1 Dem Vorsänger; nach Schuschan-Eduth. Ein Gedicht von David, zum Lehren,als er stritt mit den Syrern von Mesopotamien und mit den Syrern von Zoba, und Joab zurückkehrte und die Edomiter im Salztale schlug, zwölftausend Mann.Gott, du hast uns verworfen, hast uns zerstreut, bist zornig gewesen; führe uns wieder zurück! 2 Du hast das Land O. die Erde erschüttert, hast es zerrissen; heile seine Risse, denn es wankt! 3 Du hast dein Volk Hartes sehen lassen, mit Taumelwein hast du uns getränkt. 4 Denen, die dich fürchten, hast du ein Panier gegeben, daß es sich erhebe um der Wahrheit willen. (Sela.) 5 Damit befreit werden deine Geliebten, rette durch deine Rechte und erhöre uns! Nach and. Lesart: mich; vergl. Ps. 108,6-13
6 Gott hat geredet in seiner Heiligkeit: Frohlocken will ich, will Sichem verteilen und das Tal Sukkoth ausmessen. 7 Mein ist Gilead, und mein Manasse, und Ephraim ist die Wehr meines Hauptes, Juda mein Herrscherstab. And. üb.: mein Gesetzgeber8 Moab ist mein Waschbecken, auf Edom will ich meine Sandale werfen; Philistäa, jauchze mir zu! 9 Wer wird mich führen in die feste Stadt, wer wird mich leiten bis nach Edom? 10 Nicht du, Gott, der du uns verworfen hast, und nicht auszogest, o Gott, mit unseren Heeren? 11 Schaffe uns Hülfe aus der Bedrängnis! O. vom Bedränger Menschenrettung ist ja eitel. 12 Mit Gott werden wir mächtige Taten Eig. Mächtiges tun; und er, er wird unsere Bedränger zertreten.
He Īnoi mō te Whakaoranga
Ki te tino kaiwhakatangi: Huhana Erutu. He Mikitama nā Rāwiri, hei whakaako. Nō tāna whawhaitanga ki a Aramanaharaima rāua ko Aramatopa. Nā, hoki ana a Ioapa, ā, patua ana e ia a Ēroma ki te Raorao Tote, kotahi tekau mā rua mano.
1 E te Atua, kua panga mātou e koe, kua oti mātou te whakamarara e koe,
kua riri koe; tahuri mai anō ki a mātou!
2 Wiri ana te whenua i a koe, kua ngātata i a koe;
whakakapia ōna wāhi pakaru, e rū ana hoki.
3 He mea pakeke kua whakakitea e koe ki tāu iwi,
kua oti mātou te whakainu e koe ki te wāina e wiri ai.
4 Kua hōmai e koe he kara ki te hunga e wehi ana i a koe;
kia whakakitea hei mea mō te pono. Hera
5 Hei mea e mawhiti ai āu e aroha ai;
mā tōu matau e whakaora,
whakahokia mai hoki he kupu ki ahau.
6 Kua kōrero te Atua i runga i tōna tapu;
"Ka hari ahau, ka kotikoti i Hekeme,
ka roherohe hoki i te raorao o Hukota.
7 Nōku Kireara, nōku anō a Mānahi,
ko Ēparaima anō hoki te kaha o tōku mātenga;
ko Hūrā tāku kaiwhakatakoto ture;
8 ko Moapa tāku oko horoi;
ka makā e ahau tōku hū ki runga ki Ēroma;
e Pirihitia, ko ahau hei whakamanamana māu."
9 Mā wai ahau e kawe ki te pā kaha?
Nā wai ahau i ārahi ki Ēroma?
10 He teka rānei, e te Atua, kua pangā mātou e koe?
Kāhore hoki koe, e te Atua, e haere tahi me ā mātou taua.
11 Hōmai he āwhina mō mātou ki ō mātou hoariri;
he teka noa hoki te āwhina a te tangata.
12 Mā te Atua tātou ka toa ai;
māna hoki e takahi ki raro ō tātou hoa whawhai.