 da du doch weißt, daß ich unschuldig bin und mich niemand aus deiner Hand erretten kann? 8 Deine Hände haben mich gebildet und gemacht ganz und gar, und du wolltest mich nun vernichten? 9 Gedenke doch, daß du mich wie Ton gebildet hast; willst du mich wieder in Staub verwandeln? 10 Hast du mich nicht wie Milch hingegossen und wie Käse mich gerinnen lassen? 11 Mit Haut und Fleisch hast du mich bekleidet, mit Gebeinen und Sehnen mich durchwoben. 12 Leben und Gnade hast du mir geschenkt, und deine Obhut bewahrte meinen Geist. 13 Und doch hegst du solches in deinem Herzen; ich weiß, daß es bei dir so beschlossen ist, daß, 14 wenn ich sündigte, du darauf achten und mich nicht lossprechen würdest von meiner Missetat! 15 Habe ich Übles getan, dann wehe mir! Und bin ich im Recht, so darf ich mein schmachbedecktes Haupt doch nicht erheben, sondern muß mich satt sehen an meinem Elend! 16 Wagt es aber, sich zu erheben, so verfolgst du mich wie ein Löwe und handelst noch unbegreiflicher mit mir; 17 du stellst neue Zeugen wider mich auf, mehrst deinen Zorn gegen mich, bietest stets frische Scharen, ja ein Heer wider mich auf! 18 Warum hast du mich aus dem Mutterleibe hervorgebracht? Wäre ich doch umgekommen, ohne daß mich ein Auge gesehen hätte! 19 So würde ich sein, als wäre ich niemals gewesen, vom Mutterleibe weg ins Grab gelegt. 20 Ist meine Lebenszeit nicht kurz genug? Er stehe doch ab, lasse ab von mir, daß ich mich ein wenig erhole, 21 ehe ich dahinfahre auf Nimmerwiederkehren ins Land der Finsternis und des Todesschattens, 22 an den dunkeln Ort, wo Finsternis und keine Ordnung herrscht, und wo der Tag nicht heller ist als die Nacht!
1 "Kua hōhā tōku wairua ki tōku ora;
ka tukua e ahau tāku tangi kia rere ana;
ka kōrero ahau i te kikiwatanga o tōku ngākau.
2 Ka mea ahau ki te Atua, Kaua ahau e whakahēngia;
whakakitea ki ahau te take i totohe ai koe ki ahau.
3 He mea pai rānei ki a koe kia tūkino koe,
kia whakahāwea ki te mahi a ōu ringa,
ā, kia whiti tōu mārama ki te whakaaro o te hunga kino?
4 He kanohi kikokiko rānei ōu?
He pēnei rānei tāu titiro me tā te tangata titiro?
5 He rite rānei ōu rā ki ō te tangata rā?
He rite rānei ōu tāu ki ō te tangata rā?
6 I uiuia ai e koe tōku kino, i rapua ai e koe tōku hara?
7 Ahakoa e mōhio ana anō koe ehara ahau i te mea hē,
kāhore anō tētahi hei whakaora i roto i tōu ringa?
8 "Nā ōu ringa ahau i mahi, i hanga, he mea hono mārie i tētahi taha, i tētahi taha;
otiia, e whakangaromia ana ahau e koe.
9 Kia mahara rā, nāu ahau i hanga, ānō he paru;
tērā rānei koe e whakahoki anō i ahau ki te puehu?
10 He teka ianei he mea riringi ahau nāu ānō he waiū,
meinga ana ahau e koe kia tetepe ānō he tīhi?
11 Nāu ahau i whakakākahu ki te kiri, ki te kikokiko,
ā, nāu anō ahau i hohou ki te wheua, ki te uaua.
12 Whakawhiwhia ana ahau e koe ki te ora, ki te atawhai,
ā, he tirotirohanga mai nāu i mau ai tōku wairua.
13 "Heoi, hunā ana anō ēnei mea e koe i roto i tōu ngākau;
e mōhio ana hoki ahau kei a koe anō tēnei.
14 Ki te hara ahau, ka mātauria e koe;
e kore anō koe e whakakāhore ki tōku hē.
15 Ki te hē ahau, auē tōku mate!
Ki te tika ahau, e kore tonu e ara tōku māhunga;
he kī hoki nōku i te whakamā me te titiro iho ki tōku mate.
16 Ā, ki te whakarewa ake tōku māhunga i a ia,
ka whāia ahau e koe ānō he raiona;
ā, ka whakakite anō koe i a koe, i tōu mīharo, ki ahau.
17 E whakahoutia ana e koe āu kaiwhakaatu i ōku hē,
e whakanuia ana hoki e koe tōu riri ki ahau;
ko ngā putanga kētanga, ko te whawhai hei pēhi i ahau.
18 "He aha rā ahau i whakaputaina mai ai e koe i roto i te kōpū?
Te hemo noa atu ai ahau, ā, kīhai tētahi kanohi i kite i ahau.
19 Pēnei kua rite ahau, ānō kua kāhore noa iho;
kua mauria atu ahau i te kōpū ki te urupā.
20 He teka rānei he torutoru ōku rā?
Kāti rā, waiho ake koa ahau, kia āhua mākoha ana i tēnei wā iti,
21 keiwhā haere ahau ki te wāhi e kore nei ahau e hoki mai,
ki te whenua o te pōuri, o te ātārangi o te mate;
22 ki te whenua o te pōuri kerekere, o te tino o te pōuri;
he whenua nō te ātārangi o te mate, kāhore nei ō reira tikanga,
ā, ko tōna mārama, koia anō te pōuri."