1 Hat der Mensch nicht Kriegsdienst auf Erden, sind seine Tage nicht wie die eines Söldners? 2 Ein Knecht sehnt sich nach dem Schatten, und ein Söldner verlangt nach seinem Lohn; 3 mir aber wurden Monate voll Enttäuschung beschert und Nächte voller Qual zugezählt. 4 Wenn ich mich niederlege, so spreche ich: Wann werde ich aufstehen? Aber der Abend dehnt sich lang, und vom Umherwälzen werde ich gar satt bis zur Morgendämmerung. 5 Mein Leib ist bekleidet mit Würmern und einer Kruste von Erde, meine Haut zieht sich zusammen und eitert. 6 Meine Tage gleiten schneller dahin als ein Weberschifflein, sie schwinden hoffnungslos dahin. 7 Bedenke, daß mein Leben ein Hauch ist, daß mein Auge nichts Gutes mehr sehen wird; 8 das Auge, das mich schaut, wird mich nicht mehr sehen; wenn du nach mir siehst, so bin ich nicht mehr! 9 Wie die Wolke vergeht und verschwindet, so kommt, wer zum Totenreiche fährt, nicht mehr herauf; 10 er kehrt nicht mehr in sein Haus zurück, und seine Stätte kennt ihn nicht mehr. 11 Darum will auch ich meinen Mund nicht halten; ich will reden in der Angst meines Geistes, in der Betrübnis meiner Seele will ich klagen: 12 Bin ich denn ein Meer oder ein Ungeheuer, daß du eine Wache wider mich aufstellst? 13 Wenn ich denke: Mein Bett wird mich trösten, mein Lager wird meine Klage erleichtern! 14 so erschreckst du mich mit Träumen und ängstigst mich durch Gesichte, 15 so daß meine Seele Erwürgung vorzöge und ich lieber tot wäre, als ein Gerippe zu sein. 16 Es ist mir verleidet! Ich will nicht ewig leben; laß ab von mir; meine Tage sind ein Hauch! 17 Was ist der Mensch, daß du ihn so hochhältst und auf ihn achtest? 18 Du suchst ihn alle Morgen heim, und alle Augenblicke prüfst du ihn. 19 Warum schaust du nicht von mir weg und lässest mir nicht soviel Ruhe, daß ich meinen Speichel schlucke? 20 Habe ich gesündigt, was kann ich dir antun, du Menschenhüter? Warum hast du mich dir zur Zielscheibe gesetzt, daß ich mir selbst zur Bürde bin? 21 Warum vergibst du meine Übertretung nicht und erlässest mir nicht meine Schuld? Denn jetzt werde ich mich in den Staub legen, und wenn du mich morgen früh suchst, so bin ich nicht mehr!
1 "He teka rānei, kua takoto he pakanga mō te tangata i runga i te whenua,
he rite anō ōna rā ki ngā rā o te kaimahi?
2 E rite ana ki te pononga, e matenui nei ki te ātārangi,
ki te kaimahi, e tūmanako nei ki te utu mō tāna mahi;
3 koia tōku rite, ka whiwhi nei ki ngā marama horihori,
ā, he māuiui ngā pō kua whakaritea mōku.
4 Ka takoto ahau, ka mea ahau, ‘Āhea ahau ara ai?’
He roa ia te pō; heoi ka tāhurihuri kau ahau ā ao noa.
5 Ko te kākahu mō ōku kikokiko he kutukutu, he pōkuru oneone;
ka kukuti tōku kiri, ā, ka ngātata anō.
6 Ko ōku rā hohoro atu i te rākau a te kaiwhatu;
pau ake, tē ai he tūmanakohanga atu.
7 "Kia mahara he hau ōku rā;
heoi anō kitenga o tōku kanohi i te pai.
8 Ko te kanohi o te tangata e kite ana i ahau,
heoi anō tōna tirohanga mai ki ahau;
kei runga i ahau ōu kanohi, heoi kāhore iho ahau.
9 Memeha atu te kapua, ngaro atu;
he pērā anō te tangata e haere ana ki te urupā; e kore e hoki ake.
10 E kore ia e hoki mai anō ki tōna whare,
e kore anō tōna wāhi e mahara ki a ia i muri.
11 "Nā, e kore e kaiponuhia e ahau tōku māngai;
ka kōrero ahau i tōku wairua e mamae nei;
ka tangi i te kawa i tōku ngākau.
12 He moana rānei ahau, he tohorā,
i mea ai koe i te kaitirotiro mōku?
13 Ki te mea ahau, ‘Kei tōku moenga ahau te mārie ai,
mā tōku takotoranga e whakamāmā tāku tangi.’
14 Nā, ka whakahaehaetia ahau e koe ki ngā moe,
ka whakawehia ahau ki ngā mea e whakakitea mai.
15 Ā, ki tā tōku wairua he pai te tārona;
pai ake te mate i ēnei wheua ōku.
16 E whakarihariha ana ahau ki tōku ora;
kāhore ōku hiahia kia ora tonu ahau.
Waiho noa iho ahau, he mea teka noa hoki ōku rā.
17 "He aha te tangata, i whakanuia ai e koe?
I anga ai tōu ngākau ki a ia?
18 I titiro ai koe i a ia i tēnei ata,
i tēnei ata, i honohono ai tāu whakamātautau i a ia?
19 Kia pēhea ake te roa ōu kāhore nei e tahuri atu i ahau,
ōku kāhore nei e waiho noa iho e koe, kia horomia ai tōku hūware?
20 Mehemea kua hara ahau, kia aha atu ahau ki a koe, e te kaitiaki o ngā tāngata?
He aha ahau i waiho ai e koe hei patunga māu,
i taimaha iho ai ahau ki ahau anō.
21 He aha koe tē whakarere noa ai i tōku hē,
tē whakapahemo ai i tōku kino?
Ākuanei hoki ahau moe ai ki te puehu,
ā, ka āta rapu koe i ahau, otiia kāhore noa iho ahau."