1 Y MIRÉ 6.1 cp. 5.5,7.cuando el Cordero abrió uno de los sellos, y oí á uno los cuatro animales diciendo como con una voz de trueno: Ven y ve.
2 Y miré, y he aquí 6.2 Zac. 6.3. cp. 19.11un caballo blanco: 6.2 Sal. 45.4,5. Zac. 9.13,14.y el que estaba sentado encima de él, tenía un arco; 6.2 Zac. 6.11.y le fué dada una corona, y salió victorioso, para que también venciese.
3 Y cuando él abrió el segundo sello, oí al segundo animal, que decía: Ven y ve.
4 Y 6.4 Zac. 1.8 y 6.2.salió otro caballo bermejo: y al que estaba sentado sobre él, fué dado poder 6.4 Mt. 10.34.de quitar la paz de la tierra, y que se maten unos á otros: y fuéle dada una grande espada.
5 Y cuando él abrió el tercer sello, oí al tercer animal, que decía: Ven y ve. Y miré, y he aquí 6.5 Zac. 6.2.un caballo negro: y el que estaba sentado encima de él, tenía 6.5 Lv. 19.36.un peso en su mano.
6 Y oí una voz en medio de los cuatro animales, que decía: Dos libras de trigo por un denario, y seis libras de cebada por un denario: y 6.6 cp. 7.3 y 9.4.no hagas daño al vino ni al aceite.
7 Y cuando él abrió el cuarto sello, oí la voz del cuarto animal, que decía: Ven y ve.
8 Y miré, 6.8 Zac. 6.3.y he aquí un caballo amarillo: y el que estaba sentado sobre él tenía por nombre Muerte; y el infierno le seguía: y le fué dada potestad sobre la cuarta parte de la tierra, 6.8 Ez. 14.21.para matar con espada, con hambre, con mortandad, y con las bestias de la tierra.
9 Y cuando él abrió el quinto sello, vi debajo 6.9 Ex. 29.12. Lv. 4.7 y 8.15.del altar 6.9 cp. 20.4.las almas de los que habían sido muertos 6.9 cp. 1.9.por la palabra de Dios y por el testimonio que ellos tenían.
10 Y clamaban en alta voz diciendo: ¿Hasta cuándo, Señor, santo y verdadero, 6.10 cp. 11.18 y 19.2.no juzgas y vengas nuestra sangre de los que moran en la tierra?
11 Y 6.11 cp. 3.4.les fueron dadas sendas ropas blancas, y fuéles dicho 6.11 cp. 14.13.que reposasen todavía un poco de tiempo, hasta que se completaran sus consiervos y sus hermanos, que también habían de ser muertos como ellos.
12 Y miré cuando él abrió el sexto sello, 6.12 cp. 11.13 y 16.18.y he aquí fué hecho un gran terremoto; y 6.12 Jl. 2.31. Mt. 24.29. cp. 8.12el sol se puso negro como un saco de cilicio, y la luna se puso toda como sangre;
13 Y las estrellas del cielo 6.13 cp. 8.10 y 9.1.cayeron sobre la tierra, como la higuera echa sus higos cuando es movida de gran viento.
14 Y el cielo se apartó como 6.14 Sal. 102.26. Is. 34.4.un libro que es envuelto; y todo 6.14 Jer. 4.24.monte y las 6.14 cp. 16.20.islas fueron movidas de sus lugares.
15 Y los reyes de la tierra, y los príncipes, y los ricos, y los capitanes, y los fuertes, y todo siervo y todo libre, 6.15 Is. 2.19.se escondieron en las cuevas y entre las peñas de los montes;
16 Y decían á los montes 6.16 Os. 10.8. Lc. 23.30.y á las peñas: Caed sobre nosotros, y escondednos de la cara de 6.16 cp. 5.13.aquél que está sentado sobre el trono, y de la ira del Cordero:
1 Número de los señalados.
2 El séptimo sello.
17 Porque 6.17 Jer. 30.7. Jl. 2.11. Sof. 1.14. cp. 16.14el gran día de su ira es venido; 6.17 Sal. 76.7.¿y quién podrá estar firme?
Kuue pitseri avamine
1 Ma nägin, kuidas Tall avas esimese seitsmest pitserist ja kuulsin, kuidas üks neljast olevusest hüüdis otsekui kõuehäälel: „Tule!" 2 Ja ma vaatasin: ennäe, valge hobune. Selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitma.
3 Ja kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: „Tule!" 4 Siis tuli välja hobune, kes oli tulipunane, ning tema seljas istujale anti võim võtta maa pealt rahu, et inimesed üksteist tapaksid, ja talle anti suur mõõk.
5 Ja kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!" Ja ma vaatasin: ennäe, must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud. 6 Ma kuulsin nelja olevuse keskelt otsekui häält, mis ütles: „Üks kilogramm nisu teenari6:6 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk. eest ja kolm kilogrammi otri teenari eest. Kuid õlile ja veinile ära tee kahju!"
7 Ja kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!" 8 Ja ma vaatasin: ennäe, tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm. Tema järel tuli Surmavald ning neile anti meelevald neljandikul maakeral tappa mõõgaga, näljaga ja katkuga ning maa metsloomadega.
9 Ja kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna ja tunnistuse pärast, milles nad olid püsinud. 10 Nad hüüdsid valjusti: „Kui kaua veel, püha ja tõeline Valitseja, enne kui sa mõistad kohut ja tasud kätte ilmamaa inimestele meie vere eest?" 11 Ja neile igaühele anti selga valge rüü ja neile öeldi, et nad puhkaksid veel pisut aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja vendade hulk, kes tapetakse nagu nemadki.
12 Kui ta avas kuuenda pitseri, nägin ma, et sündis võimas maavärin. Päike muutus mustaks nagu karune kotiriie ja kuu muutus otsekui vereks. 13 Taevatähed kukkusid maa peale, nõnda nagu viigipuu pillab maha oma küpsemata marjad, kui tugev tuul seda raputab. 14 Ja taevas taandus otsekui rullraamat, mis keeratakse kokku, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma kohalt.
15 Kogu maailma kuningad, suurnikud ja väejuhid, rikkad ja vägevad, kõik orjad ja vabad peitsid end koobastesse ja mägedesse kaljude vahele. 16 „Langege meie peale," ütlesid nad mägedele ja kaljudele, „ning peitke meid troonil istuja palge ja Talle viha eest, 17 sest nende suur vihapäev on käes, kes võib jääda püsima?"